ei lahtunud. «Härra Ward on patoloogiline valetaja, kes varustab mõlemat Albia sõja osapoolt kõigega, mida nad tahavad. Tasub vaid küsida ja taskus sobrada. Miks sa arvad, et teda üldse usaldada saad?»
«See ei puutu sinusse,» ütles Bennett.
Madruse suust puhkes põgus naer. «Minu mäletamist mööda vusserdasid sa pidevalt erinevaid otsi, Larkin. Üllatav, et kusagilt veel tööd leiad.»
Sedakorda naeratas Bennett ning nõksas peaga kaaslase suunas. «Tol ajal polnud mul Berti. Kutsugem teda varuväljapääsuks.»
Wilam manas ette söaka ilme. Täna oli ta sõduri asemel tsiviilisik – püstol oli sadamas, Heliose relvistus. Kuidagi tuli aga siit välja võidelda. Kui nad vanu asju kaevama jääksid, lõpetaks Wilam ühel hetkel vanglas ning Annabeli omaste juurde viimisest ei tuleks midagi välja. Ta ei suutnud ette kujutada, mis siis tüdrukuga juhtuks ja kuhu ta satuks. «Sellest kõigest nüüd küll asja ei saa.»
Larkin asetas sõrme päästikule. «Sa ei taha, et ma seda kasutaksin,» ütles ta. Vaikus vallutas riidepoe interjööri, läbi selle kuulis Wilam vaid härra Fluupi lõõtsumist, Annabeli katkendlikku hingamist ning omaenda rinnus vasardavaid südamelööke. Uks oli sealsamas, paar meetrit vasakul, akna ees sametine kardin.
Wilam oli üsna kindel, et Larkin Bennett teda ei tulistaks, ent kui Berti metallkeha korraga taas kriuksuma ja tõmblema asus, võpatas punapea ehmatusest ning vajutaski päästikule. Kuul tormas valju pauguga vastu seina ja riivas teel madruse juukseid. Annabel kiljatas.
«Mis sul viga on?» karjatas Larkin kaaslasele.
Napi huku mõistmise asemel suutis Wilam vaid Bertile keskenduda. Mehe, või masina, kurb nägu kaduski mürtsuga, ent värvikas mask ei naasnud. Uus näolapp oli tühi – täiesti valge ilma igasuguste kaunistusteta. Keskel asetses üheainsa silmana hammasratas, valguse käes küütlev ja peaaegu elav.
«Oi, neetud,» ütles Larkin ning lasi püstolit hoidval käel langeda. «Bert, oota!»
Metallkestas mees haaras sõnalausumata härra Fluupi rinnust ning virutas vaba rusikaga poemüüjale otse vastu suud. Härra Fluupi pea tegi sarnast raksatavat häält kui Bertil, seejärel keerati sama järsult küljele. Hõbemündid langesid kolinal põrandale.
Wilam ei jäänud ootama, mis edasi sai. Ta haaras Annabeli käest ning sööstis välisukse suunas, tüdrukut peaaegu kandes. Silmanurgast oli näha, et Larkin Bennett oli Berti härra Fluupi elutu keha küljest eemale kiskunud, justkui seal veel midagi päästa oleks. Punapea röögatas, ent Wilam ja Annabel olid juba uksest väljas. Järele kõlas vaid kella kile tinin.
Tänaval oleks neile jalgratas peaaegu otsa sõitnud. Hiiglasliku esiratta peal sadulas istuv härrasmees hõikas hoiatuse ning lasi seejärel vuntse siludes edasi. Käsivändaga liiklusvahendi tagumine ratas oli eesmisest nii mitu korda väiksem, et Wilam imestas, kuidas mees üldse peale oli suutnud ronida.
«Hoidke eest!» kõlas selja tagant enne, kui Wilam toibus. Madrus haaras Annabelil kaenlast ning hüppas kõrvale. Mööduva sõiduriista ette polnud rakendatud ühtki hobust. Tegu oli hoopis ühega nendest iseliikuvatest kaarikutest, mis auru jõul tänavasillutisel vurasid. Wilam mühatas. Too Rantsia vennapaar, kes sääraste mootormobiilidega lagedale tuli, oli vaat et kuulsam kui Albia kuningas ise.
«Tule,» ütles ta ning kiirustas mööda tänavat edasi kõige tihedama rahvasumma sekka. Annabeli käest kõvasti kinni hoides jõudis Wilamile alles nüüd kohale, kui napilt nad just pääsesid. Kui napilt tema pääses. Jälle. Thaddeus Ward, oli Larkin Bennett öelnud. Thaddeus Ward, kes leiutas imelisi relvi ja müüs neid seejärel saladuseloori all nii Albiale, Rantsiale, kahele lõunanaabrile kui kõigile teistele, kes tema pööraselt kõrget hinnaklassi taluda jaksasid. Ja Wilam oli ta eelmisel korral põhjalikult välja vihastanud. Gearen polnud iial nii väheahvatlev paik tundunud.
