pisut värsket õhku – võib-olla jalutab pisut ringi. Läbi loiu nädalavahetuse rahvamassi trügides kuulis ta kedagi oma nime hüüdmas. Tal kulus hetk, et hullumeelsena naeratav, roosa-oranžiga salli ja baretiga naine, kes lehvitas ja teda hüüdis, ära tunda. Jack seisis, vaatas teda lähenemas ja naeratas vastu tahtmist. Beatrice.
BEATRICE PLUMB OLI MURPHY’SE pubis püsiklient. See oli üks neist kohtadest, mis asus Grand Central rongijaamaga risti oleva lühikese 43. tänava ääres. Tuckile meeldis, kuidas Garrie õlut lasi ja kuidas ta vaiksel hetkel oma kerge kõrge tenoriga laulis – mitte tavapäraseid turistidele mõeldud lugusid, nagu „Danny Boy“ või „Wild Rover“, vaid Iiri mässajate laule – „Come Out Ye Black and Tans“ või „The Ballad of Ballinamore“. Garrie oli olnud üks esimesi, kes pärast Tucki surma Bea ukse taha tuli. Ta oli võtnud jopetaskust pooliku viskipudeli ja kallanud mõlemale klaasi sortsu jooki. „Tucki mälestuseks,“ oli ta pühalikult öelnud. „Kerkigu tee talle vastu.“ Vahel, õiges valguses, mõtles Bea, et Garrie on kena. Vahel tundus talle, et mees on temast sisse võetud, aga ta ei tahtnud seda teada saada – Garrie oli Tuckile liiga lähedane.
„Sa oled täna varajane,“ ütles Garrie, kui Bea veidi enne keskpäeva sisse astus.
„Perekondlik lõunasöök. Võtan iiri kohvi.“ Garrie avas Jameson’si pudeli ja kallas kruusi korraliku koguse, lisades alles siis kohvi. Päike säras pilvitus taevas eredalt ja madalalt, nii et see pimestas Bead korraks, kui ta väikese akna juurde oma lemmikkohale istus. Ta tõusis ja lükkas logiseva tooli varju, uksest eemale. Väljas oli pigem nagu jaanuar kui oktoober. Pubis oli ahju, musta pesulapi ja õlle lõhn. „Jumalate lõhn,“ oleks Tuck öelnud. Ta armastas üle kõige pühapäeva pärastlõunati hämaras baaris istuda. Muusikaautomaat hakkas tööle ning Rosemary Clooney ja Bing Crosby hakkasid laulma lugu „Baby, It’s Cold Outside“. Bea ja Garrie vahetasid muige. Inimesed oli nii lohutavalt igavad.
Bea kibeles Leoga kohtuma, aga ta ka närveeris. Vend polnud võõrutusravil tema kõnedele vastata tahtnud. Arvatavasti oli ta nende kõigi peale vihane. Bea arutles, milline ta välja näeb. Viimati oli ta näinud venda haiglas, kui seal õmmeldi tema lõuahaava ning ta oli näinud välja kahvatu ja kangestunud. Mitu kuud enne avariid oli Leo näinud välja jube – tursunud nägu, väsinud ja ohtlikult igavlev.
Bea kartis, et tänane lõunasöök saab olema vaenulikus õhkkonnas. Jack ja Melody olid Pesa olukorra pärast aina närvilisemad ning Bea oletas, et mõlemad tulevad kohale plaaniga oma osa välja nõuda. Bea põhimure polnud see, mida tema Leolt saada tahab. Täna tahtis ta oma tavaliselt nääklevad vennad ja õe suhteliselt rahulikena hoida, kas või ainult üheks pärastlõunaks, et panna Leo... noh, ta ei teadnud, mida tegema. Panna paika mingi plaani, mis rahustaks veidi Jacki ja Melodyt ning annaks Leole piisavalt hingamisruumi, et ta ei lülitaks neid täielikult oma elust välja – või ei põgeneks.
Bea tundis, kuidas viski kogu keha lõõgastab ja närvilisust leevendab. Ta võttis tooli seljatoelt oma koti. Selle raskuse tunnetamine tekitas temas kerge erutusvärina. Bea oli kirjanik. (Oli olnud kirjanik? Oli kirjanik, kes hiljuti oli kirjutamise lõpetanud? Ta ei teadnud enam, kuidas ennast määratleda.) Vahel, aga enam mitte eriti tihti, tundis mõni inimene tema nime ära selles kirjandusajakirjas, kus ta töötas. Beatrice Plumb? Kirjanik? algas vestlus optimistlikult. Nüüd ta teadis, mis edasi saab, rõõmsale äratundmisele järgneb hämmeldunud ilme, inimene üritab meenutada tema viimaseid töid, need on midagi muud kui esimesed ja ammused lühilood. Pärast kümmet aastat harjutamist oskas Bea sellistest asjadest kõrvale põigelda. Tal oli varuks hunnik konkreetseid vastuseid oma kauaoodatud romaani kohta: kulunud nali enda üle, et ta kirjutab liiga aeglaselt, ja kui ta oma avansi aastate peale ära jaotaks, saaks sellest tunnipalga, mida arvestada poolepennistes; teeseldud ebausk lõpetamata tööst rääkimise osas; lõbustatud nördimus oma pideva perfektsionismi üle.
