Price pidas suures kolme tehase vahele eksinud tellismajas üheaegselt kõrtsi, mängupõrgut, põrandaalust kremplipoodi ja lõbumaja. Asutuse viltusel uksel polnud märki, sest kohal polnud nime. Koht oli nimetu, sest keegi ei tahtnud anda silti paigale, kus nad raskelt teenitud krosse samal õhtul halbade valikute ja kahetsuste vastu vahetasid.
«Lapsed sisse ei saa,» ütles puhmas vuntsidega uksehoidja. Kell oli umbes kümne paiku hommikul, mis tähendas, et öised töölised oli jõudnud juba paar tundi tinutada. Kirjutamata teabe järgi sulges Edwini paik uksed ainult kolmeks tunniks enne kella kaheksat hommikul ja õhtul, mille järel said tehaste vahetused läbi ning kojumineku asemel tulid töölised hoopis elupahesid mekkima.
Mees näis uksehoidja kohta üllatavalt kõhn. Suur olemine pidi ju nende töös peamine ülesanne olema, mõtles Wilam. Nähtavasti jagas valvur seda arusaama, sest mis kehast puudu tuli, oli masinatega täiustatud. Kumbagi silma polnud optikaalklaaside all näha. Nahast peakatte külge kinnitusid kaks pisikest pikksilmamoodustist, mis jätsid mehest mulje kui kummalisest putukast. Enam paistsid silma aga käed. Vasak oli tavaline inimkäsi, ent parema asemel rippus õlast põlveni mehhaaniline jurakas, hiiglaslike kinnituskohtade ja lülidega, sõrmed jämedad kui haamripead. Üle selja jooksid kaks kätt toetavat pannaldega rihma, puusade ümber oli tõmmatud lai nahkvöö, mis alaseljalt koormust maha võttis. Säärast mehhaanilist kätt polnud kindlasti kerge kanda. Wilam märkas, et käsivarre ühe osa moodustas reiesuurune revolver munakivi mõõtu trummelsalvega. Soovi selle töötamist näha takistas vaid kartus, et ehk on tema märklauaks.
«Hei!» hüüatas uksehoidja kõrvale. Üks põlenud näopoolega meesterahvas üritas siseneda, särk nõgine, lõual paaripäevane habemetüügas. Uksehoidja omandas ähvardava hoiaku, vuntsid nagu võhad. «Sinul on külastuskeeld.»
Põlenud näoga mees nähvas vastu, ent uksehoidja tõstis oma üüratu mehhaanilise käe. Konarlikud plaadid kinnitusid üksteisele kui mõnel soomusloomal. «Härra Price usaldas rahvainspektsiooni minule. Ei meeldi, siis räägi temaga.»
«Aga härra Price on ju seal sees!» Iga mööduva hetkega tõmbus mehikese näole suurem masenduse ja ärrituse segu.
Uksehoidja kehitas õlgu. «Küll on kurb.»
«Mida ma siis tegema pean?» küsis tööline murduva häälega.
«Proovi mõni päev, kui mind tööl ei ole.»
«Sa oled iga päev tööl.» Sedakorda oli lause peaaegu sosin, sekka puistatud kaheteistkümnetunnise vahetuse väsimus ja napi tasu kibe pettumus.
«Sel juhul on vist vastus käes.» Uksehoidja ei jäänud vaatama, kuidas põlenud näoga mees rusutult minema vantsis, suunas hoopis tähelepanu taas Wilamile.
«Pean Edwinit nägema,» ütles madrus.
«Sina ja kolm tosinat ülejäänud kehvikut,» vastas uksehoidja.
Wilam kogus mõtteid. «Ed... khm, härra Price ja mina oleme vanad tuttavad. Tean-tean, umbes kümme suvalist roju väidab sulle iga päev sama, ent sedakorda on mul tõsi taga.» Ta hingas hetkeks sisse ning sai kiiretest sõnadest indu. «Võime teha kahte pidi. Esimene valik oleks see, et jätan tüdruku siia, lähen ise sisse, räägin härra Price’iga, tulen tagasi ning vean tüdruku ikkagi kaasa. Ja sina saad kõigi aja raiskamise eest nuhelda. Või ma sisenen temaga kohe praegu, näen härra Price’i ega unusta mainida, kui vastutulelik ja kohusetundlik oli ta...» Wilam uuris hetkeks mehhaanilist kätt ning jätkas. «Raudkämblaga uksehoidja. Pealegi, kui ma jama ajan, visatakse meid niikuinii välja.»
