ilusamaid jutte.»
Huvitav õde, mõtles Wilam. Ei pidutse ja loeb. Enamik nooremapoolset rahvast eelistas ju aega veeta salongides või uudistada ringirändavate leiutajate ja tsirkusetruppide pakutavaid vaatemänge.
Korraga hakkas Annabel naerma, hele hääl linnaväljakul kui linnulaul. «Kui oleme omavahel, siis ta räägib mulle, kui totakad on ta saatjadaamid.»
Wilami pilk tõusis. Ümber oli nii palju kära, et ta ei olnud ju ometi õigesti kuulnud. «Ta misasjad?»
«Lottie ja Maggie. Aga mina kutsun neid kalkuniteks. Kaagutavad kogu aeg puhvis kleitidest ja pikkadest noormeestest.»
«Ei-ei,» segas Wilam vahele. «Sa ütlesid saatjadaamid?»
Annabel noogutas. «Tädi Harriet surus nad Josiele sappa. Käivad kannul ja aina latravad.» Ta silmad langesid tänavakattele. «Ja vahel ütlevad minu kohta koledasti. Kui arvavad, et on üksi ja mina ei kuule.» Tüdruk vajus ühtäkki veel enam kössi. «Tädi Harriet kadus ära. Siis, kui meie mõisaloss pihta sai. Ma otsisin ja karjusin ja nutsin. Aga ümber olid ainult kivid ja kõik põles. Siis ma ära jooksingi. Ja leidsin sinu laeva.»
Midagi kõlksatas Wilami peas omale kohale. Nagu kolb, mis masina puhastamise järel taas liikuma hakkas. Kogu olukord tundus niivõrd ebatõenäoline, et vahest oligi tõsi. «Sinu õe nimi on Josephine?» küsis ta.
Tüdruku nägu läks esimest korda õhevile ja ta noogutas.
«Leedi Josephine Lewis? Moltburyst?»
«Talle meeldib Josie rohkem,» ütles Annabel. «Mulle ka.»
Taskurätt pudenes tolmusele tänavasillutisele. Veidi aega vait olnud, pahvatas madrus eneselegi üllatuseks. «Miks, pagana päralt, sa seda varem ei öelnud?»
Tüdruk astus sammu tagasi, Wilam tõstis kohemaid vabanduseks käed.
«Ma ei tahtnud karjuda,» ütles madrus. «Vajan lihtsalt hetke.» Võimatu, mõtles ta. Või kas tõesti? Lewise mõisa põlevaid varemeid oli ta Moltbury lahingu ajal eemalt näinud. Rantsia sõjatsepeliinide lõhkekehadest pihta saanud hoonest jäid järele vaid kokku kukkuvad müürid ja laiali pillutatud kivid. Allesjäänust käisid üle rivimehed ja suured mehhaanilised masinad, mis veidrate metalljalgade peal tossates edasi liikusid. Uskumatu, et ükski tsiviilisik seal ellu suutis jääda. Ja oli nüüd temaga siin. Wilami näole ilmus kibe naeratus, ta põlvitas Annabeli ette ning kallistas teda. Tundus õige asi, mida teha. Käimasolev sõda rebis nii palju elusid puruks, nüüd oli aga tema võimuses kellegi omad tagasi kokku tuua.
Tüki aja pärast lasi ta Annabelist lahti. Tüdruk hoidis ikka veel kinni, nii et Wilam pidi ta sõrmed ettevaatlikult särgi küljest lahti tõmbama. Madrus istus tagasi kastile, haaras maast teetolmuse taskurätiku ja pärast lühikest saputust pani enam-vähem puhtana tagasi taskusse. «Ed rääkis mingist ballist,» tulid sõnad ise päevavalgust otsima. «Täna õhtul.»
«Josiele ei meeldi väga peod,» kordas Annabel.
«Ei peagi meeldima,» ütles Wilam. Mida edasi, seda rohkem veendus ta, et oli õigel soonel. Ta haaras tüdruku õlgadest. «See on kuninga ball,» ütles ta ülepakutud vaimustusega, mis pani nad mõlemad põgusalt naerma. «Kõik vähegi tähtsad inimesed on seal. Ja sinu õde on tunduvalt tähtsam kui vähe.»
«Aga meil pole enam kodu.» Kuidagi kõlasid need sõnad eriti raskelt ning lajatasid Wilamile kui vasaraga. «Ma ei usu, et ta tantsida tahab.»
Wilam sulges hetkeks silmad. Lapsed olid ikka neetult targad. «Aga ehk leiab ta ballilt tuttavaid,» ei andnud madrus alla. «Või vähemalt uudiseid. Kahtlemata on ta sinu pärast väga mures. Moltburysse ju enam tagasi minna ei saa.»
