Originaali tiitel:
Kathryn Croft
The Girl You Lost
2016
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
See raamat on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelased, äritoimingud, organisatsioonid, paigad ja sündmused peale nende, mis on ilmselgelt üldteada, on kas autori fantaasia vili või fiktiivsed. Kõik sarnasused tegelike inimestega (elavate või surnutega), sündmuste või paikadega on täiesti juhuslikud.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Marje Mändsalu
Korrektor Inna Viires
Copyright © Kathryn Croft 2016
All rights reserved.
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11373
ISBN (PDF) 978-9949-844-75-3
ISBN (ePub) 978-9949-84-797-6
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
TÄNUSÕNAD
Tänan väga kogu Bookouture’i kirjastuse meeskonda selle eest, et nad minusse uskusid ja et nende abil sai raamat nii hea kui vähegi võimalik. Keshini Naidoo, Olly Rhodes, Kim Nash, Claire Bord, Lydia Vassar-Smith ja Natalie Butlin, te olete mind pannud ennast tundma osana perekonnast ning ma olen kogu teie abi eest äärmiselt tänulik! Eriti pean ma tänama Keshinit tema suurepärase toimetajatöö eest ja Kimi selle eest, et ta on võrratu kirjastaja.
Nagu alati, kuulub minu tänulikkus mu fantastilisele agendile Madeleine Milburnile ja kogu tema meeskonnale, eriti Cara Lee Simpsonile ja Therese Coenile, kes töötavad erakordselt palju ning on alati valmis vastama mu rumalatele küsimustele.
Mu sõber Jonny Garland, tänan sind veel kord hindamatute faktiteadmiste eest – ma hindan tõesti su valmisolekut kulutada nii palju oma aega, et lased mul endal kõrvad peast rääkida.
Eriti pean ma tänama Carolin Lotterit, Catherine Nicholsoni, David Treweeki ja Chris Walkerit faktiliste andmete eest meediaettevõtte töö kohta. Tänan teid!
Kõigile Bookouture’i autoritele: on suurepärane olla teiega kontaktis ja ma tänan teid teie võrratu toetuse eest. On armas teada, et me kõik mõistame, kui üksildane töö võib olla kirjutamine.
Veel kord: mu abikaasa, perekond ja sõbrad on jätkuvalt tohutult abiks ning mul on tõesti vedanud, et te mu elus olete.
Ja lõpuks kõigile oma lugejatele – tänan teid väga selle eest, et ostate (ja loodetavasti naudite) mu raamatuid. Eriti tänan ma kõiki, kes leiavad aega mulle kirjutada ja oma mõtteid minuga jagada. Teie toetus on väga kõrgelt hinnatud!
Oliverile, meie vikerkaarele.
PROLOOG
Temaga nelja silma alla jääda oli olnud lihtne. Ta oli ennast naisele otse kätte mänginud ja naine pidi selleks talle ainult kutsuvalt naeratama. Naerma tema naljade üle. Teesklema, et on tema jutust huvitatud.
Aga nüüd olid nad mehe korteris, linnaosas, mida ta vaevu tundis, ja kui ta ei ole ettevaatlik, võib kontroll asjade üle käest kaduda.
„See on sinu kodu?” küsis ta ringi vaadates, libistades pilgu üle vähese mööbli ja tühjade valgete seinte. See koht oli näidiskodu, vähima märgita, et keegi siin tegelikult elab.
Ta noogutas, tõmbas naise enda poole, tema käsi libises naise tagumikule. Mehe nahk oli külm ning kui ta naise poole kummardus ja tema suu otsis naise oma, oli tunda, et tema hingeõhk haiseb viski järele.
Viivuks lasi naine ennast suudelda, see oli väike ohver tõe teadasaamise eest. Ja tõe kavatses ta sel õhtul välja uurida, mida tahes ta selleks ka tegema ei peaks. Ta oli endale vandunud, et enne kui see päev lõpeb, on tal vastus käes.
„Seleta lähemalt, millele sa meie eelmisel kohtumisel viitasid,” ütles ta oma keha vastu mehe oma surudes, tundes, kui kõva on tolle riist teksade all.
„Ah? Mis?” Ta oli segaduses. Ja purjus. Mitte just hea kombinatsioon.
„Sa hakkasid mulle midagi rääkima. Mäletad?”
Mees võttis käe tema tagumikult ning toppis selle talle särgi alla ja hakkas tema rinda mudima. Naine püüdis mitte tagasi kohkuda. Ta oli teadlikult valinud sügava dekolteega teksasärgi, jätnud liiga palju nööpe lahti ja raasukese oma rinnahoidjat välja paistma. Aga tema pingutused olid olnud asjatud, mehe jaoks poleks olnud mingit vahet, kui tal oleks seljas olnud kartulikott.
„Unusta ära,” pomises ta. „Lähme magamistuppa.”
Ta pidi ilmselt tegema, nagu mees nõudis. Tollele järgnedes palvetas ta, et asjad ei läheks liiga kaugele. Ta ei suutnud taluda mõtetki mehe alasti kehast enda oma otsas. Ei, seda ei tohi ta lasta juhtuda.
Magamistoas olid kardinad ette tõmmatud, ainult ribake nõrka tänavavalgust paistis kardinate vahel oleva pisikese prao vahelt sisse. Mees tuhlas oma taskus ning tõmbas lõpuks välja mobiili ja vajutas selle nuppe.
„Neetud. Aku on tühi. Persse. Kas sa saad mulle oma telefoni laenata?”
„Milleks?” küsis naine. „Kellele sa helistad?”
„Mitte kellelegi. Tahan üht asja kontrollida.”
Vastumeelselt ulatas naine oma mobiili mehele ja ootas, mida too ette võtab.
„Ma tahan sind filmida,” ütles ta telefoni naisele suunates.
Ta astus ukse poole tagasi. „Mida? Ei. Miks? Lõpeta ära. Anna mu telefon tagasi.” Ta sööstis ettepoole, püüdis telefoni haarata, aga mees viis oma käe tahapoole.
Mehe naeratus kadus. „Võta riidest lahti.”
Ta istus nüüd voodil ja hoidis telefonikaamera naisele suunatuna. „See pole päris sama kui oma kaamera kasutamine, aga sa näed nii ilus välja, et ma pean su salvestama. Võin selle hiljem oma telefoni saata.”
Mõte, et mehe valdusse võiks jääda kasvõi tükike temast, isegi kui see on ainult videosalvestis, täitis ta õudusega. „Oota. Kõigepealt räägi mulle. Räägi mulle, mida sa sellega silmas pidasid. Ja lõpeta filmimine.” Vähemalt on see tema telefon; ta kustutab selle video päris kindlasti samal hetkel, kui telefoni enda kätte tagasi saab.
Mees ohkas raskelt ja reetis sellega, et teab täpselt, mida tema käest teada tahetakse. „Kõik arvaksid, et sa kasutad mind ära. See pole kena, ei
