toetas lõua käele, et teha nägu, nagu kuulaks ta õe juttu, ja ta messingikarva juuksed langesid jälle silme ette. Tina silus üht oma täiuslikult lõigatud juuste musta siidist salku ja Lucy silmitses õde kadedusega. Võib-olla nad ei olegi õed. Võib-olla ema valetas neile. Ei, neil on ühesugune kassinägu: lai laup, suured silmad, tilluke suu, terava otsaga lõug. Lihtsalt Tina nägi välja nagu tõukass, tema aga nagu loomade varjupaika saadetud rääbakas.
Lõpeta, manitses Lucy ennast. Lõpeta enda haletsemine. Sul on lihtsalt halbade juuste päev.
Täpsemalt nädal. Ja siis veel lahutus.
Sul on lihtsalt vilets kuu. Võta ennast kokku. Varsti on kevad.
“Sa loobud ju kindlasti ka tema perekonnanimest?” uuris Tina. “Lucy Savage Porter kõlas alati, nagu sa oleksid abiellunud marutõbise jooksupoisiga.”
Pea suu, Tina. Lucy pilgutas silmi. “Kas me võiksime rääkida millestki muust?” Lucy lükkas juuksed kõrvale, et hämaras restoranis ringi vaadata, lootes, et keegi teine polnud kuulnud. Kuna söökla polnud ainult hämar, vaid ka väike, oli hirm õigustatud, kuigi söögisaal oli peaaegu tühi. Ainult tülpinud moega ettekandja nõjatus kärbsemustase sõõrikukasti kõrval täksitud plastletile ning saali teises otsas istusid samasuguses vaheseintega eraldatud lauas kaks meest.
Lucyl oli tõsiselt raskusi neist ühe eiramisega.
Üks mees oli pikakasvuline, sale ja elegantne. Ta nõjatus rahulikult vaheseinale ja tema esinduslikul tviidülikonnal polnud ainsatki kortsu.
Teine mees oli esimese vastand. Lühem ja turskem, seljas pragunenud must nahkjakk ja ise pingul nagu kokku surutud vedru, toetus mees lauale ja toksis nimetissõrmega plastkatet. Ajamata habemega nägu nägi välja, nagu oleks see tehtud kivitahvlitest, mehe juuksed olid tumedad ja sassis ning naeratus ilmus ja kadus nagu katkine neoonsilt. Mees oli nii jõuline, et tundus, nagu võiks ta oma isiksusega lauaplaadi kõveraks painutada. Lucy oli tema kohalolekut tahtmatult tajunud sestpeale, kui nad ruumi sisenesid. Ta oleks võinud endale vargsi mehe poole heidetud pilkude eest kõrvakiilu anda, kuid ei suutnud neid vältida.
Seda sorti mees võib naisele eluks ajaks armid jätta. Nii rumal Lucy siiski ei olnud, muidu võinuks ta abielluda Bradley asemel kellegi selle mehe taolisega.
Kui palju põnevust oleks siis elus enne lõppu olnud.
“Ei, vaat see oleks olnud rumal,” sõnas ta valjusti.
“Mis asi?” imestas Tina.
“Ei midagi.” Lucy pöördus uuesti õe poole. “See on sul ilus kostüüm.”
“Peabki olema. See maksis terve varanduse. Sina seda endale lubada ei saaks. Kui sa tingimata pidid halva abielu sõlmima, ja ilmselt pidid, sest see on meil geenides, oleksid võinud valida vähemalt kellegi rahaka.”
“Ei.” Lucy võttis kahvli ja sonkis salatit, torgates läbi kurgiviilu, kuna see sattus ette. “Rahal pole tähtsust.”
“Tõsi või? Ja millel siis on tähtsust? Ja mis see ka ei oleks, miks sa arvasid, et sellel luuseril Bradley Porteril on see olemas? Miks sa temaga tegelikult üldse abiellusid?”
Lucy mõtles paari lõikava märkuse peale õe teise ja kolmanda mehe kohta, kuid pilgutas selle asemel silmi. “Abiellusin temaga termodünaamika teise seaduse tõttu.”
“Sa abiellusid temaga füüsikaseaduse tõttu?” Tina kustutas sigareti tomati vastu, lükkas salati eemale ja süütas uue sigareti. “Vähemalt ei öelnud sa aaa-rmastuse pärast.” Õde pahvis suitsu Lucyst mööda. “Ja mida see teine termodünaamika seadus siis ütleb?”
