– homme. Olen väsinud.
Laupäev
Oleme nõbu Sevaga Soome lahe ääres. Seva on mu ema vennapoeg. Lapsepõlves kõlas see suguluse selgitus mulle hirmus keerulisena. Kirjutan seda praegugi tõrkega. Nõbu on muidugi kergem, aga Seva on kõige parem. Seva vanematel on Kuokkalas maja.
Me lennutame temaga lohet. Jookseme mööda õhtust supelranda päris veepiirini. Mõnikord lähme paljajalu vette ja pritsmed helgivad loojuvas päikeses. Kujutleme end lenduritena. Lendame kahekesi: esimesel istmel mina ja tagumisel Seva. Seal, külmas taevas on kõle ja üksildane, aga meie sõprus soojendab. Kui hukkume, siis koos: see lähendab. Proovime seal üleval rääkida, aga tuul viib me sõnad lendu.
„Aviaator Platonov,“ karjub Seva mulle tagantpoolt. „Aviaator Platonov, kursil asustatud punkt Kuokkala!“
Ma ei saa aru, miks Seva oma kolleegi poole nii tseremoniaalselt pöördub. Võib-olla selleks, et Platonov ei unustaks, et ta on aviaator. Seva peenike hääl (selliseks see tal ka jäi) on kosta kogu asustatud punktis, kust me üle lendame. Vahel seguneb hääl kajakate kisaga ja muutub peaaegu eristamatuks. Tõtt-öelda ärritab see karjumine mind väga, aga vaadates Seva õnnelikku nägu, ei leia ma endas jõudu teda vaikima sundida. Tegelikult, tänu sellele imelikule linnu moodi hääletämbrile ta mulle meelde jäigi.
Enne uinumist antakse meile kuuma piima meega. Üldiselt ma ei armasta kuuma piima, aga pärast lendu lahe kohal ja meretuult näkku ei kutsu see protesti esile. Me joome Sevaga, vaatamata sellele, et piim alles hakkab jahtuma, seda suurte valjude sõõmudega. Piima toob soomlasest piimanaine ja see on tõesti väga maitsev, eriti siis, kui ei ole kuum. Vene keeles puterdades kiidab soomlanna oma lehma. Seda lehma kujutan ma ette lüpsinaise sarnasena – hiigelsuurena, pikaldasena, laiali asetsevate silmade ja pringi udaraga.
Me jagame Sevaga ühte tuba tornikeses. Temal on panoraamvaade (taga mets, ees meri), mis pole kogenud aviaatoritele sugugi vähetähtis. Igal ajal saab ilma hinnata: udu mere kohal – vihma tõenäosus; lainejänesed ja männilatvade kiikumine – tormituul.
Männid ja lained muudavad valgete ööde hämaruses oma väljanägemist. Nad ei ole ähvardavad ega ohtlikud, ei, nad lihtsalt kaotavad oma päevase õrnuse. Samasugust rahutust koged, nähes mõttesse vajunud inimest naeratamas.
„Kas sa juba magad?“ küsib Seva sosinal.
„Ei,“ vastan, „aga hakkan jääma.“
„Ma nägin akna taga hiiglast,“ näitab Seva merepoolsele aknale.
„Need on männid. Maga.“
Paari minuti pärast on kuulda Seva nohisemist. Ma vaatan Seva näidatud aknasse. Ja näen hiiglast.
Esmaspäev
Esmaspäev – raske päev … Veel üks fraas mu vaesest peast. Huvitav, on neid seal veel palju? Ikka pole veel inimesi ega sündmusi, aga sõnad jäid – seal nad on. Nähtavasti kaovad sõnad viimastena, eriti kirjutatud. Võimalik, et Geiger ise ka ei saa lõpuni aru, kui sügav idee see on – kirjutada. Võib-olla, et just nimelt sõnad osutuvad selleks niidikeseks, mille abil õnnestub kunagi välja tirida kõik, mis oli? Mitte ainult minuga – kõik, mis üldse oli. Raske päev … Aga ma tunnen mingit kergust, isegi teatavat rõõmu. Sellepärast vist, et ootan kohtumist Valentinaga. Katsusin tõusta – pea hakkas ringi käima ja kergus kadus. Aga rõõm ei kadunud.
