siis tavaline sõbramehe külastus?»
«Hei,» ütles Wilam. «Ma ei satu Geareni iga päev. Sõda ikkagi. Ja viimasest korrast on möödas tükk aega.» Korraga tundus muusika valjem, valgust veidi vähem ning kontoriruumi seinad ebaloomulikult kõrged. Need otsekui surusid peale, nagu metalli ja vesiniku ja auru ees kokku kukkuvad vana maailma kivimüürid. «Sind on hea näha,» ütles ta. Niipalju oli tõde, vähemalt.
Siis avanes uks.
Sisse astus sama valvur, keda nad olid all kohanud. Sammud olid rasked, mehhaaniline käsi näis veel tohutum. Ta kandis Edile midagi vaikselt ette. Edwini nägu tõmbus süngeks, aga justkui sunnitult. Wilam oli teda piisavalt palju vihasena näinud, et teha vahet tõsimeeli häirival ja sellel, mis pidi vaid morjendav välja nägema.
«Neetud raiped,» hüüdis Edwin.
«Pahandus?» küsis Wilam.
«Pea ise säärast paika ja vaata siis, kui palju lihtsalt istuda lubatakse. Alati üritab mõni näru väita, et tema vastu tehti sohki.» Edwin tõusis. «Vabandust. Olen kohe tagasi. Vajate miskit, küsige härra Douglaselt.»
Edi lahkudes tundus valvur kuidagi veidralt pinges olevat. Ehk tulenes see vaid uudistest, mida ta tõi, ehk polnud ta harjunud ülemuse kontoris kundedega üksinda passima. Annabel mängis veduriga, kuid Wilamil hakkas tekkima kummaline tunne. Kõik oli siin niimoodi, nagu Ed oli alati öelnud, et tahaks. Uhke salong täis igast eluvaldkonnast ja klassist külastajaid, muusikat, raha, iharusi. Wilam mõtiskles, et kas siis, kui asjad oleksid teisiti läinud ja ta oleks Albia õhuväkke minemise asemel Geareni jäänud, oleks ta soovinud Ediga seda kohta kahe peale pidada. Ta ei olnud kindel. Järele mõeldes võis tsepeliiniga ringi lendamise ning kuhugi endast olulisemasse kuulumise üle tänulik olla. See oli parem elu kui seadust rikkudes. Oli ta siis Edi ja Thaddeus Wardi peale pahane sellepärast, et ei saanud Gearenis oma äranägemist järgi olla, või sellepärast, et tegelikult ei tahtnudki? Vähemalt ei olnud siinsed valvurid riigi palgal, muidu oleksid Wilami käed ammu raudus. Ometigi pesitses siin midagi, mida ta ei suutnud täielikult seletada. Pilk turvamehele süvendas kasvavat ebamugavustunnet.
«Võta oma mänguasi,» ütles Wilam Annabelile. «Peaksime minema.»
Valvur nõjatus aga vastu seina, nii et uks ta varju paigutus. Kuidagi suutis ta jätta säärase mulje, et asetus sai täiesti kogemata valitud. «Härra Price tahtis, et te siin ootaksite.»
Annabel oli pisikese veduri kätte võtnud, rattad jooksid rigisedes lõpuni ning jätsid nad vaikusse, mida häiris vaid alumise korruse fonograafist tuhmilt kajav muusika.
Wilam neelatas. «Miks?»
Hetk, mida valvur mõtlemiseks kasutas, oleks võinud sama hästi olla igavik. «All toimub kähmlus.»
«Ahsoo.» Isegi Wilam oskas paremini valetada. Kui all käis mürgel, siis miks säärase varustusega turvamees nendega kontoris oli? Pigem oli Edil mõni muu põhjus neid siin ülal hoida. Madrus liikus kontoriakna poole ning vaatas meelelahutusalasse. Mingist kähmlusest küll märki polnud. Kõik tundus tavapärane. Osa külastajaid nautis olemist, osa mitte niivõrd. Wilam märkas täistuubitud laude vahelt kahte kogu, kes esialgu erilist tähelepanu ei äratanud, kuid lähemal vaatamisel paistsid välja kui aurumasina valesse kohta keeratud mutrid. Ehkki lühem neist kandis sama elegantseid rõivaid kui pooled kaardilaua taga istujad, polnud kellelgi nii punaseid juukseid. Teine lonkas justkui vigast jalga, metall keret lõuani katmas. Mehe näoilme järgi võis arvata, nagu oleks ta tosinajagu töölisi järjepanu rahast tühjaks teinud. Kõndides vestlesid nad innukalt... Edwiniga. Wilam tundis peapööritust. «Peame siit kaduma,» pomises ta.
