otsa pesemata juustega. Kuid mitte see ei teinud teda haletsusväärseks.
Haletsusväärseks tegi teda hoopiski tema tulevik. Siin toas, plekkidega pluusis ja rasvaste juustega – ka kuu, kahe ja kuue kuu pärast. Täpselt samamoodi, nagu ta siin juba viimased neli kuud istunud oli. Saara pidi endale tunnistama, et ta ei uskunud enam Inglisse. Nii nagu ta ei uskunud enam ka endasse. Oma suutlikkusse tulla siia aina uuesti ja uuesti. Joosta lõputult peaga vastu seina.
„Pole tal midagi,” lõi Ingel käega. „Vaata, kui palju aastaid ta mu isaga koos elas!”
„See ei tähenda midagi. Inimesed elavad aastaid koos ja tegelikult pool aega lihtsalt vihkavad üksteist.”
„Ma ei tea…”
Ingel peitis oma näo kätesse.
Shit… Saara pigistas teekruusi kõrva. Ta oleks soovinud, et see puruneks ja mingi terav osa talle kätte tungiks. Et midagigi juhtuks. Et ta saaks siit kuidagi minema. Ta polnud jälle üldsegi mõtelnud. Ta polnud oma sõnu valinud. Vahel oli tal tunne, et neid sõnu, mille vahel ta valida võis, peaaegu ei olnudki.
„Ingel?”
Võib-olla ei olnud veel hilja? Võib-olla saab ta veel Inglil kuidagi sabast kinni, enne kui tüdruk vajub jälle sinna mustavasse põhjatusse sügavikku, kust välja ronimine võttis iga korraga aina rohkem aega.
„Vahel ma mõtlen, et isegi vihkamine oleks parem,” sosistas Ingel ja juba veeresidki esimesed pisarad mööda ta põski. „Ja vahel on mul tunne, et ma vihkangi…”
Saara läks ja põlvitas Ingli ette, ta võttis tüdruku käed oma pihkudesse. Sel hetkel ei mõtelnud ta sellele, et ta ei jõua või et ta ei taha. Kaastundelaine ujutas ta üle. Ta tahtis Inglit aidata, tõesti tahtis…
„Ära mõtle sellele!” sosistas Saara ja ulatas Inglile teekruusi.
Saara surus Ingli sõrmed kuuma kruusi ümber, seejärel tõstis ta selle ettevaatlikult tüdruku huultele.
„Rüüpa!” palus Saara, ja Ingel rüüpas. „Kas sa tunned selle tee maitset?”
Ingel noogutas.
„Milline see on? Kirjelda!”
Ingel maigutas mõnda aega teed suus, enne kui selle alla neelas. Seejärel tõstis ta pea ja vaatas Saarale oma suurte siniste ja põhjatult kurbade silmadega otsa.
„Ma ei oska,” sosistas ta.
Ja Saara pidi tõdema, et see ei olnud tavapärane masenduses Ingel. See oli tüdruk, kes kristallselgelt tajus oma olukorra lootusetust.
„Ma tahaks öelda marjane või täidlane või lõõgastav, aga ma ei tea, kas need sõnad on õiged,” sosistas Ingel edasi. Ent isegi see sosin lõikas Saarale südamesse ja kõrvu.
„Kõik, mida sa tunned, on õige.”
„Sa ei kujuta ette, mida ma tunnen!”
Ingli silmis oli nüüd ainult veel ahastus ja valu ning mingi osa Saarast oleks soovinud seda valu hetkeks tunda, sest võib-olla siis oleks tal olnud kergem Inglit mõista. Mõista, miks Ingel oli elamisest peaaegu loobunud.
„Ei kujuta. Võta veel teed. Keskendu sellele.”
„Ma ei saa. Sel ei ole mõtet,” nuuksus Ingel.
„Sa pead!”
„Ei pea ma midagi!”
Saara ohkas, ta heitis vilksti pilgu kellale ning tõdes, et ta pidi siit hiljemalt kahekümne minuti pärast minema saama, et kooli jõuda. Hetkel tüüris aga kõik katastroofi poole.
