palun, ära rohkem nuta!“
Tüdruku nuuksed vaibusid tasapisi ning Jürgen tagurdas ATV ettevaatlikult piimapuki juurest teele tagasi. Lapsed seisid vaikides, mõtiskledes toimunu üle.
„Mis teeme?“ lõpetas Jürgen vaikuse. “Sõitma tahate minna?“
„Muidugi!“ oli Kirk valmis kohe sõiduriista selga hüppama.
“Aga ettevaatlikult!“ noogutas ka Kirke nõustuvalt.
„Muidugi ettevaatlikult! Ronige peale! Sõidame aeglaselt!“ julgustas Jürgen inglikesi ATV-le ronima.
„Lähme jõe äärde!“ tegi Kirk ettepaneku.
Inglilapsed sättisid end traktorile istuma ja sõit võis alata. Soe tuul puhus mõnusalt näkku ja kevadised päikesekiired soojendasid laste ninaotsi. Rahulikult sõitsid nad läbi metsatuka jõe suunas. Kuigi siin-seal ilutsesid veel valged lumelapid, oli kevade tulekut märgata juba kõikjal.
„Vaata, seal põõsa küljes on pisikesed karvapallid! Näpuotsa suurused!“ osutas Kirke neist mööduvale pajule.
„Need on paju-udud!“ selgitas Jürgen valjult üle mootorimüra. „Kevadeti on neid ikka näha.“
„Hästi armsad,“ arvas Kirke. „Nagu imepisikesed jänkupojad!“
Nad jõudsid jõe äärde. Jää, mis talv läbi vett katnud, oli tükkideks murdunud ning suured jääpangad liikusid vees otsekui hiiglaslikud parved piki jõge mere suunas.
„Kui ilus!“ ohkas Helen avanenud vaatepilti imetledes.
„Vaata, kui kiirelt vesi liigub! Lausa vahutab! Nagu oleks pesupulbrit sisse kallatud!“ märkis Kirke isitades.
„Võib-olla ongi!“ naeris Jürgen. „Jõgi peseb end talvest puhtaks!“
„Lähme, sõidame mõne jääpangaga!“ tegi Kirk korraga ootamatu ettepaneku.
„Ei!“ võdistas Jürgen õlgu. „Upud ära! Need vajuvad kohe viltu vette, kui peale astud ja märg jää on väga libe!“
„Võid surma saada!“ lisas Kirke õpetlikult. „See on kordades hullem kui hulkuva pilvega kihutamine!“
Helen aga ainult vangutas pead, imestades Kirki ettepaneku üle − teinekord ta tõesti ei mõistnud, kust küll poistel nii kummalised mõtted pähe tulevad! Kirkile tema mõtte laitmine muidugi ei meeldinud, kuid teistel lastel oli ilmselgelt õigus ning jääpangaga seilamine ei olnud hea mõte − kevadine jõgi ajas tõesti vahutades üle kallaste ning vool oli väga kiire.
„Vaadake!“ osutas Kirke ühtäkki piki jõge lähenevale jäätükile. „Mis see seal on?“ Jääpangal lebas midagi, kuid veel lastest liiga kaugel, et aru saada, kellega või millega tegemist on.
„Mõni puupakk?“ arvas Jürgen. „Või vana kott?“
„See liigutab!“ hüüatas Kirke. „Ta elab!“
Jäätükk liikus vooluga kiirelt lähemale. „Jänesepoeg!“ karjus Kirk korraga täiest kõrist. „See on jänesepoeg! Ta ju hukkub!“
Nüüd jõudis ujuv pank juba päris ligidale ning lapsed nägid sellel abitult kössitavat väikest jänesepoega. Vesi keerutas jääd ja õõtsuvad lained kiigutasid seda ähvardavalt üles-alla. Hirmust kange jänkuke libises jääl edasi-tagasi nagu libe konnake. Esimene suurem laine oleks ta kindlasti üle ääre vette paisanud.
„Päästame ära,“ hakkas Kirk otsustavalt jopet seljast tirima. „Lähen talle appi!“
„Ole väga ettevaatlik!“ manitses Helen murelikult.
Kirk lendas jänesepoja kohale ja püüdis teda sülle haarata. Too aga pressis ennast tugevalt vastu jääpanka ning inglipoiss pidi jääle maanduma. Õõtsuval kamakal vaevu tasakaalu säilitades haaras ta jänkukese sülle. Samas tabas jäätükki teine, veel suurem kamakas ning Kirk koos jänesepojaga kukkus tasakaalu kaotades külma jõkke.
„Kirki tiivad said märjaks! Ta ei saa lendu tõusta!“ ohhetas Helen.
„Hoia end!“ kisendas Kirke ning koos sööstsid inglitüdrukud, tiibu jopedest vabastades, vennale appi.
„Käänak! Tirige ta käänakuni!“ karjus neile Jürgen, ise gaasi andes, et piki kallast kiiremini jõekäänuni jõuda. „Seal on mahalangenud puud. Me saame ta seal välja tõmmata!“
Kirk sumas vaevaliselt kiirelt voolavas vees. Ühe käega üritas ta jänkukest päästa, teise abil haarata mööduvatest jääpankadest, et raudkülmast jõest end välja upitada.
Kirke ja Helen jõudsid vennani. Kahekesi proovisid nad teda kättpidi veest välja tirida, kuid märg poiss oli inglitüdrukute jaoks liiga raske. Siis sai Kirk õnneks ühest mööduvast jääpangast kinni.
„Proovime jääd kalda suunas lükata!“ karjus Kirke üle mühiseva voolu. Seda nad ka tegid.
Jürgen oli jõudnud kohani, kus jõgi tegi pöörde, ning roninud kalda ääres seisva viltuvajunud puu peale. Täie jõuga kallutas ta selle latva alla vee kohale. Inglitüdrukud lükkasid jäätükki, millest Kirk kinni oli saanud, Jürgeni suunas. Õnneks sai Kirk käega puuoksast kinni ja ronis teiste abil veest välja. Rampväsinuna vajus ligemärg inglipoiss, jänkuke süles, kaldale maha.
„Kui armas!“ võttis Kirke jänesepoja õrnalt sülle. „Nii väike. Ta ei oska veel kartagi! Vaata, kui külm tal on!“ Hellalt pistis ta väriseva loomakese enda jope hõlma alla sooja.
„Võta!“ tiris Jürgen endal kampsuni seljast ja ulatas selle Kirkile. Inglipoiss tõmbas tänulikult kuiva kehakatte selga. Kõik ronisid ATV-le ning Jürgen andis gaasi, et kähku koju jõuda.
„Elu on seiklus!“ hõiskas Kirk esimesena tuppa tormates. „Suur seiklus! Siin Maa peal kohe juhtub kogu aeg igasugu asju!“ rõõmustas ta.
Ingliema Josephiine ainult ahhetas lapsi nähes. Kõik kogunesid jänesepoega uudistama ning juhtunust kuulda saama.
„Nii pehme,“ tõdes Karoliina jänesepoega silitades. „Nagu minu kaisumõmm!“
„Vaadake! Tal on punane täpp otsa ees,“ märkas Kirke korraga väikest punast lapikest jänesepoja otsaesisel.
“Kas pole armas?“ rõõmustas Karoliina õe ootamatu avastuse üle.
„Äkki pärineb ta jänese-indiaani hõimust?“ pakkus Joonathan mõtlikult.
„Kas indiaanlastel on punased täpid otsa ees?“ läksid Karoliinal venna juttu kuuldes silmad suureks. „Mina arvasin, et ainult ilusatel ja rikastel India naistel.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