Valvur, optikaalklaasid isegi siseruumides ees, uudistas taas mängima hakanud Annabeli. Küllap lootis mees, et ühe keelamise peale kadus Wilamil isu kontorist minema pääseda. Gearenis linnaloal liigeldes sõdurid relva ei kandnud, ning ilma relvata polnud Wilamil ka erilist lootust härra Douglase mehhaanikale vastu saada. Bennetti ja Bertigagi oli tal lihtsalt vedanud, kui härra Fluupi jubedat surma üldse vedamiseks sai pidada. Madruse pilk vilksas ruumis paaniliselt ringi. Laual lebas küll omajagu kuule, ent ainus, mida ilma vintpüssita peale hakata, oli neid vastu valvuri rinda visata. Järsku kõlksatas Wilami peas midagi nagu vagun, mis vastu teist haakub.
Wilam ajas näpuga mööda lauda katvat Albia kaarti ja tegi näo nagu üritaks midagi leida. Tegelikult üritaski. Näppu jäi üks kasutamata kuulidest, piklik ja täis püssirohtu. Veendunud, et selg kattis valvuri putukalikud silmad, sikutas ta küüntega kuuli korpusepõhja lahti ning valas püssirohu paremasse pihku. See tundus kuum, ehkki tegelikult ei olnud, ja raske, ehkki tegelikult ei kaalunud midagi. Wilam oleks nagu üritanud alasit peos hoida. Kui kahtled, tegutse, meenus kapten Howardi soovitus. Vaist kannab omal jõul, küll mõte hiljem järele jõuab. «Härra Douglas,» ütles Wilam. «Siin on midagi, millest ma ei saa aru.»
Valvur kõndis üle toa ja uudistas kohta kaardil, millele Wilami parema käe nimetissõrm osutas. Ülejäänud sõrmed oli kõvasti rusikasse pigistatud. «Vangarde,» selgitas valvur linna, milleni oli tõmmatud mitu tahmast jutti. «Härra Price tellib sealt Rantsia veini.»
«Kas polnud seal praegu lahing?» küsis Wilam, haaras vasaku käega küünlajala ning tõstis selle pimedavõitu toas paremini kaarti valgustama.
«Sai juba paari nädala eest läbi,» ütles härra Douglas rahulikult, nähtavasti rõõmus, et kontorisse suletud Wilam ei üritanud midagi kärsitut teha.
Wilam tõmbas sügavalt hinge. «Tundud tore sell,» ütles ta. «Vabandust.» Küünla härra Douglase näo ette tõstnud, avas ta tulekeele ees parema peopesa ning puhus püssirohu valvurile näkku. Leek sähvatas suureks kui lõõtsaga aetult ning kattis hetkeks kogu valvuri näo. Härra Douglas karjatas ja haaras näost.
Wilam virutas talle kõigest jõust vastu lõugu. Valvuri pea jõnksatas, mees taarus tagasi. Siiski suutis ta püsti jääda, raputas pead ja sikutas nahast peakatte ära. Napp püssirohukogus oli juba ära põlenud, härra Douglase lõug tahmane kui kaevuril. Põletushaavu ei tarvitsenud karta.
Annabel karjatas.
«Kõik on korras, pisike,» ütles Wilam tüdrukule.
Härra Douglase mehhaanilise käe varrest keerdus välja tohutu revolver, mille ta madrusele suunas.
Wilam neelatas, tähelepanu tagasi põgenemisel. «Need kuulid on liiga võimsad. Lased siin ülemuse kontori pilbasteks?»
Valvur jäi korraks mõttesse. «Ei,» ütles ta. Püstol kõlksatas tagasi käsivarde, ent härra Douglas surus sõrmed kastrulisuuruseks rusikaks. Kui ta rusika Wilami õlale asetas, läksid madruse põlved nõrgaks. «Härra Price tahtis, et siin ootaksite,» kordas ta.
Wilam vandus mõttes ning langetas löödult silmad. Pilk jäi valvuri rihmadele püsima. «Neetud,» ütles ta äkilise lootusega. See plaan pidi ometigi paremini toimima kui püssirohu oma.
Madrus haaras kummagi käega ühest rihmast ning tõmbas toetuskohad lahti.
«Ei,» röögatas härra Douglas, ent parem käsi libises juba Wilami õlalt ning kolksatas põrandale. Madrus virutas tasakaalust väljas valvurile uuesti. Kolmanda hoobi peale langes härra Douglas meelemärkuseta maha.
Wilam uratas ja tõmbus kägarasse, rusikas hell.
Kiire pilk maaslamavale valvurile andis mõista, et niipea too ei ärganud. Wilam komberdas