Otsustatud, mõtles ta. Õhtul lähevad nad ballile ning loodavad, et leedi Josephine Lewis on samuti seal. Wilami pilk jäi Annabeli suurele nahkmantlile püsima, seejärel enda tahmasele vormile. Kui keegi vaid neid Kuningapaleesse sisse laseks.
Nad veetsid tunde Geareni raudteejaama kasinas kohvikus. Annabel, kes polnud kunagi säärases paigas käinud, istus määrdunud laua taga ning sõi aedviljapada. Wilam oli koha valinud põhjusel, et rongijaamast käis läbi rohkem rahvast kui õhusadamast – peamiselt töölisklassi – ning võõrad läksid siinsele reisijaskonnale veelgi vähem korda. Pigem tõmmati mantlihõlmad koomale, hoiti pea maas ja üritati võimalikult kiiresti linnatänavaile pressida.
Läbi määrdunud akna nägi ta jaama saabuvat kõige imelisema kujuga auruvedurit. Tohutu masina külgedelt jooksid pikad jämedad torud, kere muutsid rohmakaks luugid ja rusikasuurused mutrid. Kunagine uhke pronkskate oli algul ehk isegi läikinud, ent peitus nüüd tahmakihi ja õhukese roostekooriku all. Tagumisi vaguneid polnud veel näha, aga võimsa veduri kolmest korstnast tõusis tumeda pilvena suits. Rongi aeglustust märkis läbilõikav vile.
«Hei, Annabel,» ütles madrus, laup kergelt higine.
Tüdruk keskendus aga auruvedurile ega pannud sõnu tähele. Alles pärast seda, kui Wilam ta sõrmi puudutas, rebis Annabel pilgu rongilt.
«Selline lugu, et too koht, kus me enne käisime. Edi oma.»
Annabel noogutas. «Kus sa härra Douglast lõid. Ja nägu krimpsutasid.»
«Ma ei krimpsutanud.» Wilam kallutas pead. «Mu käsi tegi haig... Tal oli raudne lõug... Kuule, see ei olegi üldse tähtis. Tähtis on see, et kui me pärast Josiega räägime, teeme äkki nii, et toda paika ei maini?»
«Miks?»
Wilam köhatas. Kui Moltbury leedi Josephine, või veel hullem, kapten Howard saaksid teada, kuhu ta lapse vedas, rassiks ta tõenäoliselt kogu ülejäänud elu kõige vastikumaid tööülesandeid täita. «Too koht ei sobi nii noortele nagu sina,» otsustas ta mitte valetada. «Mõtle nii, et Josiega lähed sa mõnele õhtupeole, aga minuga käisime korraks tavatööliste ajaveetmisurkas, kuhu tema sind ei viiks. Näed mõlemat, lihtsalt me ei hakka kõvasti kuulutama.»
«Hästi,» ütles Annabel. Pitsitus Wilami kõris andis veidi järele.
Võrreldes Edi kohaga jättis kohviku interjöör kõvasti soovida. Lõhenevaid puitlaudu ei olnud keegi raatsinud välja vahetada, logisevaid toole niisamuti. Lae all tõmbus keerdu mahakooruv tapeet, avatud akendest tungis ruumi veduritoss. Seinad nägid välja, nagu võiks nende vastu puutudes kõik riided ära määrida. Ent mingisugune räsitud võlu siin ikkagi peitus. Seinale kinnitatud klaaspuuris mängis kurb mehhaaniline ahv viiulit. Punase pintsaku ja lotumütsi alt paistis looma sakris ja laiguti ära kulunud karvkate. Põrandal luges samme tüse humanoidne masin, mille avatud kõhuõõnes põlesid söed. Aeg-ajalt toppis ta pika metallkäe kõhtu, segas sütt ning lasi hetkeks lendu sädemeid.
«Mida iganes ka rahvas välja ei mõtleks,» ütles Wilam. Peamised leiutised, mida tema oli näinud, kuulusid sõjapidamise valdkonda – üks mehhanism suurem ja jubedam kui teine. Seevastu Annabelile näis koht kangesti meeldivat. Kõht täis, tõusis ta püsti ning läks iga seadeldist lähemalt uudistama.
Wilam sõi hautise lõpuni – järel oli pool kaussi – ning sai samuti söönuks. Erinevalt õhuväest siin portsjonitega kokku ei hoitud. Korra ostis üks vanem härrasmees talle õlle ning avaldas uhkust, et temasugused noored mehed kaitsesid Albiat. Wilam noogutas ning jõi kruusi naudinguga tühjaks.
Конец
