Miljoni dollari Apollo. Дарья Донцова
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Miljoni dollari Apollo - Дарья Донцова страница 5
Degtjarjovi silmis pulbitses õudus.
„Minna perekonnaametisse? Mina? Mitte iialgi!“
„Kõigepealt tualettruumikesse,“ laulis Evelina ja lohistas Degtjarjovi koridori.
Astusin külastajate tuppa, võtsin tugitoolis istet ja hetk hiljem nägin Margaritat, kes samuti ütles hulga meeldivaid sõnu ning asetas mu ette paberilehe, lausudes:
„Koostasime menüü, see õnnestus uhkesti. Tseremoonia alguses pakume külalistele klaasi šampanjat ja viandee brotikute peal. Väga mugav, portsjon on just üks amps. Lisaks tuleb fiššen melonist gratiiniga. Originaalne ja maitsev.“
„Andestage, mis asi on viandee brotikute peal?“ küsisin arglikult.
„Kas te tõesti pole kunagi maitsnud? Imeõhuke lõik parimat seljafileed ja krõbe kuivikleivake.“
Mul jäi suu ammuli. Viandee? Nähtavasti on see viande, mis prantsuse keeles tähendab liha. Aga brotikud pärinevad kõige järgi otsustades saksakeelsest sõnast brot, mis tähendab leiba. Tuleb välja, et külalistele pakutakse võileibu.
„Fiššen melonist gratiiniga – see on kala peeneks hakitud meloniga?“ pakkusin, olles taibanud, kuidas asjad käivad.
„Te jagate suurepäraselt peeneid suupisteid,“ meelitas mind Margarita.
„Külaliste seas on eakaid inimesi, neile selline kooslus ei pruugi meeldida,“ ütlesin kapriisselt.
„Asendame!“ tõotas Margarita otsekohe. „Kohe…“
Agentuuri Aamori Nool omaniku hääl värahtas, ta jäi heitunult ust põrnitsema.
„Teie?!“ hüüdis ta.
Pöördusin ukse poole ja nägin lävel Degtjarjovi. Aleksandr Mihhailovitš vaatas tähelepanelikult Margaritat, pilgutas silmi, siis pilgutas veel kord…
Mu vestluskaaslane tõstis käed näo ette.
„Miks te tulite?“
„See on puhas juhus,“ pomises Aleksandr Mihhailovitš, „ma tulin lihtsalt Dašaga kaasa, mul polnud aimugi, keda ma siin kohtan. Ma ei osanud arvatagi, et abieluagentuur kuulub proua Jermakovale.“
„Miks te tulite? Miks ometi?“ kordas Margarita ja haaras kätega kaelast. „Oi, õhust on puudus! Evelina… mu rohud… seal… seal…“
Evelina tormas kirjutuslaua juurde, haaras sahtlist tabletipakendi ja ulatas selle Margaritale. Too neelas ruttu tableti alla ja sosistas:
„Evelina ja mina – me tuleme kohe tagasi… Andke andeks! Jätame teid paariks minutiks siia… Evelina, aita!“
„Jah, jah, muidugi,“ hakkas too sebima, „toetu minu käele.“
„Mis toimub?“ ründasin Degtjarjovi, kui olime omavahele jäänud. „Kust sa Margaritat tunned? Miks ta reageeris sinu ilmumisele nii kummaliselt?“
„Halvasti kukkus välja,“ ütles sõber nina kirtsutades. „Ma poleks iialgi agentuuri sisse astunud, oleks ma teadnud, kes selle perenaine on.“
„Räägi kohe, milles on asi,“ nõudsin.
