istus ja tema ilusatesse sõstrasilmadesse vaatas, näis talle, et mees on temasse armunud ja tööjutt on ainult ettekääne, põhjus kohtuda.
„Kas sa ei kuulagi? Tead, kullake,” ütles Vasja rahulolematult, „iga minu minut on kulla hinnas ja ma pole harjunud, et mind ei kuulata. Niisiis, kordan üle: kavatsen luua oma agentuuri ja mul on vaja kvalifitseeritud, arukaid, haritud inimesi nagu sina. Aga kohe tuleb mu partner ja räägib sulle kõigest põhjalikumalt.”
Möödus umbes kümme minutit, lõpuks ilmus laua äärde priske roosa noormees, kellel olid lühikesed punased lokkis jooksed, põskedel samasugune punakas habemetüügas, kahvatud hallid pungis silmad ja suur nina. Tal oli seljas pikk nahkpintsak ja käes räsitud portfell, mille käepide oli ühest otsast lahti tulnud, mistõttu portfell kõlkus ja peksis vastu jalgu. Ta heitis portfelli hooga lauale ja ulatas Vasjale käe.
„Näe, Marusja, see on Genake, minu partner. Mitte sekspartner, vaid lihtsalt äripartner,” lisas Vasja itsitades. „Meil on üksnes ärisuhted.”
Gena vaatas Marusja pealaest jalatallani üle, noogutas, võttis taskust mobiiltelefoni ja eemaldus otsekohe saali teise otsa, kus ta pööras nina nurka ning asus kellelegi helistama ja pingsal häälel midagi seletama.
„Niisiis, Marusjake, kavatsen luua oma agentuuri, see on lihtsalt hädavajalik. Aga sulle pakun ma tööd tõlkija või referendina. Tööd pole palju: tuled kella kümne paiku ja lähed ära nelja-viie või kuue paiku. Mõnikord tuleb muidugi kauemaks jääda, kuid seda tuleb harva ette. Põhiliselt istud sa arvuti taga ja ajad oma asju – noh, kirjutad, tõlgid, ühesõnaga, teed, mida tahad. Mõnikord annab ka Genake sulle muidugi väikesi ülesandeid – ta on ikkagi minu partner, nii et arvesta sellega.”
„Aga kui palju sa mulle maksad?” küsis Marusja. Tal oli piinlik viia juttu nii vääritule teemale, üldse vältis ta oma tuttavatega rahast rääkimist, kuid ta oli juba ammu rahast lage ega saanud seepärast endale Vasja juures tasuta töötamist lubada. Ta valmistus selle küsimuse esitamiseks pikalt ja kordas seda mõttes mitu korda, kuid sellegipoolest kõlas see kuidagi ebaloomulikult ja inetult, Marusja isegi punastas, kuid baaris oli tõtt-öelda küllalt pime ja Marusjale tundus, et Vasja ei märganud midagi. Marusja muidugi ei kahelnud, et Vasja maksab talle palka ilma sellise küsimusetagi, ja maksab palju, sest ta on ju nüüd rikkaks saanud, kuna tal on juba sohver ja mobiiltelefon.
„Ma maksan sulle sada dollarit kuus,” ütles Vasja kiiresti ja jätkas oma mõtet, ilma et oleks vastuse ära oodanud. „Kuid tööd, nagu ma juba ütlesin, on üsna vähe. See-eest saad istuda mugavas kontoris, Genake tegi seal hiljuti euroremondi, pani uued lauad ja toolid ja riputas akendele isegi ribakardinad ette. Seal on videomakk ja teler, mida sa võid alati vaadata, kui tahad.”
Samal ajal vestles Gena elavalt ühe pika kutiga, kes seisis sealsamas ja vaatas mõtlikult aknast välja. Aknast oli näha vaid möödujate jalgu, mis sõtkusid sügisest muda, sest baar asus keldris ja käes oli novembri lõpp. Kutt tervitas Vasjat. Vasja küsis, kuidas tal läheb.
„Näe, maohaavand piinab, ma ei saa midagi juua ega süüa, aga käin ikkagi harjumusest siin – vaatan vähemalt, kuidas teised joovad, ja üldse, tead isegi, naudin kogu seda atmosfääri, nii mõnus. Et päris meelest ei läheks.”
Vasja noogutas mõistvalt ja kaastundlikult.
Gena istus nende lauda ja hakkas jutustama mingist Iljast, kellega oli just telefonis rääkinud:
„Saad aru, tal olevat mingi sitane suvila, muudkui jauras sellest. Ma panin endale hiljuti vannituppa põrandasoojenduse. Kujutad ette, milline kaif – tuled vannist, õues on külm, ja üldse, põrand on külm, aga mul on soe ja mõnus.”
Vasja noogutas jälle energiliselt, kuid seejuures tekkis talle näkku pilkav irve, ta vaatas vandeseltslaslikult Marusja poole. Marusja oli juba oma õlle ära joonud ja ootas, mis edasi saab.
„Olgu,” pöördus Vasja lõpuks tema poole, „tule esmaspäeval Kinomajja, seal on meie kontor. Ja üldse, Genake helistab sulle.”
