„Kas sul juhtus midagi või?”
Konrad tõstis pilgu telefonilt. Ta tumedate ripsmetega silmad olid siirad ja usalduslikud, kui ta Saarat piidles.
„Täna mitte.”
„Millal siis?” Jaanika liibus veelgi rohkem Konradi vastu.
Konrad ja Jaanika olid olnud paar vist juba nii pikalt, et Saara ei mäletanudki, millal nende lugu algas. Ta poleks üldse imestanud, kui näiteks juba lasteaia viimases rühmas.
Saara ohkas. „Ma käisin hommikul Ingli pool. Täna on Johani sünnipäev. Oleks olnud…”
„Persse…”
„No just!”
„Kuidas tal on? Mis sa arvad, kas me peaksime midagi tegema?” küsis Jaanika.
Saara kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Ma olen lihtsalt energiast nii tühjaks imetud.”
„Keegi peaks ta hullumajja panema,” pomises Konrad.
„Hullumajja? Nalja teed või?” hüüdis Jaanika ja hüppas aknalaualt maha.
Kuid paistis, et Konrad ei teinud nalja. Ta oli Saara meelest tõsisem kui kunagi varem, kui ta kinnitas, et seal saaks Ingel vajalikku ravi, sest praegu… Noh, praegu ei toimunud tegelikult mitte midagi.
Kui kell helises, oli Jaanika ainus, kes tundi kiirustas.
„Mida sa ootad?” küsis Saara nähes, et Konrad ei kavatsegi ennast liigutada.
„Mida sa ise ootad?”
„Ma ei lähe matasse. Ma ei suuda lihtsalt,” pomises Saara.
Alles kooli jõudes oli ta tundnud, kui läbi ta omadega oli. „Ma läheks koju magama, kui ema täna kodus ei oleks. Praegu ma pean vist mõnda aega mingis kohvikus jõlkuma.”
„Sul on kaassõltuvus,” lausus Konrad äkki.
„Mis asi?”
„See on see, kui…”
„Ma põhimõtteliselt tean, mis asi see on, aga… Kuidas sa tead kõiki neid asju?”
Saara silmitses poissi uurivalt. Konrad ei olnud üldse selline tüüp, kes pikka aega oleks viitsinud mingit mõistlikku juttu ajada. Just seepärast oli ta üllatunud, et poiss äkki millegi sellisega lagedale tuli.
„Ma käin ju ka koolis,” irvitas poiss. „Kuule, aga päriselt,” tõsines ta kohe, „sa ei saa ennast sellesse matta. Midagi tuleb ette võtta.”
„Ma tean,” pomises Saara.
„Kui ta ema ei kavatsegi mitte midagi teha, siis pead sina selle lõpuks jutuks võtma.”
Saara ohkas. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta seda Ingli emale ütleks. Ma arvan, et te peaksite oma tütre hullumajja panema – nii või?
„Lubad?”
Konrad vaatas Saarale rangelt otsa. Tüdruk poleks arvanud, et just Konrad on see, kes sellest viimaks rääkima hakkab. Sellest, millest kõik siiani vaid tagaselja sosistada julgesid, ent isegi mitte Saarale öelda ei söandanud. Sest kõik ju teadsid, et ta on Ingli parim sõbranna. Oli. On. Mis iganes.
Saara noogutas. Tal polnud aimugi, kuidas ta seda lubadust pidama peaks, aga hetkel ei olnud tal ka sellele mõtlemiseks eriti energiat.
„Siis on meil diil!”
Konrad müksas Saarat vastu õlga ja loivas klassi poole.
Tüdruk vaatas talle nii kaua järele, kuni poiss nurga taha kadus. Seejärel võttis ta oma koti ja kõndis koolimajast välja.
*
Veerand tundi hiljem istus Saara ühes kohvikus, rüüpas kohvi ja vaatas hajameelselt aknast välja. Lehed puudel andsid märku, et sügis oli tõepoolest käes. Sügis oma külmade ja vihmadega, mis lumele ja jääle aegamööda teed sillutasid. Ajaga, mil saar vaikselt, aga kindlalt endasse tõmbuma hakkas, justkui valmistudes talveuneks. Igal aastal täpselt samamoodi. Talle meeldis ja samas ka ei meeldinud see aeg. Ühest küljest sisendas see temasse mingit kummalist rahu – sellist, mida pärast suviseid turistide horde hädasti vaja oli –, kuid teisalt tekitas looduse hääbumine ka kerget masendust ja paratamatuse tunnet. Uuesti läksid ta mõtted Inglile. Sest kui juba tema tundis sügise saabudes masendust, siis Ingel…
„Kas ma võin siia istuda?”
Saara pööras pead ja pidi seejärel kõvasti vaeva nägema, et ta suu üllatusest lahti ei vajuks. Noormees, kes teda kõnetas oli… tundmatu. Loomulikult ei tundnud ta kõiki inimesi saarel, kuid vähemalt Kärdlas ei olnud küll ühtegi temavanust poissi, keda ta teadnud ei oleks. Ja turistid ei sattunud siia tavaliselt nädala sees keset septembrit. Või siis sattusid?
„Kas ma ehmatasin sind?” Noormees naeratas andekspaluvalt.
Tüdruk raputas pead. „Ei,” pomises ta. „Ma lihtsalt… Sa ei ehmatanud. Sa üllatasid. Siin ei käi väljaspool turismihooaega just palju võõraid.”
„Kas ma paistan siis välja nagu reptiil inimeste seas?”
„Põhimõtteliselt küll, jah,” naeris Saara.
Alles siis märkas ta, et noormees seisab ikka veel. Ta palus poisil istuda. Nüüd oli Saaral mahti teda lähemalt silmitseda. Poiss tundus temaga umbes ühevanune. Tal olid lühikesed helepruunid juuksed, sinised silmad ja sirge nina. Ja ta naeratas. Saara pidi endale tunnistama, et poiss nägi väga hea välja.
Noormees tutvustas end Miikaelina ja ütles, et ta on Tallinnast. Saara tundis äkki tohutut kergendust. Kohutavalt hea oli rääkida kellegagi, kes oli saarel võõras ega teadnud tema kohta mitte midagi. Ja mis põhiline – kes ei teadnud Ingli kohta mitte midagi.
Algul rääkisid nad niisama tühjast-tähjast, kuid siis esitas Saara küsimuse, mis tal oli kogu aeg keelel tulitanud: miks Miikael saarele tuli? Ja kas ta koolis ei käigi?
Miikael tõmbas enne vastamist korraks käega üle näo ja seejärel läbi juuste. Saara muutus valvsaks. Kas poiss oleks sellest rääkimist parema meelega vältinud?
„Ma olen koduõppel,” lausus Miikael viimaks. „Ja siin, Hiiumaal… Ma tulin ühe uurimistöö asjus.”
„Mis uurimistöö?”
„Ma kirjutan uurimust Suuremõisa lossist. Selle ajaloost, arhitektuurist ja sellistest asjadest.”
„Oi, siis sa pead kindlasti mu tädiga rääkima,” ütles Saara. „Ta on giid ja teab selliseid asju. Kas sa näiteks tead, kui palju seal mõisas kummitab?”
Miikael raputas kahetsevalt naeratades pead. „Polnud aimugi.”
„Küll sa veel neist kummitustest kuuled,” lausus tüdruk.
Poiss naeratas ja võttis