Polkovnikul tuligi rääkida…
Kaks aastat tagasi tuli gümnaasiumist koju Ljuba, Margarita ja Prohhor Jermakovi viieteistkümneaastane tütar, ja avastas postkastis mälupulga. Tüdruk arvas, et see on klassikaaslase Vitja Stepanovi armuavaldus. Poiss, kes elas kõrvalkorteris, jagas tüdrukule alatasa tähelepanumärke: kord asetas tema korteriukse ette väikese šokolaaditahvli, kord pani postkasti papist kassipojakuju, kord tõi Smoljakova põneva raamatu. Ljuba pistis mälupulga arvutisse ja… nägi oma isa Prohhor Jermakovi. Isa, kes oli rihmadega tooli külge köidetud, hakkas rääkima, kuid ta ei vaadanud seejuures mitte otse, vaid kuhugi kõrvale, justkui oleks sõnu paberilt maha lugenud: „Tahate teda elusana tagasi saada? Miljon dollarit sularahas. Edasised juhised on telefoniputkas Raskovi prospektil maja 104 juures. Aega kohale sõitmiseks on kolm tundi. Kui te ei jõua, ta sureb. Kui pöördute politseisse, ta sureb. Teie maja jälgitakse, ükski teie liikumine ei möödu märkamata. Kõiki juhtnööre peab täitma tütar. Kui näeme telefoniputkas Margaritat, ta sureb.“
Tüdruk sai aru, et isa luges ette teksti, mille oli kirjutanud inimröövija. Ljuba tormas etteantud aadressil asuva telefoniputka poole, teel püüdis vaata et sada korda emale helistada, kuid ema ei võtnud kõnet vastu.
Margarita ja Prohhor oli tolleks ajaks lahku läinud, see oli juhtunud mehe süül. Margarita armastas meest ja uskus, et tema eemalolek kodust õhtuti, aga ka öösiti, on tööst tingitud. Prohhor on ju fotokunstnik, pildistab reklaami jaoks, see protsess võis naise arvates pikale venida. Ta silmad avanesid päeval, mil Ljuba sai kolmeteistkümneaastaseks. Margarita oli otsustanud küpsetada tordi, küsis end töölt vabaks, tuli varakult koju ja – tabas mehe voodist koos samast trepikojast pärit naabritariga. Klassikaline olukord. Prohhor püüdis andestust paluda, kuid Margarita oli järeleandmatu. Mees ei hakanud jagama korterit ja kodust kraami, jättis õilsameelselt kõik naisele ja tütrele, sõitis elama oma ema Nadežda Vassiljevna juurde. Tütre heaolu silmas pidades tahtis ta säilitada endise kaasaga normaalseid suhteid, kuid Margarita hakkas perutama ja takistas otsustavalt isa kokkusaamisi tütrega. Ljuba, kes jumaldas isa, palus ema nende suhtlemist mitte segada, mille peale Margarita vastas:
„Hea küll. Võite veeta koos kultuurile pühendunult ühe päeva nädalalõpus. Ma toonitan: kultuurile pühendunult. See tähendab käia teatris, näitustel, kontsertidel ja pärast süüa õhtust. Väike tingimus: Prohhor peab maksma elatisraha, kuid seniajani pole ma temalt saanud kopikatki sinu kulutuste katteks.“
„Emmeke, paps on ju praegu ajutiselt tööta!“ hüüdis Ljuba, kes tormas kohe isa kaitsma. „Tal ei ole raha kinopiletite ja jäätise jaoks. Otsustas lõbutseda minu kulul, see tähendab, et muuseumipääsmete ja kohvikutoidu eest maksad sina?“
„Isa on loomeinimene,“ ütles Ljuba peaaegu nuttes, „ta on andekas fotokunstnik. Ja vanaema Nadežda maksab minu gümnaasiumi eest, selle võib kanda elatisraha arvele.“
Margarita otsustas tütrele tõtt öelda.
„Armas laps, minu endine mees pole kunagi perekonda suurt raha toonud. Tema töö reklaami alal oli viletsasti tasustatud ning just mina vedasin oma õlul sind ja abikaasat. Prohhor on vastutustundetu inimene, algul istus minu kaela peal, nüüd on end mugavasti sisse seadnud Nadežda Vassiljevna selja taha. Et ammu täiskasvanuks saanud pojukest ülal pidada, ei pea eakas naine pensionipõlve, vaid on sunnitud seniajani tööd tegema. Ei, seda et minu endine ämm eraldab raha pojatütre hariduse jaoks, ei saa pidada elatisrahaks. See raha on Nadežda Vassiljevna oma ja ma olen talle väga tänulik, et ta sinu eest hoolt kannab. Elatisraha peab maksma mees, mitte tema ema. Kelle poolel sina üldse oled? Sa tead, mis põhjusel meie lahutus üldse toimus? Prohhor on selles süüdi, tema pettis mind, mitte vastupidi.“
„Emme, ma armastan sind väga,“ ütles Ljuba ja nuuksatas, „kuid ma armastan isa ka. Küll sa näed, ta leiab hea töökoha ja hakkab meid aitama…“
Kuid Margarita ei uskunud naisteküti ettevõtlikkusesse. Ta müüs