Ta võttis suurest kangast kotist tumepruuni nahast kotikese, mida Leo oli märganud Londonis Portobello Roadi turul aastate eest, kui Bea käis ülikoolis ja alles alustas tõsiselt kirjutamist. Vend kinkis selle talle sünnipäevaks. Kotike oli pärit 1900-ndate algusest, väikese vihiku suurune ning meenutas oma väikese käepideme ja nahkrihmadega tillukest kohvrit, mida võidi kasutada sajandivahetusel Viinis. Bea armastas seda ja oli pidanud seda oma õnnekotiks, kuni tundus, et kogu tema õnn oli otsa saanud. Mitu nädalat tagasi oli ta leidnud selle koti kapi ülemiselt riiulilt ja rihma kohaliku kingsepa juurde parandada viinud. Nad puhastasid ja poleerisid nahka ja see tundus peaaegu uus, parasjagu vanuse ja kasutamisega kaasnev paatina peal, nagu oleks selles olnud aastaid edukaid käsikirju. Bea avas rihmad ja klapi ning võttis välja oma hoogsas käekirjas kirjutatud lehed. Ta oli kirjutanud viimaste kuudega rohkem kui viimaste aastatega.
Ja see, mida ta kirjutas, oli väga hea.
Ja ta tundis end kohutavalt.
AASTATE EEST, KUI BEA oli alles ülikooli lõpetanud, oli Leo meelitanud ta enda juurde tööle ajakirja, mida vend aitas ellu äratada ajal, mil ajakirja väljaandmine polnud pelgalt moenarrus. SpeakEasy oli nutikas ja piisavalt salvav, et olla pisut skandaalne, saades New Yorgi meediasaarel – samas kogukonnas, mida ajakiri armutult pilas – kohe populaarseks. Leo kirjutas iga kuu veeru, ajakirjandusuudiseid roppude kuulujuttudega, mis naeruvääristas häirimatult linna vanu konservatiivseid juhte, kes oli päranduseks saanud hunniku raha, ja kuidas linnas valitses onupojapoliitika ja totter eraldumine. Veerg tegi Leo natuke kuulsaks ja paljud hakkasid teda vihkama. Ajakiri lõpetas ilmumise mõne aasta pärast, aga peaaegu kõik algkoosseisu töötajad läksid kas tööle suurematesse meediaettevõtetesse, hakkasid kirjutama menuromaane või hakkasid tegelema muude väärikate kirjanduslike ettevõtmistega.
Leo oli pikka aega olnud äärmiselt edukas. Ta oli osa nooremaid töötajaid kokku kogunud ja alustanud oma tillukeses korteris SpeakEasy internetiversiooni väljaandmist. Ta jätkas väljaandes salvava tooni kasutamist ja laiendas teemade ringi, võttis sihikule inimesed ja tegevusalad, mida eriti vihkas, laiendas vaevalt viieteistkümne kuuga ettevõtte ühelt saidilt seitsmeteistkümneni. Kolm aastat hiljem müüsid Leo ja tema partner oma tillukese impeeriumi tohutu summa eest ühele meediahiiule.
Bea igatses SpeakEasy ajakirjapäevade järele. Kontor oli nagu lärmakas suvelaager, kus kõik noored olid nutikad ja said naljadest aru ning suutsid taluda alkoholi. Tol ajal oli Leo sundinud teda esimesi lühijutte lõpetama. Leo oli olnud õhtuti pikalt üleval, lahates tema kirjutatut, tehes kõike paremaks, kompaktsemaks ja naljakamaks. Leo oli andnud Bea esimese lühiloo SpeakEasy kirjandustoimetajale – ja Bea praegusele ülemusele Paul Underwoodile – ajakirja esimeseks lühijuttude numbriks „New York’s Newest Voices: Who You Should Be Reading“. Leo oli olnud see, kes kasutas ajakirja esikaanel Bea fotot, mille juures oli väga SpeakEasy’lik allkiri: „Toimetaja õde kirjutas meie lemmikjutu, ärge seepärast põdege“. See foto Beast ilmus endiselt lugude juures, mida vahel kirjutati SpeakEasy’st („Kus nad praegu on?“) või noortest naiskirjanikest, kaasa arvatud Bea, kellele mingi ajakirjanik oli andnud vastiku nime „Glitterary Girls“. See foto oli tehtud Chinatownis Mott Streetil akna ees, mille taga rippusid hõbedaste konksude otsas pardid, pead ikka küljes ja pööratud ühte suunda. Beal oli laia seelikuosaga erkkollane kleit ja tal oli ühel õlal lakitud roheline päevavari tillukeste roosade ja valgete pojengidega. Tema pikad patsid, mida ta kandis ka praegu, olid siis olnud kastanpruunid ja kinnitatud kuklale. Pea oli langetatud, silmad suletud, profiil augusti teise poole päikese kumas – ta meenutas moodsat plakatit. See foto oli tema esimese ja ainsa raamatu tagakaanel. Aastaid oli roheline päevavari rippunud tema voodi kohal laes. Kollane kleit oli veel kusagil alles.
BEA VIIPAS GARRIELE, KES tõi talle veel kohvi ja pani kruusi kõrvale Jameson’si pudeli. Bea nägi, et mees piidleb tema märkmeid ja vaatab siis kähku mujale. Garrie oli aastate jooksul kuulnud teda piisavalt Tuckile ilmumata jäänud romaani pärast hädaldamas ja mees teadis, et töö kohta ei pärita, mistõttu Bea tundis end nii näruselt,
