Pärast lõunat Geiger lahkus. Nägin teda koridoris, mantel seljas, müts käes, kui Valentina sisse tuli. Kuulsin ta sumbuvaid samme alguses korrusel, seejärel trepil. Kaks päeva ei palunud ma Valentinal enda kõrvale heita, kuigi ma sellest unistasin. Vaatamata Geigeri loale (või sellest hoolimata?). Aga nüüd – palusin.
Ja vot nüüd on ta juba mu kõrval, pihk minu peos. Tema juuksesalk kõditab mu kõrva. Mul on raske mõelda, et meid võidaks tabada sellelt. Milleltki muult sobimatult, võib-olla isegi ebasündsalt ‒ ei oleks hirmus, sest sündsusetus oleks midagi, mida võikski oodata, aga vot sellelt … Siin on ju kõik nii õhuke veel, nii värisev ja seletamatu, ja minust ei lahku tunne, et see kõik on juba kunagi olnud. Küsin Valentinalt, kas temaga on midagi sellist juba kunagi juhtunud, on tal ehk mingeid ebamääraseid mälestusi, isegi mitte mälestusi – oletusi. Ei, vastab, ei ole olnud, üldse midagi sellist pole olnud, kust neid mälestusi võtta?
Aga see on ju juba juhtunud – minul. Tegelikult ka, ega ma seda siis välja mõelnud. Lamasime just niimoodi liikumatult voodis, käsikäes, oimud vastamisi. Ma ei söandanud sülge neelatada – kartsin, et ta kuuleb klõnksu, vihuti köhatasin, et seda heli otsekui õigustada – nii mittemateriaalsed olid meie suhted. Või kartsin, et põlveliiges naksub – ikka sellepärast, et muidu oleks kohe asja õhulisus purunenud, kogu meie habras suhe. Selles ei olnud midagi kehalist. Mulle aitas tema randmest, tema väiksest sõrmest – tillukesest kui pärlmuttersoomus, siledast ja roosast. Ma kirjutan ja mu käsi väriseb. Jah, jõuetusest, palavikust, aga ka tohutust tunnetepingest. Ja veel sellest, et mälu kõike ülejäänut mu eest varjab. Mis see oli?
„Mis see oli?“ kisendan pisarsilmil õde Valentinale. „Miks ma ei suuda meenutada enda elu õnne täielikult?“
Valentina surub oma jahedad huuled mu otsmikule.
„Võib-olla siis see ei oleks enam õnn.“
Võib-olla. Aga et seda mõista, peab kõik meenuma.
Kolmapäev
Meenutan. Trammirööpad külmunud jõel. Elektriline tramm viib ühelt kaldalt teisele, poekesed akna taga. Trammijuht puurib pilgu lumetormi ja hämarusse, aga teist kallast pole veel näha. Laternad valgustavad vaevalt teed, nende virvendavas valguses tundub iga ebatasasus jääl prao või auguna. Trammijuht on keskendunud, tema on viimane, kes lootuse kaotab. Konduktor on ka kõva hingega, aga ei unusta ennast julgustamast sõõmudega plaskust, sest pakane ja see kuuvalguses maastik tekitavad ebakindlust igaühes, aga konduktor peab erksaks jääma. Müüb pileteid viis kopikat tükk, rebib neid jäätunud sõrmedega. Tema all on kümme sülda vett, külgedel lumetorm, tema õbluke „laevuke“, kollane tuluke jääl, püüdleb oma eesmärgi poole – hiiglasliku pimedusse eksinud kirikutorni poole. Tunnen ära selle kirikutorni tipu ja selle jõe. Nüüd ma tean, millises linnas ma elasin.
Neljapäev
Ma ju armastasin lõputult Peterburi. Tulles teistest paikadest sinna tagasi, tundsin teravat õnnetunnet. Selle harmoonia vastandus minu silmis kaosega, mis hirmutas ja segas mind lapsepõlvest saati. Ma ei suuda praegu nagu kord ja kohus taastada oma elu sündmusi, mäletan vaid, et kui mind selle kaose lained üle ujutasid, päästis mind mõte Peterburist – saarest, millel need oma kohale asetuvad …
Valentina tegi mulle praegu pehmesse kohta süsti. Mingi vitamiin. Vitamiinid on kasulikud, need pritsid on millegipärast palju meeldivamad kui süstid ravimiga. Ma kaotasin mõtte …
Ah jaa, harmoonia. Rangus. Näe, meie isa ja emaga – mina keskel, nemad äärtel, hoiavad mind kätest, lähme Teatri tänavat mööda Fontankast Aleksandra teatri juurde, otse keset teed. Me ise – sümmeetria kehastus, või kui soovite – harmoonia. Ja nii me läheme siis, aga isa räägib mulle, et majadevaheline kaugus on võrdne majade kõrgusega ja tänava pikkus ületab kümnekordselt majade kõrgust. Teater kasvab, läheneb, ajab hirmu peale. Kiirenedes peaaegu pilvedeni. Jaa, vaat mis: tänav nimetati hiljem ümber, tähistati kuidagi armetult. Milleks?
