et ma ära sureksin?“
„Mis sa nüüd, tütreke!“ Jevgenia Fjodorovna lõi risti ette. „Andku jumal sulle vägilase tervist!“
„Ema, ära veiderda!“ katkestas Marta vanamammi hädaldamise. „Lao kohe kogu tõde välja!“
„Mille kohta?“ tundis Igor huvi.
Vanamammi nihkus ikka külg ees kõrvale ja kui oli letist eemale saanud, kiirustas väljapääsu poole.
„Hei, kuhu nüüd?“ kisendas Marta. „Kelle hooleks sa kauba jätad?“
„Pea sellel silma peal,“ käskis ema tagasi vaatamata. „Mul on kiire asi ees.“
Tütreke lõi käsi kokku ja pöördus Igori poole:
„Nägite? Arvate, et tal ongi kiire asi? Tutkit. Mammake tahab vaadata seriaali „Sorokinid“, potentsiaalsetest ostjatest pole tal sooja ega külma!“
„Vale lähenemine,“ ütles Igor vanamammi käitumist halvustades. „Üldse mitte asjalik. Jevgenia Fjodorovnal vedas, et teie siia ilmusite. Muidu polekski ta saanud, sõna otseses mõttes, mitmeseerialist filmi vaadata. Kuid mida teie ema mulle teatama pidi? Ehk jagate ise mulle informatsiooni?“
Marta hammustas huulde.
„Te justkui olete otsustanud oma raha võõrasse ärisse paigutada?“
„Mõtisklen selle üle.“ Igor noogutas. „Kas teil on tulus ettepanek?“
Kaasvestleja madaldas häält:
„Kas te teate kingsepatöökoda? See asub metroojaama juures, elumaja esimesel korrusel.“
Igor pingutas mälu.
„Justkui oleksin silti näinud.“
„Minge sinna,“ sosistas Marta. „Kui sisse astute, öelge meistrile: „Kolja, ma tulen Korotkonogaja poolt.““
Igor vaidles galantselt vastu:
„Miks te enda kohta nii halvasti ütlete? Teil on imekenad jalakesed.“
Marta itsitas.
„See on mu perekonnanimi, täiesti seaduslik, passis on kirjas. Igatahes, minge Kolja juurde. Ma tulen sinna umbes kümne minuti pärast, panen ainult mamma poekese kinni, tõstan akendele väljastpoolt puitluugid ette.“
„Las ma aitan,“ pakkus Igor viisakalt.
„Mitte mingil juhul!“ hüüdis Marta ägedalt. „Kohalikel pole vaja meie sõprusest teada. Jookske Kolja juurde, seal ma selgitan teile kõik.“
Intrigeeritud Igor tegi nagu kästud ja kingsepp juhatas ta töökoja ruumist läbi väikesesse kööki. Peagi tormas sinna sisse ka Marta ja kohe kuulutas:
„Pakun teile frantšugat!“
Igor ei taibanud, millest on jutt, kuid hakkaja daamike juba selgitas:
„Te ei tea, mida see imelik sõna tähendab? Kuulake. On, näiteks, lastekaupluste võrk nimega Väike Krokodill. Võtad neilt loa ja avad veel ühe selle nimega väikese poe. Väike Krokodill tarnib sulle oma kaupa jaemüügiks ja sa kaupled sellega veidi kõrgema hinnaga. Hulgi- ja jaehinna vahe tilgub sinu taskusse.“
Mul tuli kõnevõime tagasi.
„Ah frantsiis… Kuid mis siia puutub antikvaarne kaup ja Rõlkini kuul?“
Igoril läks kulm kirtsu.
„Ma näen, et mõnel on hirmus kiire, seepärast räägin asja sisust hästi lühidalt. Koljal on antikvaarsete poodide kett Sajandite Tolm. Ta lubab mul avada oma poe sama nime all, kui ma ostan temalt frantšuga.“
„Kui palju see meelehea siis maksma läheb?“ tundsin huvi.
„Kolm miljonit,“ pahvatas Igor. Ja nähes mu silmi, mis kippusid peast välja tungima, lisas: „Rubla, mitte eurot!“
„Oota,“ pomisesin, „sa ütlesid, et Koljal on kingsepatöökoda.“
„Jah,“ kinnitas Igor.
„Ja antikvaarisalongide võrk? Imelik.“
„Miks imelik?“ imestas Igor. „Mees hakkas kõigepealt kingadega tegelema, sai rikkaks ja asus antikvaarsete esemete kallale. Kõik teevad nii, äri peab arenema. Lihtsalt – sina suurte asjadega ei tegele, seepärast nende juhtimise põhimõtteid ei tunnegi.“
„Nojah,“ venitasin. „Kuid milleks on sul vaja end Koljaga siduda? Alusta oma äri, siis ei pea maksma suurt raha võõra nimetuse eest.“
„Kohe selge, et sa pole äriinimene,“ teatas Zoja Ignatjevna lemmikpoeg leebelt. „Antikvaariturg on ammu jagatud, uustulnukal on võimatu läbi lüüa. Ja kust peaksin ma kaupa leidma, et seda kollektsionääridele pakkuda? Selle probleemi võtab Kolja enda peale.“
Ma ei pidanud vastu ja ütlesin:
„Igor, anna andeks, sind tahetakse petta.“
„Kolja on superaus!“ teatas Igor pahaselt. „Ma tunnen teda suurepäraselt!“
„Kas ammu juba?“ küsisin silmi kissitades.
„Võib elada koos inimesega kogu elu, mõistmata, milline ta on, aga võib kohe näha tema olemust,“ kuulutas Igor. „Koljal on kaupluste võrk kogu maailmas: New Yorgis, Londonis, Pariisis, Milanos… Ta näitas mulle fotot nutitelefonis, kauplustes on uhke interjöör.“
„Ja oligarh ise istub Moskva lähistel kingsepatöökojas,“ ütlesin naerdes. „Ja siinsamas kõrval, nagu ma aru saan, kaupleb ämm vanakraamiga.“
„See on Kolja hobi.“ Igor mossitas. „Ta parandab kingi armastusest käsitöö vastu.“
„Ma ei soovita sul end selle mehega siduda.“ Ohkasin.
„Sina näed kõikjal kelme,“ ütles Igor ägedalt. „Kolja andis mulle Rõlkini kuuli ja pakkus, et prooviksin selle maha müüa, siis saan aru, kas ma suudan uunikumidega töötada ja kas see äri on mulle jõukohane.“
„Põhimõtteliselt on see õige.“ Noogutasin. „Ja nüüd sa siis tahad, et ma ostaksin sinult selle jalarauaga kuuli? Aitäh, kullake, ma ei ole sellistest aksessuaaridest huvitatud.“
„Lase mul lõpuni rääkida ja alles siis tee valed järeldused!“ ägestus Igor. „Miks sa kogu aeg kõiki asju rahaga mõõdad? Leppisime Koljaga kokku nii: antikvaarne kuul maksab hulgihinnas viissada tuhat rubla. Ma müün selle ja annan Koljale talle kuuluvad pool miljonit ning kõik, mis on üle selle, kuulub mulle. Kolja mõistab siis, et ma sõuan osavasti antikvaaresemete turul, ja lubab frantšusat.“
„Frantsiisi,“ parandasin ma taas. „Muide, „hulgihind“ kõlab antikvaarsete esemete kohta naljakalt.“
„Mis sa norid mu lausete kallal?“ Igor vihastas. „Tee endale selgeks eduka äri olemus.“
„Kust sa võtad kolm miljonit rubla oma poe jaoks?“ tundsin
