ette? Alles ta oli nii meeletult pikk ja lai, kuid nüüd, sealt ülevalt vaadatuna, kuidagi nii väike! Nüüd olin hoopis mina suur ja võimas!
See oli esimest korda mu elus, kui adusin, mis tunne võib olla, kui oled Hiiglane. Mida tähendab olla enamat kui võilille pikkune ning kui eriline see on, kui hoopis teised su ees on väikesed!
Ikka väga hea tunne on, mainin kohe ära.
Eks see esmamulje oli niivõrd võimas ka seepärast, et ajastus oli lihtsalt suurepärane. Päike tegi parasjagu oma päeva viimast vettesukeldumist ning see oli mulle rannal lebotamise aegadest tuttav vaatepilt. See tegi kuidagi südame alt soojaks ja koduseks.
Seal aknalaual seistes ja kogu seda ilmailu vaadates tundsin, et olen muutunud mees. Jah, enam ei olnud ma abitumast abitum merehädaline ega ka must lammas kuskil kaevurikülas. Ei, absoluutselt mitte! Ma olin suht kunn! Mul oli oma kodu, Hiigeltoru! Mul oli oma saar. Mina olin selle avastanud ja mina seda valitsesin! Jah, mina, üks ja ainus Erki Mürsupuu! Kunnide kunn!
Oh kui tähtsalt see mind end tundma pani!
Heitsin suurima südamerahuga kuplisaali põrandale pikali, ning kuigi uni tikkus mulle üsna kiirelt peale, tegin oma parima, et võimalikult kaua ärkvel püsida. Lugesin taevasse ilmuvaid tähti ning soovisin kogu südamest, et see õhtu mitte kunagi ei lõpeks.
„Ai! Pekki küll!“
„RÄME!“
Magama jäämisest võis olla möödas heal juhul paar tundi, mitte rohkem.
„Kus alles valutab!“
Asi oli betoonpõrandas. See polnud osutunud just kõige pehmemaks magamisasemeks. Tundsin, kuidas kogu selg valust tuikas ja uni oli kui peoga pühitud! Ajasin end jalule ning otsustasin leevendada oma seljahädasid sellega, et taas Hiigeltoru imelist öövaadet nautida.
„Erki, ära muretse! Kui see kivipõrand välja arvata, siis iseenesest on see ju ikkagi vägev kodu. Minu meelest väga norm!“
„Seda küll, seda küll. Aga kas oleksin valmis siin elama kogu ülejäänud elu?“
„Huvi on, miks mitte? Vaata, kui rahulik siin on,“ rääkisin iseendaga. „Mõelda vaid, mul on OMA KODU JA OMA SAAR! Mida sa hing veel ihkad? Kas ma üldse tean kedagi, kes midagi säärast oleks saanud?“
„Su jutul on iva, mees! Su jutul on iva!“
Samas, saanud uue kodu, olin ilma jäänud asjadest, mida olin varasemalt võtnud nii iseenesestmõistetavalt. Näiteks vanemad. Nemad, kes mu eest ette-taha asju ära tegid. Ei olnud ju su saarel ema, kes sööki valmistaks ning enne ööd tagasi urgu kutsuks. Polnud ka küla lõkkeõhtuid, millest ma seni tegelikult polnud viitsinud osagi võtta, kuid ikkagi …
Vaatasin saart. Nägin läbi ööhämaruse, kuidas tuul sasis kadakapõõsaid. See vist meeldis neile! Sest kui tuul puhus, siis põõsad sahisesid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
