vedas Sullomi lahest lõunasse naftat kaheksasada tankerit aastas; nüüd saabus neid kai äärde vaid kakssada ja Lord Rannoch tõi keskmist tüüpi toornaftat Schiehallionist, läänes Atlandil laiuvalt naftaväljalt. Põhjamere naftaväljad olid peaaegu ammendatud. Markham teadis fakte ja arve. Ta oli oma uurimistöö teinud, kuid ta oli Shetlandil sündinud ja kasvanud. Ta oli sirgunud naftanaelade hüvede keskel: hästi varustatud koolides ja spordikeskustes, muusikatundides ja siledate, laiade teede ääres. Nafta puurimine merepõhjast muutus aina raskemaks ja kallimaks, kuid sadam tundus endiselt toimekas olevat; praegu ei paistnud veel ühtki märki, et terminal on alla käimas. Korraks mõtles ta, kas Shetland olnuks teistsugune – kas tema võinuks olla teistsugune – ja vähem rikutud, kui naftat poleks leitud. Ja milline tulevik ootab saari ees, kui nafta ükskord otsa saab.
Markham liikus pisut, nii et tekiks kergelt erinev perspektiiv, ja tegi veel ühe pildi. Sadamat ümbritseva aia taga ehitati teed. Betoonplokkidele asetati soojakumooduleid, mis nägid välja nagu teraskanistrid. Vana terminali kõrvale ehitati uut ja ehitusplatsi puhastamiseks eemaldatud turbapätside virna hoidis kinni tohutu neljakandiline müür. Nafta vähenedes oli avastatud gaas ja Shetland tervitas uut energiaallikat entusiastlikult. Gaas tähendas töökohti. Juba vedasid kohalikud veoautod Sullomi kivimurrust plokke uue elektrijaama vundamendi ehitusele. Hotellid, võõrastemajad ja B&B-d olid lõunast tulnud töölisi täis. Kinnisvarahinnad tõusid taas. Gaas tähendas raha.
Markham kõndis turbavallidest üle hüpates mäest alla, oma auto juurde. Ta oli jätnud selle maandumisrajast mööduva tee otsa. Siingi käis ehitus: kerkis uue lennujuhtimistorni metallsõrestik. Lennuk oli oma reisijad maha puistanud ja võttis juba uusi peale. Markham teadis trapist ülesminekuks järjekorda võtnud meestest mööda sõites, et nood vahivad teda. Shetlandil ei olnud palju selliseid autosid nagu tema Alfa. Ta tajus ja nautis meeste üllatust ja kadedust ning mõtles, mida küll Annabel sellest arvaks.
Ta hakkas laheäärt palistavat teed mööda lõunasse Brae poole sõitma. Poole miili kaugusel terminalist oli ainus märk, et siia veetakse naftat, keset vett õõtsuv kollane poi. Lekke korral kinnitati poi külge poom, et õli ei reostaks kitsa fjordi suudmes laiuvat tundlikku paduranda. Kuid mahutid ja kaid, sadamakapteni tööruumid, lennuväli ja uus gaasiterminal olid juba mäenõlva taha kadunud. Nüüd olid veel vaid lambad ja kajakad, kaarnad ja koovitajate kisa.
Sullomi lahe otsas jõudis ta Brae valda ja võttis kiirust veidi maha, et pöörata peateele. Braes võis näha veel märke naftatööstusest: siin leidus mõni tänavatäis hooneid, mille vallavalitsus oli lasknud ehitada töölistele. Need olid hallid ja praktilised, ning turistid, kes tulid siia postkaardiilu otsima, neid ei sallinud. Shetland ei tootnud ilu. Shetlandil oli stiihiat, lagedust ja dramatismi, kuid ilu olnuks kohatu.
Braest välja sõitnud, sattus ta udulaama sisse. Ilm oli terve päeva sombune olnud, tuuletu ja täis halli tibamist, mis näis imbuvat läbi naha ning jäätavat su kondid, kuid äkki nägi ta veel vaid vaevu kuni järgmise teekäänakuni. Talle lähenesid väga aeglaselt kellegi esituled ja näisid temast teisel teeserval udu sees mööduvat. Ta ei kuulnud läheneva sõiduki häält. Tekkis tunne, et auto on nagu mull ja väljaspool seda ei ole midagi. Ei ühtki häält. Ei midagi näha. Seejärel taas esituled, seekord vasakult, väga kiiresti ja peaaegu otsejoones tema suunas. Ta pidurdas järsult ja keeras rooli, et tulesid vältida. Ta oli udust hoolimata liiga kiiresti sõitnud, nüüd kuulis ta kummide vilinat asfaldil ja tundis, kuidas auto juhitavust kaotades küljetsi keerab. Kuid udu summutas siiski heli mõju. See oli unistuste piruett. Või nagu õudusunenägu. Ta istus hetke vabisedes paigal.
