neli,“ teatas Zoja Ignatjevna jumaldatud lapsuke.
„Tahaksin seda ostjat näha,“ pomisesin. „Järelikult minult sa raha saada ei taha. Mida sa siis tahad?“
Igor patsutas peoga roostes ahelat.
„Kuuli lugu on selline. Marta, Kolja naise perekonnanimi on Korotkonogaja. Tema esiisa Juri, kellel oli see hüüdnimi, millest hiljem sai suguvõsa perekonnanimi, päästis tsaar Ivan Kalitkini Rõlkini käest.“
„Kalita,“ sekkusin ma. „Sellel sõnal pole mingit pistmist aiaväravaga. Kalita tähendab rahakotti. Ivan Esimene sai sellise hüüdnime oma ahnusega piirneva kokkuhoidlikkuse eest.“
Kuid Igor seletas edasi, jättes mu märkused tähelepanuta.
„Rõlkin saadeti sunnitööle, sinna ta ka suri. Tsaar aga tegi Juri Korotkonogist enese päästmise eest markii von Nogovi ja kinkis talle mälestuseks kuuli, millest sai perekondlik reliikvia, mida anti edasi põlvkonnalt põlvkonnale.“
Ma ei pidanud vastu ja puhkesin laginal naerma.
„Venemaal polnud markiisid. Olgu pealegi, las Ivan Kalita mõtles selle tiitli välja ainult oma lakei jaoks, kuid seleta, miks tema järeltulijad ei ole von Nogovid, vaid on Korotkonogid? Mis põhjusel oli Marta nõus iidsest esemest loobuma? Ja viimane küsimus: mida sa minult tahad?“
„Märkmikku, kus on su sõprade telefoninumbrid,“ pahvatas Igor. „Sul on suur hulk tuttavaid, nende seas leidub kindlasti antikvaarsete esemete ehtne väärtustaja. Saa aru, kollektsionäärid on arglikud, kui nende poole pöördub hullutava ettepanekuga tundmatu, ei taha nad temaga tegemist teha. Kuid nad reageerivad hoopis teisiti, kui eset pakub Daša Vassiljeva.“
Olin pahviks löödud.
„Mul seisab ees selle roostes rauakolakaga kauplemine?“
„Muidugi mõista mitte,“ rahustas mind Igor. „Sina isiklikult ei kuluta minutitki, et mind aidata, ma teen kõik ise. Ma lihtsalt vestlen rahvaga viisakalt: „Tervist, teie poole pöördub Darja Vassiljeva isiklik sekretär. Ta pakub teile ainulaadset…“
„Ei!“ hüüdsin ägedalt.
„Mõtlesin selle teksti välja käigu peal,“ ütles Igor kohmetunult, „ma ei vaidle vastu, kui sa seda veidike redigeerid.“
„Ma ei anna sulle telefoninumbreid,“ ütlesin resoluutselt.
„Miks?“ imestas Igor. „See ju nii tühine teene, see ei maksa midagi.“
„Mitte iial!“ hüüdsin. „Ja üleüldse… ee… ee… Eile ma kaotasin oma telefonimärkmiku.“
Öelnud viimase lause, sain kohe enda peale pahaseks. Dašake, millal sa õpid inimestele rahulikult ära ütlema? Miks sa kogu aeg kardad lollpäid ja matse solvata? Miks lasksid nüüd pahandust teinud peni kombel kõrvad longu, tõmbasid saba jalge vahele, kukkusid selili ja hakkasid määgima, et oled sõprade telefoninumbritega märkmiku ära kaotanud? Pidanuks avameelselt ütlema: „Igor sa oled loll. Su peas tekivad alatasa idiootlikud mõtted. Ma ei taha, et sa mind oma rumalasse afääri mässiksid ja tülitaksid minu lähedasi inimesi ettepanekuga osta see kretiinlik kuul. Kõik. Lool on lõpp.“ Aga kus sa sellega, ma ei saa sellega hakkama!
