parem asendada?
Reede
Rääkides teadvusest: ma kaotasin selle eile. Geiger ja Valentina ehmusid kõvasti. Ärgates nägin nende heitunud nägusid – paistis, nagu neil oleks kahju mind kaotada. Meeldiv, kui sind mingil põhjusel vajatakse, isegi kui see põhjus pole isiklik, vaid nii-öelda puhas inimesearmastus. Geiger ei andnud kogu eilse päeva jooksul mu lehti tagasi. Kartsin, et pingutasin ilmselt oma kirjutiste lõpuosas üle. Lamasin ja jälgisin, kuidas lumehelbed akna taga langesid. Vaadates uinusin. Ärkasin – lumehelbed langesid ikka veel.
Minu voodi ääres toolil istus Valentina. Kuivatas märja käsnaga mu laupa. Suudle, tahtsin ma öelda, suudle mind laubale. Ei öelnud. Muidu oleks ta enne suudlemist mu laupa pidanud kuivatama. Ja üldse, on ju teada, keda laubale suudeldakse … Aga vaat, ma võtsin ta käest kinni – ja ta ei tõmmanud ära, tõstis ainult meie ühendatud käed minu kõhu peale, et mitte tasakaalu kaotada. Tema peopesa kattis mu kämbla nagu majake – nii õpetatakse klaverimängus, kuidas kätt hoida. Tõenäoliselt õpetati mind ka kunagi, et ma selliseid asju tean. Keerasin kätt, tõmbasin nimetissõrmega mööda selle majakese lage ja tundsin, kuidas see võpatas, koost lagunes, minu peopesa peale vajus. Ja ma tundsin selle soojust.
„Heitke minu kõrvale, Valentina,“ palusin ma. „Mul ei ole rumalaid mõtteid ja ma olen täiesti ohutu, te teate seda. Mul on ainult vaja, et keegi mu kõrval oleks. Päris kõrval, muidu ei soojene ma kunagi üles. Ma ei oska seda seletada, aga nii see on.“
Liigutasin suure jõupingutusega ennast laias voodis ja Valentina heitis mu kõrvale – teki peale. Olin kindel, ise ka ei tea, miks, et ta mu palve täidab. Kallutas pea minu pea poole. Hingasin sisse tema lõhna – triigitud tärgeldatud lumivalge pesu lõhn segunenud lõhnaõli ja noore keha lõhnaga. Ta jagas seda minuga ja ma ei saanud sellest küllalt. Avatud ukseavas seisis Geiger, aga Valentina jäi lamama. Miski temas tõmbus pingule (ma tundsin seda), aga ta ei tõusnud. Tõenäoliselt ta punastas – ei saanud mitte punastada.
„Väga hea,“ ütles Geiger sisse tulemata, „puhake.“
Omamoodi suurepärane reaktsioon.
Üldiselt ma ei kavatsenud seda kirjeldada, sest see ei puuduta ainuüksi mind, aga kuna ta kord juba kõike nägi … Las Geiger mõistab toimuvat õigesti (aga ta mõistab ju niigi).
Ma tahan, et see korduks – kasvõi paar minutit päevas.
Pühapäev
Ärganud, lugesin mõttes meieisapalvet. Tuli välja, et palvet mäletan ma ladusalt. Mõnikord pühapäeviti, kui ma kirikusse ei saanud minna, lugesin endale vähemalt meieisa. Liigutasin huultega niisket tuult. Ma elasin saarel, kus jumalateenistustel käimine ei olnud sugugi enesestmõistetav. Saar ei olnud asustamata, seal olid isegi kirikud, kuid kõik oli kuidagi nii keeruline, et neid külastada polnud lihtne. Üksikasju nüüd enam meelde ei tule.
