Sandy pidi juba lisama, et selleks on imeliku nimega naisterahvas, kuid mõtles siis ümber. Ta teadis, et Rhona Laing ei peaks seda täpsustust asjakohaseks. Ta mõtles, mida need kaks naist teineteisest arvavad, ja muigas hämaras võimaliku võimuvõitluse üle. Oleks hea, kui prokuröri terav keel peale tema ka mõne teise märklaua leiaks.
„Siiapoole.” Prokurör juhatas teda mööda kaid ühe sildumiskoha juurde. Nad olid uudishimulike pilkude takistamiseks kai otsa piirded paigaldanud ja laibale tüki presenti peale laotanud. Vormis seersant Davy Cooper tõstis selle nurgast üles ja lülitas taskulambi sisse, et Sandy näeks.
„Ta on kuidagi tuttav,” ütles Davy. „Aga ma ei saa nime välja öeldud. Tegin portfelli lahti, aga ID-d ei leidnud. Taskutesse ma ei tahtnud vaadata, enne kui kriminalistid homme hommikul siia jõuavad.”
Sandy vaatas seda pisut üle kolmekümnest meest, kes kandis teksaseid, mis oleksid talle maksnud paari päeva palga. „See on Jerry Markham,” ütles ta. Teda surnuna näha oli šokeeriv, kuid ei tähendanud mingit suurt kaotusvalu. Nad olid kauged sugulased, kuid neil polnud kunagi olnud piisavalt palju ühist, et olla sõbrad. „Tema pere peab Ravenswicki hotelli. Ta töötas The Shetland Timesi juures ajakirjanikuna ja läks siis lõunasse rikkaks saama. Ma ei teadnud, et ta on kodus tagasi.”
„Muidugi Markham,” lausus Cooper. „Nüüd, kui sa ütled, näen ma kohe, et ta on ema moodi.”
Aga Sandy ei kuulanud. Ta vaatas prokuröri poole, kes paistis halastamatute tulede valgel korraga veelgi kahvatum. „Kas te tundsite teda, proua?”
„Ei,” vastas küsitu. „Ma olen muidugi ta nime kuulnud, aga me pole kunagi kohtunud.” Ta pööras pilgu surnult. „Läheb külmaks ja ma pole midagi söönud. Kui vajate mind, siis leiate mu kodust.” Ta hakkas ära minema, aga jõudnud pimeduse piirile, pöördus ta veel korra. „Kas teatate tema perekonnale?”
Sandy noogutas.
„Ajakirjanikud on kohal niipea, kui uudis liikvele läheb,” ütles Rhona. „Omade vastu tunnevad nad alati huvi. Me peame hoidma tapetu isiku enda teada nii kaua kui võimalik, härra seersant, nii et ma paluksin teilt pisut diskreetsust, kui te hotelli lähete.”
„Kas te tahaksite ise Peterile ja Mariale öelda?” Viimane asi, mida Sandy soovis, oli sõita tagasi Ravenswicki, ja pealegi oli see hotell kõige nooblim kogu Shetlandil. Ta oli ennast seal alati kohatuna tundnud. Kuid ta kujutles, et prokurör on sealse restorani püsikunde.
„Minu ülesanne see nüüd küll ei ole, härra seersant.” Rhona oli uuesti liikuma hakanud ja lause lõpuks oli pimedus ta neelanud.
Tagasiteel Ravenswicki lasi Sandy peast läbi kõik oma teadmised Jerry Markhami kohta. Markham oli veidi vanem kui Sandy, aga ta oli siiski veel Andersoni keskkoolis käinud, kui Sandy sinna jõudis. Üks moekatest poistest. Kooli ajalehe toimetaja. Kooli näitemängu peaosaline. Siis oli ta läinud ära ülikooli, tulnud tagasi Shetland Timesi ajakirjanikuks, tüdines sellest ära, jäi omadega puntrasse ja läks uuesti lõunasse. Nüüd kirjutas ta ühte neist suurtest Londoni lehtedest, mis avaldasid tõsiseid lugusid ja rääkisid spordist alles tagumistel külgedel. Kui Jerry selle töö sai, oli Sandy ema sellest kangesti õhku täis läinud; alati, kui ta leidis artikli alt Jerry nime, lõikas ta tema kirjatöö välja ja lehvitas sellega Sandy nina all, kui too kodus käis.
Tema vanemad olid Peter ja Maria Markham. Maria oli Shetlandi tüdruk. Üles kasvanud Northmavine’is. Peter oli sissesõitnu, kellesuguseid shetlandlased kutsusid „lõunakaiks”[2.].