„Kas midagi juhtus? Kas sa nägid teda… unes?” uuris Saara lõpuks ettevaatlikult.
Vaikus kestis peaaegu igaviku, enne kui Ingel end nii palju kogus, et suutis uuesti midagi öelda.
„Ta oleks saanud täna kaheksateist,” nuuksus tüdruk viimaks.
Neetud…
„Vabandust. Ma ei mäletanud.”
„Ja mul ei ole isegi hauda, kuhu talle lilli viia.”
6.
Miikael heitis pilgu selja taha. Muuseumis töötav naine vaatas neile järele. Miikaeli meelest pisut kahtlustavalt. Või siis murelikult. Poiss oli veendunud, et naine polnud nende valet, et Miikael tuli oma vanaema kunagist töökohta vaatama, uskuma jäänud. Nad tundusid kindla peale kahtlased. Juba tema puterdamine reetis teda. Ta oli mitu korda sõnu otsinud, sest polnud ka ise oma valesse piisavalt uskunud.
Kahtlust oli äratanud küllap ka see, et nad olid tulnud keset tööpäeva. Ometigi peaksid nad loogiliselt võttes olema praegu kas koolis või tööl. Ja siis veel muidugi Vika, kes nägi välja nii, nagu ta oleks just „Selgeltnägijate tuleproovist” välja astunud. Tüdruk kandis musti teksaseid ja musta nahktagi, ta silmi kattis gooti stiilis meik ja ta kaelas rippus suur metalne pentagramm. Ja mis põhiline – ta polnud isegi üritanud sellele naisele meeldida või siis vähemalt viisakaski olla.
Miikael ohkas. Ilmselt too naine arvas, et nad olid lihtsalt mingid pätid, uskus poiss. Kindlasti läks ta nüüd oma laua taha tagasi, et neil valvekaamerate abil silm peal hoida.
„Ära vahi ringi, nagu sa oleks siia vargile tulnud!” ütles äkki Vika, kes oli siiamaani vaikinud.
Tüdruku hääles oli alla surutud viha ja poiss ei mõistnud, millega ta oli selle ära teeninud.
„Mis mõttes ära vahi ringi! See on ju muuseum! Me tulimegi siia ju vaatama,” õiendas Miikael vastu.
Nad olid tõepoolest teinud näo, nagu see loss huvitaks neid. Nad olid ostnud piletid ja Miikael oli isegi lossi tutvustava infovoldiku kaasa haaranud, et neist ikka usutav mulje jääks. Ehkki poisi arust ei olnud Vika proovinudki sellele kuidagi kaasa aidata.
Miikael ei saanud aru, miks Vika täna hommikul nii pahur oli. Poiss oli terve tee bussis püüdnud meenutada, kas ta polnud hommikul tüdrukule midagi sellist öelnud, mida Vika oleks võinud hinge võtta, kuid talle ei meenunud midagi. Äkki oli tüdruk säärases meeleolus hoopis selle pärast, mille jaoks Miikael oli ta siia kutsunud? Võib-olla ta ei tahtnud või kartis siinsete vaimudega suhelda?
Koridor, mida mööda nad liikusid, lõppes üsna pea pooleldi lahtise uksega, kust Miikael sisse astuda siiski ei söandanud. Ukse tagant kostvate häälte järgi otsustades oli tegu ametiruumiga. Kuskil asusid siin ka klassiruumid, sest lossis olid koha leidnud nii Suuremõisa lasteaed-algkool kui ka Hiiumaa ametikool. Miikael mõtles kibedalt, et varsti võib ta ilmselt ennastki ametikoolile üles anda, sest kui ta tahaks gümnaasiumit lõpetada, siis peaks ta praegu küll hoopis teises kohas viibima.
Miikael tammus nõutult jalalt jalale. Ta oli lootnud, et nad pääsevad ligi suuremale osale majast, kuid tundus, et nii see ei lähe. Ta oleks pidanud seda taipama juba lossi plaani vaadates, kust selgus, et siin on enamik ruume läbikäidavad, ja nüüd nad just olidki jõudnud kohta, kust edasi minna ei olnud võimalik.
Vika
