Melody manitsused nii Central Parki kui ka selle pimedate teeradade kohta, mis olid täis saatanlikke, ebamääraselt häirivaid ja ohtlikke asju ihkavaid mehi. Aga Nora tahtis leida hot dog’i müüjat ja karusselli, Belvedere Castle’it ja muid asju, millest nad olid kuulnud, aga mida polnud kunagi näinud. Ta oli enne kodust lahkumist alla laadinud ja välja trükkinud kaardi. „Püsime täna peamistel kõnniteedel,“ ütles ta, avas kaardi ja osutas kohale, kus oli Strawberry Fields Memorial.
„Alustame siit.“
LEO PLUMB OLI EKSINUD. Ta ei käinud tavaliselt äärelinnas ja kuigi ta oli arvanud, et pääseb otse läbi Central Parki kohale, sattus ta võõrasse piirkonda. Abi polnud ka sellest, et park oli pärast lumetormi nagu katastroofipiirkond. Lumi ja jää, mis olid ikka veel lehes puudele kinnitunud, vajutasid ohtlikult oksi alla, kukutasid või lõhkusid paljusid puid. Mitmed pargi kõnniteed olid nagu takistusrada, libedad ja sodi täis. Koristustööd käisid ja mootorsaagide undamine kõlas igast suunast. Osaliselt oli politseilint ümber tõmmatud, mistõttu oli vaja teha suuri ringe ja Leo oli segaduses.
Ta vaatas üles, püüdes leida Dakota kortermaja eristuvaid torne ja katuseviilusid pargi lääneküljel ja aru saada, kus ta on, aga nägi oma kohalt vaid võõraid kõrgeid maju. Leo oli hiljaks jäänud kohtumisele, mille oli telefoni teel päev pärast võõrutusravilt pääsemist kokku leppinud, et Strawberry Fields Memoriali juures saada kokku vana sõbra Ricoga. Ta pidi kuidagimoodi kõrgemale pääsema. Kunagi teadis ta üht nippi, kuidas aru saada, kuskohas ta pargis asub – midagi seoses malmist lambipostide jala küljes olevate numbritega. Ta astus lähima posti juurde. Juhhei! Väikesele metallsildile posti aluse küljes oli graveeritud neli numbrit – 6107. Kas see tähendab, et ta on alles 61. tänaval? Aga kas 07 ei tähenda midagi? Ida- või läänekülg või otse keskel? Kuradile Olmsted ja tema võlts-karjateed. Leo surus käed taskusse ja hakkas minema suunda, mida pidas lääneks.
„SEE ON NORMAALNE,“ ÜTLES Louisa, vahtides maas must-valget mosaiiki, mille keskel oli sõna IMAGINE. Ta oli kujutanud ette midagi väga teistsugust. Võib-olla John Lennoni pilti. Või maasikaid. Või põlde.
Nora vetrus varvastel, sest ta oli elevil ja tal oli külm. „Lähme parki. Vaata seda kõike. Siin on inimesed ja pered. Paadikuur on sealsamas vasakul künkast alla.“
Noral oli õigus. Pargis polnud sugugi ohtlik. Siin oli elav ja hele. „Siin lausa pulbitseb,“ ütles Louisa, kasutades järjekordset kursustel õpitud sõna. „Sinu järel.“
LEO KÕNDIS NII KIIRESTI kui jäisel kõnniteel võimalik ja jõudis viimaks tuttavale teerajale. Ta nägi Dakota maja. Tee oli suletud, politseilindiga piiratud ja lindi taga paari meetri kõrgusel kõnnitee kohal kõikus ohtlikult tohutu suur murdunud jalakaoks. Leo puges lindi alt läbi ja hakkas mööda teed sörkima. See oli järsem, kui oli tundunud, ja tema kallite kingade tallad olid õhukesed. Mahakukkunud okstest mööda põigeldes ja jalakast kaugele eemale hoides libastus ta peaaegu nähtamatul jäätunud loigul, mis praksus tema raskuse all, ja enne kui ta tasakaalu tagasi sai, kadusid jalad alt ja ta maandus tagumikule. Valusasti.
„Kurat,“ ütles ta varblastele, kes sädistasid hullunult läheduses asuvates põõsastes. Leo püsis veidi aega paigal. Ta higistas tugevasti, ehkki jäsemed olid külmad. Erksinine taevas ei viidanud lähenevale talvele – see oli kevadine taevas, täis ootust. Ta peaaegu tahtis silmad sulgeda ja kokkusaamise unustada. (Kokkusaamine? Ta kuulis kõrvus võõrutusravi nõustaja häält, naise põlastavat hääletooni ja tuttavat norsatust. Räägime asjadest õigete nimedega, Leo. Sa lähed narkotsi ostma.)
Leo ajas end istuma ja kuulis teerajal hääli. Kaks teismelist tüdrukut tulid ümber nurga ja suundusid künkast alla. Nende pead oli lähestikku, üks seletas midagi kiiresti ja elavalt, kätega vehkides, teine raputas pead ja kortsutas kulmu. Leole meeldis miski selles, kuidas tüdrukud kõndides teineteisele toetusid, nagu oleksid õlgadest või küünarnukist ühendatud. Heledapäine tõstis pea, märkas, et Leo istub keset jäist teed, ja tardus. Leo naeratas rahustavalt ja lehvitas kergelt.
„Ettevaatust,“ hüüdis ta. „Siin võib olla libe.“
Heledapäine tüdruk oli ehmunud ja haaras käest kinni sõbrannal, kes põrnitses meest, nagu tunneks teda – või kujutas ta seda ette? Nad vaatasid hetke üksteist, siis haaras heledapäine tüdruk tumedapäisel käest kinni ja mõlemad kiirustasid eemale.
„Hei,“ karjus Leo. „Ma tulen rahus!“
Tüdrukud lisasid tempot, hoides teineteise käest kinni.
KORRAKS TUNDUS NII NORALE kui ka Louisale, et Melody oli Leo vaat et müstilise väljailmumise kuidagi korraldanud, pannud ta sinna, nagu tahaks öelda: Näete? Näete, millised ohud pargis varitsevad? Näete, kuidas teil on vedanud, et ma olen teie ema? Nad pärisid alatasa Melody õdede-vendade kohta, eriti nende kohta, kes elasid linnas ja tundusid nii eksootilised ja huvitavad, eriti onu Leo, kelle pilt oli vahel Sunday Stylesi lehekülgedel koos nende glamuurse tädi Victoriaga. (Louisa oli teda üritanud ühel perekondlikul üritusel tädi Victoriaks kutsuda ega saanud aru, kas see naine tahtis selle peale naerda või tema peale sülitada.) Melody tundus olevat piinatud, kui tüdrukud fotodele osutasid, ning ema näole tekkis hukkamõist ja pettumus. Tema ilme sundis tüdrukuid kahetsema, et nad olid fotosid maininud ja nad peitsid need Tupperware’i karpi, mis oli nende ühises kapis. Vahel küsisid nad Leo kohta isalt, aga viimane vastas vaid: „Ta on alati minu vastu kena olnud. Ta pole pereinimene.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