Kirik – suur rõõm, eriti lapsepõlves. Hoian ema seelikusabast kinni, tähendab, et olen väike. Seelik poolkasuka all on pikk, lohiseb mööda põrandat. Ema paneb ikoonile küünla ning seelik kerkib natuke ja koos sellega mu labakindas käsi. Võtab mind ettevaatlikult sülle, tõstab ikooni juurde. Tunnen nimme kohal ta pihkusid, aga minu vildid ja labakud liiguvad õhus vabalt ning ma nagu liuglen ikooni suunas. Minu all on kümned küünlad – pidulikud, võnkuvad –, vaatan neid ega suuda sellelt kirkuselt pilku ära pöörata. Küünlad põlevad pragisedes, vaha voolab neid mööda alla, moodustades veidraid stalaktiite. Minu vastu jääb Jumalaema, käed laiali, ja ma suudlen ta kätt, kuigi mitte eriti osavalt, sest mina ei juhi ise oma lendu, ning suudelnud, puudutan, nagu ette nähtud, ka laubaga. Samal hetkel tunnen Ta käe jahedust. Ja vaat nii ma hõljun kirikus, lendlen preestri kohal, libisen läbi viirukipanni aromaatse suitsu. Heljun koori ja kirikulaulu kohal (kirikukoori juhi aeglustunud käeviibete ja grimasside, mida ta teeb kõrgete nootide juures, kohal). Liuglen vananaiste helenduse ja pühakoda täitva rahva kohal, ümber sammaste ja mööda aknaist, mille taga on mingi lumme tuisanud maa. Venemaa? Paokil ukse vahelt on aimata käredat pakast, käepidemel on härmatis. Äkki uksepragu laieneb ja tekkinud ristkülikus seisab Geiger.
„Doktor, me oleme ju Venemaal?“ küsin.
„Jah, teatud mõttes.“
Tümitab mu kätt tilguti panemiseks.
„Miks siis teie siin olete, Geiger?“
Ta vaatab mind imestunult: „Sellepärast, et ma olen Venemaa sakslane. Deutschrusse. Aga kas te muretsesite, et oleme Saksamaal?“
Ei, ei muretsenud. Lihtsalt nüüd ma võin arvestada, et tean täpselt meie asukohta. Tänase päevani see päris selge polnud.
„Aga kus on õde Valentina?“
„Tal on täna vaba päev.“
Pannud tilguti, mõõdab Geiger mu palavikku. 38,1.
„Ja mis, teisi õdesid pole siin või?“ tunnen huvi.
„Olete täitmatu.“
Aga mul pole teist õde vaja. Ma lihtsalt ei saa aru, mis asutus see selline on, kus on üks arst, üks õde ja üks patsient. No mis siis ikka, Venemaal on kõik võimalik. Venemaal … See peab levinud fraas olema, kui säilis isegi minu lagunenud mälus. Selles on oma rütm. Ma ei tea, mis selle taga seisab, aga fraasi mäletan.
Mul on juba mitmeid selliseid, ei tea kust kohale ujunud, fraase. Neil on ilmselt oma ajalugu, aga mina lausun neid nagu esimest korda. Tunnen ennast Aadamana. Või lapsena: lapsed lausuvad tihti fraase, mille tähendust nad veel ei tea. Ja Venemaal on kõik võimalik, nojah. On selles hukkamõist või isegi vandenõu? Tundub, et see on mingi pahaendeline mõõtmatus, et kõik liigub teadmata suunas. Mil määral see fraas küll mind puudutab?
Järele mõelnud, ütlen fraasi Geigerile kui sakslasele ja palun tal seda hinnata. Jälgin tema huulte ja kulmude liikumist – nii mekitakse veini. Ta hingab häälekalt sisse nagu vastuseks, aga pärast pausi hingab sama häälekalt välja. Kui sakslane, otsustas ta vaikida – oletame selleks, et mind mitte traumeerida. Selle asemel palub ta mul keelt näidata, mis minu meelest on omamoodi õigustatud. Minu keel töötab veel olulisel määral iseseisvalt: toob kuuldavale selle, mida on harjunud tooma – nagu rääkivatele lindudele omane. Nähtavasti sai Geiger mu keelest aru ja palub mul seda näidata. Kui näitan, vangutab pead. Ei rõõmusta teda mu keel. Läinud ukseni, pöördub Geiger minu poole: „Ja veel … Kui te tahate, et õde Valentina lamaks teie kõrval, oletame, et isegi teiega sama teki all, öelge, ärge häbenege. See on normaalne.“
„Teate ju küll, et ta on täiesti väljaspool hädaohtu.“
„Tean, kuigi,“ ta vibutas sõrmega, „Venemaal on ju kõik võimalik, ah?“
Praegusel hetkel mitte kõik … Tunnen seda nagu ei keegi teine.
Reede
Kõik need päevad olin jõuetu. Jõudu pole ka täna. Peas keerlevad imelikud sõnad: „Aviaator Platonov“. Kas see on ka fraas? Küsin Geigerilt: „Doktor, kas ma olin aviaator?“
„Niipalju kui mulle teada – ei …“
Kus mind siis aviaatoriks kutsuti? Mitte Kuokkalas?
Täpselt, Kuokkalas! Hüüan Geigerile: „See hüüdnimi on seotud Kuokkalaga, kus ma … Kus me … Te olete ju Kuokkalas