“Isoleeritud iseeneslikud süsteemid liiguvad korratuse suunas, kuni jõuavad oma kõige tõenäolisema vormini, ja muutuvad siis konstantseks.”
“Ma ei saa midagi aru. Mis pistmist sellel Bradleyga on?”
“Mitte mingit. Minuga aga küll.” Lucy tõukas ühe käega salatikausi eemale ja lükkas teisega juuksed silmadelt. “Mina olin isoleeritud süsteem. Elasin üksinda tolles tillukeses korteris, ainsaks seltsiliseks Einstein, kes on muidugi suurepärane seltsiline, aga ta on siiski koer.”
“Mõtlesingi, kas sa oled seda märganud.”
“Muidugi olen. Ja ma olen kaksteist aastat reaalaineid õpetanud. Kogu päeva lapsi kantseldanud ja siis õhtul kodus üksi töid parandanud. Minu ainsad seltskondlikud kontaktid on olnud sinu pulmades.”
Tina näitas õele keelt ja näpsas Lucy salatikausist paprikariba.
“Ühel päeval käsitlesime koolis termodünaamika teist seadust ja äkki taipasin: “See olen mina. Mina olen isoleeritud süsteem ja ma muutun aina isoleeritumaks, kuni jõuan oma kõige tõenäolisema vormini, mis on arvatavasti seesama, mis praegu – elu tillukeses korteris koos Einsteiniga.” Seepärast otsustasingi isoleeritusele lõpu teha. Ja siis märkas Bradley mind raamatukogus ja ma mõtlesin: “See peabki olema see õige. Füüsika viis meid kokku.” Ajastus oli lihtsalt nii täiuslik. Nii loogiline.”
Tina vangutas pead. “Pole ime, et sa oled omadega nii uppi lennanud. Elu ei ole loogiline ja abielu päris kindlasti mitte. Lõpeta see lakkamatu analüüsimine. Proovi vahelduse mõttes impulsiivsust.”
“Ühe korra ma olin impulsiivne. Abiellusin Bradleyga, kui olime olnud tuttavad vaid kaks kuud.” Lucy tundis häbikihvatust isegi praegu neid sõnu öeldes. Ta oli olnud rumal. Tõeliselt rumal. “Nii et ma ei ole enam teab mis impulsiivsuse austaja. Ma ei taha sind solvata, kuid mina ei saa küll aru, et impulsiivsus oleks sulle hirmsasti kasuks tulnud.”
Tina muigas. “Kullake, mul on kaksteist ja pool miljonit dollarit. Ja sinul? Koidest puretud maja ja kolme koera hooldusõigus. Minul on olnud impulsiivsusest rohkem kasu kui sinul loogikast. Sa ainult vaata ennast. Kas sul vahel lõbus ka on?”
“Lõbus?” Lucy pilk liikus tumedapäisele mehele saali teises otsas. Ta vaatas õe poole ja võttis kahvli, et uuesti salatit rünnata. “Ma ei ole vist lõbujanune tüüp.”
“Minu meelest võtad sa elu liiga tõsiselt. Oleks aeg end lõdvaks lasta. Tee midagi pöörast. Midagi spontaanset.”
Lucy kortsutas kulmu. “Ma ju rääkisin sulle. Ma tegin ükskord midagi spontaanset. Abiellusin Bradleyga. Vaata tõele näkku, Tina, ma ei ole spontaanne tüüp.”
Tina raputas pead. “Bradleyga abiellumine ei olnud spontaanne. Sa seletasid mulle äsja väga arukalt ära, miks sa seda tegid. Spontaansusel pole arukusega mingit pistmist, kuid sa teed seda ikka, sest tahad.”
“See pole spontaansus, vaid vastutustundetus.”
“Olgu, tee siis midagi vastutustundetut. Veel parem, tee midagi spontaanset ja vastutustundetut. Tee midagi lihtsalt sellepärast, et tahad, sellepärast, et see tundub mõnus. Tee midagi isekat, ainult enda pärast.”
Lucy pilk liikus jälle tumedapäisele mehele saali teises otsas. “Mina nii ei arva.” Ta lõi uuesti kahvli salatisse.
“Kuidas sa saad teada, kui ei ole proovinudki. Sa pole elu sees midagi isekat teinud.”
“Tegelikult olen küll,” sõnas Lucy aeglaselt, kahvel käes. “Üks kord. Tegelikult