Uksehoidja kaalus Wilami sõnu tükk aega. Lõpuks ta ohkas ning tõstis abituse märgiks ebaproportsionaalsed käed. «Tüdruk on ikkagi liiga noor.»
«Ma katan ta silmad,» ütles Wilam ja peaaegu mõtleski nii. Vastuväide oli ju täiesti mõistuspärane.
Uksehoidja ütles midagi, mis vuntsidest välja ei jõudnud, ja tõmbas ukse lahti. «Viis minutit. Siis heidab mu käsi su läbi kõrgeima akna.»
«See pole tarvilik.» Wilam võttis Annabelil käest. «Lähme nüüd,» astus ta üle lävepaku.
Koht võinuks oma suuruse poolest võistelda ümbritsevate tehastega. Mis välimus aga õuest soovida jättis, oli seest mitmekordselt tasa tehtud. Iga hooneosa täitis oma otstarvet. Sissekäigu vastas terendas laudade ja taburettide taga tumedaks võõbatud tammepuust kõrtsilett, lai läbikäik mõneastmelisest trepist üles viis ümarate kaardilaudadeni. Kõrget lage kaunistasid rippuvad klaaslühtrid, avara ruumi lõpetasid kaks keldrisse laskuvat koridori. Ühe ees oli märgiks raske sametkardin, punane kui küpsed kirsid – neile, kes otsisid isiklikumat seltsi. Teine koridor viis kahtlasemate kaupade müügikambrini, paokil uks jämedam kui riigipangas.
Koht oli pungil. Enamik külastajaid lähimate laudade ja kõrtsileti ääres olid ikka veel tööriietes, kaugemal kaardialas kandsid paljud aga õhtuülikondi. Wilam ei teadnud kas nood olid varakult alustanud või polnud veel eelneva ööga ühele poole saanud.
«Tohin ma teie mantli võtta?» Hääle allikaks oli üks paljudest teenindajatest.
Madrus raputas pead. «Pole.»
Linnatänava moele noore naisterahva kleit ülemäära ei vastanud, püsis tihedalt ümber keha ning tõi kõik kumerused võimalikult esile. Pilk liikus Annabelile, kuid enne kui küsimus huulilt lahkuda jõudis, jätkas Wilam. «Võite härra Price’ile öelda, et ma jõudsin kohale.» Kuigi madruse mõtteis kriipis ikka veel mõningane kahtlus, oli ta otsustanud siin võimalikult esinduslikult käituda. Ehk tuli sel viisil vähem küsimustele vastata.
«Kahjuks on härra Price hetkel hõivatud,» vastas ettekandja. «Võin aga teate edasi anda. Teie olete härra...»
«Orton,» vastas Wilam. «Pole muret. Usun, et Ed leiab aega.»
Naise näole tekkis üürike kohmetus, mis kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Vahest ei leidunud paljusid, kes paiga omanikku nii tuttavlikult kutsusid. «Härra Orton?» küsis naisterahvas.
Wilam noogutas. «Ta teab ainult ühte. Me ootame siin.»
Naine ei leidnud midagi asjalikku öelda ning pööras ringi. «Olen kohe tagasi.»
Hämara ruumi vasakpoolse seina vastu oli lükatud sametvaibaga kaetud lava, millel asetses tume laud. Laual oli veider aparaat, avatud puust kasti ja hiiglasliku musta valjuhääldiga. Kasti külge kinnitatud ühest otsast peenike, aga üha laienev hääletoru lõppes teise avaga, mis oli suur kui ratas. Massiivset seadet toetas metallist alus, kastis olev kõva vahasilinder pöörles ümber oma telje ja puudutas lakkamatult vastu peenikest nõela. Laiast torusuust kostis muusika, üheaegselt vali ja rahulik, uhke ja võõras.
«Mõtlesin, et äkki pean uued silmad muretsema,» kõlas selja tagant. «Teist nii suurt fonograafi Albias ei leidu.»
Wilami pilgu püüdis nende poole kõndiv peenelt rõivastatud härrasmees. Ta violetne õhtuülikond tundus ühteaegu pööraselt rikas ning lösutamispiirini mugav. Tumedad juuksed seisid kullatud nööri all täiuslikus vormis, muigest mehe näol õhkas sooja äratundmisrõõmu.
Mis ebakindlus ka Wilami rinnus pesitses, kadus see Edwin Price’i naeratuse peale. Nad surusid kätt ning ühtäkki tõusid pinnale vanad mälestused, jutuajamised, pikale veninud õhtud kõrtsilaudade ääres, nii head kui halvad valikud.
«Vanad
