Siit tulebki siis lõpuks hämamine.
„Meie saime aru, et kahemeheline turvarühm, mis saadeti ühte ohvitseri ära tooma, jäi tagasitulekuga hiljaks…”
„See ohvitser oli lipnik Corbeau?”
„Jah. Corbeau. Nagu me tollal aru saime, ründasid kvadrikud rühma ja lipnikku, tegid nad relvituks ja vahistasid. Tegelik lugu, nagu hiljem välja tuli, oli keerulisem, kuid mina pidin lähtuma sellest, samal ajal kui ma üritasin kogu meie isikkoosseisu Grafi Jaamast ära tuua ja valmistuda kõigiks võimalusteks kuni selleni välja, et me evakueerume kohalikust kosmoseruumist viivitamatult.”
Miles kummardus talle lähemale. „Kas te uskusite, et teie meeste kinnivõtjateks olid juhuslikud kvadrikud, või saite te aru, et seda tegi Grafi Jaama turvateenistus?”
Vorpatril ei kiristanud päriselt hambaid, aga peaaegu. Kuid ta vastas siiski: „Jah, meie teada tegi seda nende turvateenistus.”
„Kas te küsisite juriidikaohvitserilt nõu?”
„Ei.”
„Kas lipnik Deslaurier pakkus teile nõu?”
„Ei, milord,” õnnestus Deslaurieril sosistada.
„Selge. Jätkake.”
„Ma käskisin kapten Brunil saata rünnakrühm ära tooma nüüd juba kolme meest alalt, mis minu uskumise järgi oli äsja osutunud barraiari isikkoosseisule surmavalt ohtlikuks.”
„Rühm oli relvastatud enamate kui ainult uimastuspüstolitega, nagu ma aru saan?”
„Ma ei saanud oma mehi paluda, et nad läheksid nii ülekaaluka vaenlase vastu ainult uimastusrelvadega, milord,” ütles Brun. „Neid mutante on ju terve miljon!”
Miles laskis kulmudel kerkida. „Grafi Jaamas? Mina arvasin, et paikselt elab siin umbes viiskümmend tuhat inimest. Tsiviilisikut.”
Brun rehmas kärsitult käega. „Miljon kaheteistkümne vastu või viiskümmend tuhat kaheteistkümne vastu – igatahes oli meie rühmal vaja mõjusaid relvi. Päästerühm pidi käima jaamas nii kiiresti kui võimalik, et nad kohtaksid võimalikult vähe vastuvaidlemist ja vastupanu. Heidutamiseks pole uimastusrelvadest kasu.”
„Ma olen seda väidet kuulnud.” Miles nõjatus tooli seljatoele ja hõõrus huuli. „Jätkake.”
„Minu rühm jõudis sinna, kus meie mehi kinni hoiti…”
„See oli Grafi Jaama turvapunkt number kolm, eks ole?” pistis Miles vahele.
„Jah.”
„Öelge… kas kogu selle aja jooksul, kui laevastik siin on viibinud, ei puutunud ükski teie meestest jaama turvateenistusega lähemalt kokku? Keegi ei hakanud purjus peaga laamendama, keegi ei rikkunud turvaeeskirju, midagi sellist?”
Brun, kellel oli ilme, nagu kistaks tal sõnu hambaarstitangidega suust, vastas: „Läinud nädalal vahistas Grafi Jaama turvateenistus kolm meest selle eest, et nad korraldasid hõljuktoolidega joobes olekus võidusõidu ja tekitasid sellega ohtliku olukorra.”
„Ja mis neist sai? Mida laevastiku juriidiline nõustaja ette võttis?”
Lipnik Deslaurier pomises: „Nad olid paar tundi jaama kartseris, siis läksin ma sinna, korraldasin nende trahvide maksmise ja kinnitasin jaama kohtunikule, et nad hoitakse meie ülejäänud siinviibimise ajal laeval.”
„Niisiis olite kõik selleks ajaks kursis protseduuridega, kuidas oma mehi jaama võimude käest ära tuua, kui neil peaks mõni äpardus juhtuma?”
„Tookord oli tegu purjus peaga laamendajatega. Seekord vahistati meie turvarühm, mis täitis oma töökohuseid,” ütles Vorpatril.