Mis ametit pidas Peter Markham, enne kui nad Ravenswicki hotelli ostsid? Sandy ei suutnud seda meenutada, aga talle tundus, et see oli seotud naftaga. Siis meenus talle, et oli ka mingi seos sõjaväega: Markham oli teeninud Unsti lennuväebaasis ja seal ta Mariaga kohtuski. Kui ta teenistusest lahkus, oli ta kopteripiloot ja lendas Scatstast naftaplatvormide vahet. Ravenswick oli alla käinud, enne kui Markhamid selle üle võtsid. See oli jõuka maaomaniku 18. sajandil ehitatud häärber, suur, soliidne ja otse mere ääres. Nüüd oli see renoveeritud ja nimetas ennast Shetlandi ainsaks mõisahotelliks. Fran ja Jimmy olid ta sinna pidusöögile kutsunud, kui nad oma kihlumist tähistasid. See toimus küll baariosas, kuid tundus Sandyle sellegipoolest kohutavalt kallis. Kuid toidud olid head, ja kui Sandyl olnuks tüdruk, kellele ta muljet tahtnuks avaldada, siis oleks ta viinud tüdruku sinna lõunaajal, mil pakuti valmismenüüd, ja see nii palju ei maksnud.
Sandy märkas, et on jõudnud Perezi maja juurde ja seega Ravenswicki asula serva. Endises kabelis tuled veel põlesid, aga kardinad olid ette tõmmatud. Võib-olla jättis Jimmy nüüd magama minnes tuled põlema. Võib-olla tekitas pimedus talle õudusunenägusid, nagu lapsele. Aga võib-olla istus ta üleval ja vahtis kaminasse.
Hotelli fuajees küdes samuti kamin. Turbasuitsulõhna võis tunda juba parkimisplatsil. Administraatorileti taga seisis Stuart Brodie. Sandy oli ka temaga koos koolis käinud. Baar oli täis külastajaid, kes jõid kohvi või võtsid õhtusöögi peale klaasikest. Lett oli tumedast puidust ja lõhnas mesilasvaha järele.
„Kas Peter ja Maria on ka siin?” küsis Sandy letile nõjatudes, nii et ta oli Brodie lähedal ega pidanud karjuma, et teda kuuldaks.
„Nad läksid just üles korterisse.”
Brodie oli kohusetundlik inimene. Pisut igav, ta polnud sugugi uudishimulik. „Kas see on midagi, mille ma ise võiks ära korraldada. Ma ei tahaks neid segada.”
„Näita mulle vaid õige suund ja ma leian ise tee,” ütles Sandy. „Ära helista neile.” Ta läks peatrepist teisele korrusele ja seejärel väiksemast trepist edasi, kuni jõudis ukseni, millel oli kiri „Eraruumid”. Ta koputas mitu korda, kui lõpuks kostis teiselt poolt samme ja uks avati.
Peter Markhamil oli tööülikond veel seljas, kuigi ta oli lipsu ära võtnud ja tal oli klaas käes. Tema juuksed hakkasid halliks tõmbuma, kuid ta nägi endiselt hea välja. Ta ei astunud Sandy ette kui vanamees.
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Mees paistis segamisest pisut ärritatud olevat, kuid ta ei käitunud ebaviisakalt. Võib-olla koputasid külalised sageli sellele uksele, et esitada pretensioone või paluda abi, ning arvestades hinda, mida nad maksid, ei saanud Peter Markham lubada endale ägestumist.
Sandy tutvustas ennast ja peremees tõmbus kõrvale. „Mis lahti, härra seersant? Kas mõni külastaja on millegagi hakkama saanud?” Ta ei tundnud Sandyt ära, aga lõpuks oli ta naisel kümnete kaupa kaugeid sugulasi.
Sandy läks tema järel avarasse elutuppa. Kunagi võisid siin katusealuse otsas asuda teenijarahva eluruumid, kuid need olid üheks suureks toaks tehtud ja valgeks värvitud. Siin olid samad lihvitud puitpõrandad kui hotellis ja puuhalgudega köetava ahju ees oli sinisemustriline vaip. Sandy mõtles, et talvel võib siin pisut jahe olla. Tema oleks eelistanud kogu põrandat katvat vaipa. Ahju juures riiulis seisis peaaegu elusuurune ajupuust voolitud suula[3.] kuju. Sandy märkas, et on jäänud kuju vahtima. Kuidas suutis kunstnik anda linnule sellise välimuse, nagu kavatseks ta sukelduda?
Maria Markham lesis tugitoolis. Ta oli pannud selga hommikumantli, ei midagi uhket, vaid sellise, mida võinuks kanda ka Sandy ema, pehme ja mõnusa. Ta vahtis televiisorit; Sandy kahtlustas, et see oli mõeldud lõdvestumiseks ja mitte sellepärast, et programm oleks perenaisele huvi pakkunud. Laual tema kõrval oli klaas joogiga. Maria tundis ta kohe ära. Nad olid sugulased saarerahva kombel, kaugelt – Maria oli Sandyle vist midagi tädi taolist abielu kaudu –, ja Sandy oli teda suureks sirgudes aeg-ajalt näinud pulmades ning matustel. Maria oli alati olnud üksi, mitte kunagi koos mehe ja pojaga. Ja sestpeale, kui ta koos Peteriga Ravenswicki