Sisenenud, patsutas Valentina mulle õlale – nii meeldiv. Temast õhkuvad kummalised lõhnad – mulle täiesti võõrad. Lõhnaõli, seep? Valentina loomulikud lõhnad? Küsida on ebamugav, aga ega pole ka vaja. Kõiges peab salapära olema, eriti naises … See on ju ka fraas. Tundub, et see on fraas!
Näe, veel üks: „Soojus kandub metalli mööda ruttu edasi“ – see meeldis mulle väga. Võib-olla mitte kõige tavalisem, aga minu jaoks üks esimesi, mis kuuldud. Istume teadmata kus, teadmata kellega, segame lusikaga teed. Olen umbes viieaastane, ma arvan mitte rohkem, toolile mu all on pandud tikitud padi (ma ei ulatu lauani), segan teed nagu täiskasvanu. Klaas on klaasihoidjas. Lusikas on tuline. Viskan selle kõlinal klaasi sisse, puhun sõrmedele. „Soojus kandub metalli mööda ruttu edasi,“ kostab meeldiv hääl. Hästi, jätan meelde. Kordasin seda igal sobival juhul, kuni sain kaksteist.
Ei, see ei ole kõige varasem. „Mine kartmatult“ – vot see on. Lähme jõulude ajal kellegi majja. Trepi ääres on karutopis, seisab tagumistel käppadel, esimestel käppadel kandik.
„Milleks see kandik?“ küsin ma.
„Visiitkaartide jaoks,“ vastab isa.
Mu sõrmed sukelduvad karu tihedasse kasukasse. Miks karul visiitkaarte vaja on (tõuseme marmorastmeid pidi üles), ja mis need visiitkaardid on? Kordan mitu korda seda sõna, libisen, aga ripun isa käe otsas. Silmitsen kõikudes vaibast teed marmoril – kullatud kinnitustega seotud, natuke külgedelt käänatud, see ka kõigub. Isa naerev nägu. Siseneme eredalt valgustatud saali. Jõulukuusk, ringmäng. Mu käed kleepuvad kellegi higist, mul on vastik, aga kätt ei saa lahti lasta ja ringmängust välja tulla. Keegi räägib, et ma olen kohalolijatest kõige väiksem (siis me istume juba toolidel kuuse ümber). Ta teab kuidagi, et ma oskan salmi lugeda, ja palub mul seda teha. Minu kõrval on vanaaegses mundris vanamees, ordenid kaheharulise habeme all.
„See,“ räägitakse, „on Terenti Ossipovitš Dobrosklonov.“
Meie ümber tekitatakse vaba ruumi. Vaatan vaikides Terenti Ossipovitšit. Ta seisab, nõjatudes jalutuskepile, kaldudes kergelt viltu, nii et pähe vilksatab isegi mõte, et ta võib kukkuda. Ei kuku.
„Mine kartmatult,“ soovitab Terenti Ossipovitš mulle.
Panen kutse eest plehku, pea kummargil ja käed laiali, läbi tubadeanfilaadi, märgates, kuidas mu kuju vilksatab peeglites ja kappides kõlisevad nõud. Viimases toas püüab paks köögitüdruk mu kinni. Litsudes mind oma põlle vastu (hingemattev köögihais), kannab mu pidulikult saali tagasi. Paneb põrandale.
„Mine kartmatult,“ kõlab Terenti Ossipovitši soovituse kordus.
Ma isegi ei lähe, lendan, kerkin kellegi jõul Viini toolile ja loen kokkutulnuile luuletuse. Meenub, et väga lühikese … Aplausikõmin pluss karumõmm kingituseks. Mida ma neile siis lugesin? Õnnelik, pressin end läbi austajatehulga, pilguga minu edu süüdlasi tänades – köögitüdrukut ja Terenti Ossipovitšit, kes mind sõnadega julgustas.
„Ma ju ütlesin,“ ta käsi silub habeme kaht haru, „mine kartmatult.“
Minu elus ei ole alati kõik nii hästi läinud.
Teisipäev
Geigerile meeldivad mu kirjeldused. Ütles, et minu kätt juhib kõikvõimas detailide jumal. Hea kujund: Geiger oskab olla poeetiline.
„Aga võib-olla ma olin enne mälukaotust kirjanik?“ küsin ma. „Või ajalehereporter?“
Kehitab õlgu.
„Või veel keegi, näiteks kunstnik. Teie kirjeldused on väga, ma ütleksin – nähtavad.“
„Kumb siis, kunstnik või kirjanik?“
„Maalikunstnik. Me ju leppisime kokku,