Kolme käänaku pärast oli Wilam üsna kindel, et nad olid ohutusse kaugusse jõudnud. Siiski otsustas ta igaks juhuks ringi vaadata, kuid ei Larkinist ega Bertist polnud märkigi. Wilam asetas käed Annabeli õlgadele, kükitas ja vaatas tüdrukule otsa. Vastu puurivad silmad olid leidnud oma söakuse, täis indu ja lapselikku õhinat. «On sinuga kõik kombes?»
Tüdruk noogutas kindlamalt, kui Wilam ise oleks suutnud. «Kas need olid pahad onud?» küsis ta, mõistmata olukorra tõsidust. Liiga suur mantel ta ümber vajus tolmusele tänavale, kattes ta kui sõduri kaitserüü.
«Jah,» noogutas Wilam. «Need olid pahad onud. Aga nüüd on nad läinud.» Loodetavasti. Tüdruk ei küsinud härra Fluupi kohta midagi, seega lootis Wilam, et ta polnud Berti kohutavat lööki näinud. Wilam judises. Ta võis küll teenida Kuningliku Õhuväe parimas üksuses, kuid tavakodanike surma polnud iial lihtne omaks võtta. Loomulikult hukkus tsepeliiniga pommitamisel ka süütuid, ent paari meetri kauguselt kellegi mõrvamise nägemine tekitas Wilami rinnus haiglase õõnsuse.
«Kuhu me nüüd läheme?» küsis Annabel. Ta võttis aralt Wilami käe jälle pihku, ning madrus taipas, kui tugevalt ta enne tüdruku sõrmi oli pigistanud. Sedakorda hoidis ta Annabeli kätt kui linnumuna – piisavalt õrnalt, et mitte katki teha, samas piisavalt tugevalt, et mitte lahti lasta.
«Ütlesid enne, et ei tea, kus Josie täpselt on,» ütles Wilam. Ta surus härra Fluupi peast välja ja tundis tülgastust, et pidi nii tegema. Ära lase mõttel püsida asjadel, mida enam muuta ei saa, meeldis kapten Howardile öelda. Miskipärast polnud seda iial lihtne teostada. «Mina ka mitte. Aga võib-olla on mul üks tuttav, kes saab meid aidata.»
«Tuttav?»
Wilam tegi pisikese pausi. «Edwin.» Sügav kahtlus muserdas meelt, kuid nime välja ütlemisega madrus justkui kinnitas endale, et valik on õige. «Edwin Price. Tal on parim...» Wilam vakatas. Tänaval võis näha, kui peenelt albialased rõivastusid, kuidas käitusid. Härrasmehelik viisakus ja elegantsed kombed valitsesid kõrgklassi suhteid, need asetati alati tähtsaimale kohale. Edwin Price’i juurest võis leida kõike muud kui seda sorti käitumist. «Parim koht, kus mõned inimesed vahel kokku saavad,» lõpetas ta.
Kui õhulaeval lennates alla vaadata, nägi Gearen välja nagu tohutu hammasratas. Sakiline müür tõmbas linna ümber kinnise ringi, sektoreid moodustavad tänavad oleksid nagu kella tunninumbrite juurest seieritega keskkohani tõmmatud. Kõik teed ühendusid Kuningapalee juures, vähem kui poole sajandi eest ehitatud loss oli kõrge ja nurgeline, söakas ja vankumatu. Praeguse kuninga Harold I vanaisa oli palgale võtnud arhitekte ja insenere maailma iseärasematest otsadest, kaugetelt mandritelt, võõrastest kultuuridest.
Palee oli püstitatud vastu panema võimsamategi sõjatsepeliinide pommitusrünnakutele ning nägi lõpuks välja rohkem masin kui hoone. Kolmest ilmakaarest tõusid taevasse hiiglaslikud võrekujulised sepistatud rauast tornid, läänenurga käimasolevat ehitustööd katsid aga tellingud. Lõpuni ehitatult seisaks palee sama tugevalt kui ta müürid, mis kivist ja rauast ja terasest kindluse ümber läbitungimatu kilbi moodustasid. Amalgaam, tunti lossi rahvasuus.
Linna iga sektor oli mõõdetult täpselt sama suur kui järgmine. Kõik olid võrdsed, sest kõik olid elu toimimiseks ühtmoodi vajalikud. Tööstussektoris jalutades võis alati kuulda silindrite, kolbide ja hammasrataste õõnsat kolksumist, kettide tärinat, tunda tiiglitest voolava sulametalli kauget hõõgust. Lahtistest ustest jõudis tänavale vägevate lõõtsade tuulesööstusid, mis jätsid mulje, nagu hingeldaks seinte taga mõni üüratu elajas. Särk Wilami trakside vahel laperdas kui lipp, Annabeli heledad juuksed lainetasid kui merevetikad vees. Vägevate sulatusahjudega tehastest tõusis toss pilvedega ühte põimuma, kõrged