* * *
Kostja elas Dekabristide tänaval väikeses ühiskorteri toas päris katuse all. Ühest aknast paistis Iisaku katedraali kullatud kuppel, ning Marusjale oli varem meeldinud selle akna all suitsu teha ja vaadata möödujaid all tänaval ja katedraali eemal, kuni Kostja selle akna vineeriga hoopis kinni lõi, mistõttu oli tema toas ka päeval hämar. Kostja ei sallinud Iisaku katedraali, iga kord, kui ta katedraalist möödus, pööras ta pea ära ja püüdis seda mitte vaadata, isegi ta nägu tõmbus valulikult viltu. Ta arvas, ja rääkis sellest sageli ka Marusjale, et Iisaku katedraal kehastab kogu maailma labasust, ja mis peamine, olevat näide sellest, kuidas tahumatu jõud saab maailmas alati võidu ja allutab endale juhmi rahvamassi. Kostja ei näinud selles mõttetus kivikuhilas mingeid märke tõelisest hiilgusest, inimhinge hiilgusest, mis pidanuks tema arvates ennast puhaste vormide ja ideede kujutamisele suunatud loometahtes ilmutama.
Selle katedraali püstitas prantslane, kes oli imenud end Vene imperaatori õukonna külge, ehkki selles, et Nikolai usaldas Napoleoni võidu auks katedraali ehitamise just prantslasele, oli muidugi teatud peent sadismi, Kostja pidas seda isegi teravmeelseks, kuid tasus vaid heita pilk Montferrandi portreele, kellel oli Kostja sõnul tüüpiline väikekodanlase nägu, et mõista: sellise näoga inimene lihtsalt ei saanud midagi suurt luua. Pealegi joonistas Neff, Nikolai I õukonnakunstnik, ikonostaasi autor, jõudehetkedel imperaatori kollektsiooni jaoks salaja pornograafilisi pildikesi, mida hoitakse nüüd Ermitaaži hoidlates, nii et nüüd teavad seda juba kõik… Just sellest mõttetust inimlike ambitsioonide, rumaluse, ahnuse ja nürimeelsuse lasust tekkiski see lahmakas, millel pole midagi pistmist õigeusuga, see on lihtsalt kõik oma ajastu pahed endasse kogunud. Katedraali ainuke väärtus on selles, et see on nii hiiglaslik ja sellel on päratu kullatud kuppel, mis paistab kaugele, isegi Neeva teisele kaldale, ja inimestel polegi midagi muud vaja, neile piisab sellest, et katedraal rõhub kõiki oma suurusega, mis aetakse tihti segamini suursugususega – rahvamassi hüpnotiseerib jõud, mastaap, kuplile kulutatud kulla hulk, kuid ilu ja esteetika ei huvita kedagi. Ja isegi kui Iisaku katedraali kõrvale kerkiks teine katedraal, sama suur, kuid see oleks juba maitsekuse ideaal ja sündinud tõelise geeniuse, mitte selle „ettevõtliku majandusalajuhataja” – nii nimetas Kostja Montferrandi – loometahtest, siis kummardaks rahvamass seda ikkagi üksnes suuruse pärast, kuid ilu ei huvitaks ikkagi kedagi. Kuid lõppude lõpuks võib tänapäeva inimesi mõista, sest tüüpmajades ja -korterites elades on nad tahtmatult sattunud selle üüratu kullatud kupli hüpnootilise mõju alla. Muidugi, Maupassant põgenes Eiffeli torni eest, Gogolile tundus üldse kogu Peterburi lõpmata igav, kuid nemad olid siiski üksikud, ja praegu paistab nende käitumine mõttetu donkihhotlusena, meeletusena, nad olidki hullumeelsed, nagu hiljem selgus. Ehkki teisalt, juhm kummardamine tahumatu jõu ees maksab neile väikestele inimestele varem või hiljem kätte, ja järgmisel aastasajal trügitakse nad veelgi kaugemale maailma perifeeriasse, nagu praegu Peterburi äärelinnadesse, neid sunnitakse elama veelgi haledamates ja inetumates osmikutes kui praegu, nad on selle igati ära teeninud…
Inimeste juhmus ja ükskõiksus ilu ees ajas Kostja sageli marru, pani rääkima kõrgendatud tooniga, tema häälde tekkisid mingid ebameeldivad metalsed noodid, mis hirmutasid Marusjat, pealegi lülitus ta rahulikelt kaalutletud arutlustelt järsku ümber Marusja peale, sest Kostja arvates ei saanud ka tema millestki aru nagu kõik teisedki ümberringi, eriti ei saanud ta aru sellest, mida rääkis Kostja, kelle arutluskäikude tuum libises Marusjal tihtipeale käest, ja Kostja tajus seda suurepäraselt, ehkki Marusja vaikis ja tegi näo, et kuulab tähelepanelikult. Või siis vastupidi, Kostja külvas Marusja üle süüdistustega, et too on tõeline lollpea, kuna pingutab asjata, kui istub päevad läbi raamatukogus tõlgete ja romaanide kallal, seda pole nagunii kellelegi vaja,