Aga veel tuli meelde tulekahju. Mitte päris tulekahju ise, aga see, kuidas sõideti seda kustutama – Nevskit mööda, varasügisel, pärastlõunal. Ees ronkmustal ratsul kappab pasunapuhuja. Pasun suu juures, nagu apokalüpsiseingel. Pasunapuhuja tuututab, tehes teed tuletõrjeveokile ja kõik tormavad laiali. Voorimehed piitsutavad hobuseid, suruvad neid tihedalt teeservale ja jäävad seisma küljega tulekahju poole. Ja siis kihutab tekkinud tühjuses raevukalt Nevskit mööda vanker pritsimeestega. Nad istuvad pikal pingil, seljaga üksteise poole, messingist kiivrid peas ja nende kohal lehvib tuletõrjeüksuse lipp. Lipu kõrval on tuletõrjepealik – ta lööb kella. Oma kiretuses on tuletõrjujad traagilised, nende nägudel mänglevad leekide helgid, mis neid juba ootavad, kuskil süttinud tulekahju, seni veel nägematu.
Sõitjate peale lendavad tulikollased lehed Katariina aiast, kus on oma tulekahju. Meie emaga seisame surutuna vastu raudaeda ja vaatame, kuidas kaalutud sädemed voorile kanduvad: säde eraldub aeglaselt sillutuskividelt ja lendleb madalalt Nevski kohal. Tuletõrjujate pikkvankri taga sõidab mööda kahehobuseveok sõrestikega, tuletõrjevoolikute rullide ja redelitega, seejärel teine veok aurupumbaga (katlast – aur, torust – suits), selle taga meditsiinifurgoon, et päästa põletada saanuid. Ma nutan ja ema räägib, et ma ei kardaks, aga ma ei nuta ju hirmu pärast, vaid tundetulvast. Vaimustusest nende inimeste mehisuse üle ja suurest austusest, sellepärast et nad nii suursuguselt liiguvad kellahelina saatel tardunud rahvahulgast mööda.
Ma tahtsin väga saada tuletõrjepealikuks ja iga kord pöördusin tuletõrjujaid nähes nende poole hääletu palvega mind oma ridadesse võtta. Sõites omnibussiga Nevskit mööda, kujutlesin alati, et suundun tulekahjule. Tundsin ennast ülevalt ja natuke kurvalt ega teadnud, kuidas seal lõpututes leekides kõik veel kujuneb, ja ma püüdsin rahvahulga vaimustunud pilke ja tervitusi, pead kergelt ühele küljele kallutades, vastasin ainult silmadega. Kõige järgi otsustades ma tuletõrjujaks siiski ei saanud, aga nüüd, aja möödudes, ma ei kahetse seda.
Laupäev
Terve eilse päeva tehti uuringuid. See jättis kuidagi imeliku mulje … Ei, mul ei olnud valus, isegi mitte ebameeldiv. Imestama panid riistad – ma polnud selliseid kunagi näinud. Ma ei ole muidugi mingi riistade spetsialist ja kõik, mis ma nende kohta öelda võin, ei ole rohkem kui minu aisting, aga see aisting on ebatavaline.
„Kas ma olin kaua teadvuseta?“ küsisin pärast õde Valentinalt. „Niikaua, et jõudsid uued arstiriistad ilmuda?“
Vastuse asemel heitis Valentina mu kõrvale. Silitas pead. Niimoodi silitas mind kunagi Anastassia. Oli seda nüüd vaja, äkki ujus nimi välja. Ma ei mäleta, kes ta on, miks ta mind silitas, aga mäletan, et Anastassia. Tema sõrmed rändasid mu juustes ringi, vahetevahel seisatusid mõtlikult. Libisesid põselt kõrva juurde, kompisid pehmelt selle kumerusi ja ma kuulsin ebareaalselt valju sahinat. Juhtus, et Anastassia surus lauba mu lauba vastu ning põimis me juuksesalgud ühte. Heledad tumedatega. See innustas meid metsikult, me olime nii erinevad.
„Millest te mõtlete?“ küsib Valentina minult.
„Ütle mulle „sina“, eks?“
„Millest sa mõtled?“
Aga ei millestki. Mul lihtsalt ei ole millestki mõelda – ma ei mäleta midagi. Näe, ka Anastassiast on jäänud ainult nimi. Nimi ja ta nisukarva juuste lõhn – ka seda ei ole ma unustanud. Aga võib-olla adun Valentina juuste lõhna kui meenutust, mis mu mälus on säilinud. Või nii: Valentina juuste (samuti nisukarva) lõhn meenutab mulle seda, mis mind kunagi õnnelikuks tegi.
Pühapäev