Seejärel võttis tema üle võimust viha. Ta püüdis seda valitseda, sügavalt hingata ja rahulikuks jääda, kuid see ei õnnestunud tal. Keegi värdjas sõitis talle peaaegu sisse ja oleks ta äärepealt tapnud. Võinuks ka auto sodiks sõita, mis oli antud hetkel tähtsamgi. Selle auto esituled, mis ta teelt välja lennutas, olid kustutatud, kuid ta ei kuulnud, et too maniakk oleks minema sõitnud. Ta tuli autost välja ja tundis, kuidas raev temas pulseerib nagu veresoon kaelal. Ta tahtis kedagi lüüa. Ta polnud mitu kuud sellist tunnet tundnud ja viha mõjus talle nagu narkomaani kehasse imbuv mõnuaine, tekitades tuttava õndsustunde ja erutuseuima. Shetlandile saabumisest peale oli ta olnud viisakas ja mõistev. Ta oli oma masendust talitsenud. Nüüd oli see leidnud õigustatud sihtmärgi ja ta lasi selle vallale.
„Mis kuradi lolli sa mängid, igavene idioot?”
Vaikus.
Autot ta ei näinud, kõigest mingit tumedamat laiku, sest udu oli liiga paks. Markham hakkas selle poole minema, kavatsedes ukse lahti tõmmata ja tolle ohtliku juhi välja tirida. Siis toimus ta selja taga mingi liikumine, mida Markham pigem vaistlikult tajus kui kuulis, ja ta pööras ringi.
Veel mingi liikumine. Õhk. Liikuva õhu vilistav hääl. Terav valu. Ja siis eimidagi.
Kolmas peatükk
Rhona Laing keetis teed. Kofeiinivaba Earl Greyd. Aithi vallapood oli hakanud seda ekstra tema jaoks tellima. Rhona koduks oli kunagine koolimaja, kapitaalne hall ehitis, ja rahvas leidis, et see on talle, üksikule naisterahvale, liiga suur. Rahvas mõtles temast üldse igasugu asju ja mõnikord sai ta sabast kinni mõnel kuulujutul, mis teda lõbustas ja vihastas: et ta lendab iga kuue nädala tagant Edinburghi juuksuri juurde; et tal oli abielust poeg, aga ta andis selle adopteerida; et tal on salaarmuke, kes sõidab peaaegu igal ööl Aithi sadamasse ja lahkub jälle hommikul. Rhona hoiak oli, et ta neid jutte ei eita ega kinnita.
See maja oli olnud Shetlandile kolimise järel poole aasta jooksul tema peamine ettevõtmine ja nüüd tema rahuloluks lõpuks korda seatud. Mõõdu järgi ehitatud mööbel tekitas mulje uhke laeva sisemusest. Kapteni kajut. Kõik omal kohal. Tema prokurörikabinet Lerwickis oli täpselt sama korralik. Virvarr ning segadus tegid ta lausa füüsiliselt haigeks.
Ta viis teetassi elutuppa ja vaatas kaldast alla lahe poole. Enamiku päevast oli seal laiunud paks udu, aga kui ta Lerwickist koju sõitis, see hajus, ja nüüd kuldas maastikku selge kevadvalgus. Nii kaugele kui silm ulatas, madalad rohelised künkad ja vesi. Igal õhtul pärast tööd seesama rituaal. Linnast kojusõit, tee ja siis natuke aega vaadet. Isegi talvel, kui selleks ajaks oli ammu pime. Madal praam venis kaugemal lahesuu pool asuvate lõhesumpade suunas. Veepinda viirutasid rannakarbitamiilid, mille korgid nägid välja nagu nöörile lükitud gagaadist helmed. Kõik oli nii, nagu peab. Sadama poole vaadates nägi ta, et joll, millega nad eeloleval hooajal peaksid regattidel võidu sõitma, loksub vees. See pidanuks olema rohusele kaldale veetud ja puudus ka tuul, mis võinuks ta sealt ära kanda. Nad olid selle alles läinud nädalavahetusel talvekorterist ära toonud. Rhona mõtles, et küllap on selle vette lükanud lihavõttevaheaja lõppemisest nördinud kohalikud lapsed, arvates, et on kangesti lõbus teha tuska oma küla kõige tähtsamale naisele.
Rhona sõudis kaasa Aithi naisveteranide võistkonnas. See oli tema ainus samm kogukonna liikmeks saamise suunas. Ta oli alati arvanud, et peab prokurörina natuke kõrvale jääma. Nii väikese rahvaarvuga kohas oli raske tööd ja kodu lahus hoida, kuid ta ei olnud kunagi tundnud vajadust lähedaste sõprade järele. Samas, veteranide naiskonnas kaasalöömine meeldis talle. Õhtused treeningud, millele järgnes kellegi pool klaas veini. Regatid, kuhu kõik ergutama tulid. Rhona oli arvanud, et ta on seltskonnas kõige paremas vormis ja kõige löögivalmim, kuid selgus, et asi pole sugugi nii – üks taluperenaine Bixterist võis ta iga kell üle trumbata. Rhonale meeldis füüsiline aktiivsus (ta igatses taga Edinburghi võimlas veedetud tunde) ja eelmisel aastal ta tundis, kuidas suvega jõudu juurde tuleb. Nii et ehkki ta oli alles veidi aja eest tulnud töölt ja nautis oma teed, tundis ta, et vastutab tolle mõõnaga eemale triiviva paadi eest. Ta vahetas kontorirõivastuse koduse vastu ja läks alla sadamasse.
Sadamas valitses vaikus. Kodudes söödi parasjagu õhtust, vaadati