„Kaotasid märkmiku?“ Igor ajas silmad pärani. „Kas sa ei hoiagi numbreid telefonis? Kas sa tõesti kirjutad neid ikka veel pabermärkmikusse?“
„Jah,“ pomisesin. „Ja nüüd on see kadunud. Numbreid taastada ma ei suuda. Nüüd on mul uus nutitelefon. Vana, kus olid kõik märkmed, on kadunud… Mul pole aimugi, kuhu see võis jääda…“
Tõmbasin hinge. See on ikka nii! Kui fantaseerid õige natuke, tuleb pärast kuhjata üht väljamõeldist teise otsa, kuni valede püramiid lõpuks kokku variseb.
Koridorist kostsid sammud ja söögituppa astus Degtjarjov, kes lausus:
„Dašake, anna mulle oma autot, minu oma ei lähe käima.“
Võimatu on sõnadega edasi anda, kui rõõmus ma olin Aleksandr Mihhailovitši nähes.
„Hea meelega, kallis, sõidutan sind kuhu tahes. Juba jooksen võtmeid tooma! Kullakallis, armastan sind!“
„Ega sa juhuslikult haige ole?“ küsis jõmmkärakas Degtjarjov, kui olime alevikust välja sõitnud.
„Kas ma näen halb välja?“ küsisin murelikult. „Ma lihtsalt pole jõudnud nina puuderdada. Kohe satume liiklusummikusse ja ma kohendan meiki.“
„Oh ei, sa lausa viskusid mulle kaela, kui ma tuppa tulin,“ jätkas polkovnik, „sul oli nii hea meel, et see pani jahmatama. See pole hea märk! Mis on juhtunud? Millega sa oled hakkama saanud?“
Rääkisin Degtjarjovile Rõlkini kuulist ja ta muutus rõõmsamaks.
„Igor on idioot!“
„Olen nõus.“ Noogutasin.
„Ütlesid, et ei kavatse teda aidata?“
„Muidugi!“ vastasin liiga enesekindlalt. „Nii ütlesingi otse välja.“
„Valetad.“ Aleksandr Mihhailovitš ohkas. „Hei, miks sa vasakule keerasid? Meil on vaja otse sõita. Kui sa teed ei tunne, lülita GPS sisse.“
Vajutasin gaasi.
„Sinu kontorisse sõidan ma silmad kinni, kuid kõigepealt tuleb Aamori Noolest läbi astuda, võtta pulmaõhtusöögi menüü kaasa. Ära muretse, mul ei lähe seal kaua.“
„Olgu pealegi.“ Ootamatult ei hakanud Degtjarjov vastu vaidlema. „Kas neil seal on tualettruum? Kas seda võiks kasutada?“
„Pole mingit kahtlust,“ kinnitasin.
3. PEATÜKK
Eesruumi sisenedes põrkasime kokku Evelinaga, kes kukkus kohe kaagutama:
„Dašakene! Olen õnnelik, et te tulite! Kui meeldiv on teid jälle näha! Kas olete ürituse eel pisut närvis? Seda pole kohe kindlasti vaja! Olukord on kontrolli all. Kohe näitame teile imelist menüüd. Nii maitsev on kõik! Ja ilus ka!“
„Kas lubate Aleksandr Mihhailovitšil tualettruumi kasutada?“ katkestasin ma tema jutuvada.
„Vaimustusega! Meil on seal imekena! Elavad lilled! Vaikne muusika! Kölni vesi! Deodorant!“ jahvatas Evelina. „Aleksandrike Mihhailovitš, kullakene, teile meeldib seal – loputuskastis on helesinine mere aroomiga vesi, tualettpaberil on kõrbe lõhn! Ja teile meeldivad kindlasti ka pesukaitsed ja tampoonid, need on uue põlvkonna omad, superimavad!“
Degtjarjov punastas, mina itsitasin. Oh jaa, naiste hügieenivahendeid läheb polkovnikul kohe kindlasti vaja.
„Siia, siia…“ sekeldas Evelina. „Rita! Meie armsake Dašake on saabunud, ta on juba tugitoolis istet võtmas. Dašake, ärge tundke igavust, Margaritake juba tormab siia, kuulen ta kontsade klõbinat. Aleksandrike Mihhailovitš, las ma võtan teil käe alt kinni. Oo! Millised biitsepsid teil on!“
Degtjarjov oli näost juba tulipunane ja otsustas imalmagususega liialdava