„Jätkake,” ohkas Miles. „Mis teie rühmast sai?”
„Ma pole otse neilt endilt ettekannet veel saanud, milord,” ütles Brun jäigalt. „Kvadrikud lasksid ainult ühel relvastamata meditsiiniohvitseril neid nende praeguses kinnihoidmiskohas külastada. Kolmandas turvapunktis toimus tulevahetus, tulistati nii uimastuspüstolitest kui plasmarelvadest. Kvadrikud ründasid massiga, meie meestest saadi jagu ja nad võeti vangi.”
„Massina rünnanud” kvadrikute hulgas oli Milesi meelest täiesti arusaadavalt olnud ka suurem osa Grafi Jaama elukutselistest ja vabatahtlikest tuletõrjujatest. Plasmatuli. Tsiviilkosmosejaamas. Oh, lihtsalt pea hakkab valutama.
„Niisiis,” lausus Miles leebelt, „mida toredat me edasi tegime, kui olime politseijaoskonna tükkideks lasknud ja kvadrikute elupaiga põlema pannud?”
Admiral Vorpatril surus hambad kokku. „Kahjuks kaotasin ma olukorras initsiatiivi pärast seda, kui jaamas olevad Komarri laevad ei allunud minu tungivale korraldusele otsad lahti teha ja lasksid end hoopis arestida. Selleks ajaks oli kvadrikute valduses juba liiga palju pantvange, komarri sõltumatud kapten-omanikud venitasid minu korralduste täitmisega ja kvadrikute enda sõjalised jõud, niipalju kui neid on, said meie ümber positsioonidele asuda. Me olime peaaegu kaks päeva vastasseisus paigale tardunud. Siis saime käsu tagasi tõmmata ja teie saabumist oodata.”
Selle eest olgu tänatud kõik jumalad. Sõjaväelised saavutused pole sõjaväeliste lolluste kõrval midagi. Kuid libiseda poolele teele lolluse poole ja siis peatuda on ülimalt haruldane. Vähemalt selle eest oli Vorpatril kiituse ära teeninud.
Brun märkis süngelt: „Sel hetkel polnud ju enam erilist valikut. Me ei saanud neid ju ähvardada, et laseme jaama tükkideks, kui meie enda laevad on jaamas.”
„Te poleks tohtinud niikuinii jaama tükkideks lasta,” tähendas Miles leebelt. „See oleks massimõrv. Rääkimata sellest, et selleks antud korraldus oleks kuritegelik. Keiser oleks andnud käsu teid maha lasta.”
Brun võpatas ja jättis selle teema.
Vorpatrili huuled tõmbusid kriipsuks. „Kas keiser või teie?”
„Gregor ja mina oleksime visanud kulli ja kirja selle peale, kumb võib teid esimesena ette võtta.”
Korraks laskus ruumi vaikus.
„Õnneks,” jätkas Miles, „paistab, et kõigi tulised pead on jahtunud. Selle eest tänan ma teid siiralt, admiral Vorpatril. Ma lisaksin, et teie edasise karjääri saatus on teie ja teie ülemuste vaheline asi.” Välja arvatud juhul, kui teil õnnestub korraldada nii, et ma ei jõua oma esimeste laste sünni juurde – sellisel juhul oleks teil parem hakata otsima väga-väga sügavat urgu, kuhu peitu pugeda. „Minu töö on päästa läbirääkimistega kvadrikute käest nii palju keisri alamaid kui võimalik ja nii madala hinnaga kui võimalik. Kui mul väga veab, võivad meie kaubalaevastikud pärast seda kunagi jälle siin peatuda. Selles osas pole te kahjuks andnud mulle kuigi tugevaid kaarte. Sellest hoolimata vaatan ma, mida teha annab. Ma tahan muutmata koopiaid kõigist hiljutisi sündmusi puudutavatest teadetest, et need üle vaadata, palun.”
„Just nii, milord,” uratas Vorpatril. „Aga,” tema hääl muutus peaaegu ahastavaks, „see ei ütle mulle ikkagi, mis leitnant Solianiga juhtus!”
„Ma võtan ka selle küsimuse kõige põhjalikuma
