riigipühade ajal. Telefonikõnesid võttis ta vastu ööpäev läbi. Ta alustas kunagi oma karjääri Duncani abina. Nüüd oli sellest möödunud üheksa ja pool aastat, kuid hoolimata tema tähtsamast ametinimetusest ajakirja impressumis kohtles Duncan teda vahetevahel ikka veel nagu oma abi. See reis oli kestnud kõigest kakskümmend neli tundi ja juba oli Duncan andmas talle mingisugust ülesannet. Tegelikult oli see uskumatu, ehkki mitte lausa üllatav.
Marina kavatses ajakirjast ära tulla. Ta oli Grantile lubanud, et teeb seda kohe pärast pulmi. Kuuldused Granti isa James Ellise soovist presidendiametisse kandideerida vastasid tõele. Valimiskampaania pidi mõne nädala pärast täishoo sisse saama. Ellis oli juba valimisnõustajate ja reklaamiagentide kamba kokku pannud. Ta vajas seda. Tujuka New Yorgi miljardärina polnud ta just rahva lemmikkandidaat. Aga kui need suhtekorraldajad on oma nõiatrikid ära teinud, saab James Ellisest rängalt tööd rühmanud mehe edulugu, kutseline kokkulepete sõlmija ning värske alternatiiv demokraatide eeldatavale kandidaadile – ja virtuoossele Washingtoni siseringi tegelinskile – senaator Hayden Murphyle. Vähemalt kavad olid sellised. Murphy kannul olid aastaid käinud korruptsioonile ja semude soosimisele viitavad kuulujutud ja ta oli küll muljetavaldav kandidaat, kuid tal olid omad nõrgad kohad. Ellis teadis seda. Sellele ta toetuski.
Marina kahtles endamisi, kas tema tulevane äiapapa ikka sobib vaba maailma juhi kohale. Ta oli näinud, kuidas Ellis kargab turja heasüdamlikele, ent mingisuguse tühise eksimusega maha saanud inimestele – näiteks uuele majapidajannale, kes oli varunud Southamptoni majja valet liiki pudelivett, või Teterboro lennujaama teeotsast mööda sõitnud autojuhile. Ta teadis ka, et Grant mõjub oma isale rahustavalt. Grant pidi jätma oma investeerimispankuri töö ja võtma seniks, kuni isa valimiskampaania radu tallab, enda peale nende perefirma juhtimise. Ettevõtte Ellis Enterprises presidendina pidi Grant pidevalt ringi reisima ja ta eeldas, et Marina hakkab temaga kaasa sõitma. On asju, mida rahvusvahelise korporatsiooni juhi abikaasa on kohustatud tegema. Rääkimata juba riigi presidendi poja abikaasast, kui asjalood peaksid nii kaugele jõudma. Ta ei saaks tööl käia ja olla proua Grant Ellis. Vähemalt üheaegselt küll mitte. Polnud kahtlustki, kumb on tema jaoks tähtsam. Ta pidi ajakirjast ära tulema. See kuulus kokkuleppe juurde ja mingisugusel tasandil oli ta seda alati teadnud.
Marina pidas aru võimaluse üle lõpetada töösuhe kohe praegu telefoni teel. See oleks kindlasti olnud õigustatud. Ajakirjast Press tehti kogu aeg minekut. Duncan oli kuulus kui peatoimetaja, kellega on raske koos töötada, ja palka maksis ta oma alluvatele selle valdkonna armetust tavanormist veelgi vähem. Aga nii teha ei tundunud Marinale õige. Pärast kõike seda, mida Duncan oli tema jaoks teinud – ja pärast kõike seda, mida nad olid teinud üheskoos –, tahtis ta teatada oma lahkumisest sündsal viisil ehk isiklikult ja ajal, mil see sobib mitte üksnes temale endale, vaid ka ajakirjale.
„Sa oled uskumatu tüüp,” ütles Marina. Ta kustutas sigareti ja lipsas tuppa tagasi, et leida kusagilt pliiats. „Kas sul ei peaks praegu mitte töövaheaeg olema?”
Duncan ei vastanud sellele küsimusele. See palgata puhkuse teema oli tema jaoks hell. Vabatahtlikult ta töövaheajaga ei nõustunud. Pigem kohustas teda selleks Pressi emafirma peadirektor Philip Brancusi, kes nõudis Duncanilt, et ta neid kuut nädalat ära kasutades ühe ropsuga ja lõplikult alkoholist loobuks. Joomine oli muutunud tema jaoks probleemiks ja kirjastuste maailmas teadsid seda kõik. Kõik peale Duncani enda.
„Kas sa paned kirja?” küsis ta.
„Muidugi panen.”
„Mul on vaja, et sa kohtuksid ühe inimesega. Ta tuleb Luksemburgist. Ma ei tea, kui pikalt tal aega on, nii et ole saadaval. Ta annab sulle minu kätte toomiseks ühe mälupulga. Ole sellega väga ettevaatlik. Ja ära kellelegi midagi räägi.”
„Mida ma Grantile ütlen? Et mul on kohtamine ühe salapärase eurooplasega?”
„Kes on Grant?”
„Sa teed vist nalja.”
„Ütle talle, et lähed tervisejooksule. Või pead ühe vana sõbrannaga kokku saama. Ta on suur poiss. Kolmveerand tundi elab ta ka ilma sinuta üle.” Duncan paistis ärritunud olevat ja see ärritas omakorda Marinat. Ta surus kõvasti pliiatsile ja selle ots murdus.
„Kurat võtku,” pomises ta ja haaras sulepea.
„Kuule, ma tean, et sa oled kurnatud,” lausus Duncan. „Ma tean, et minu palve pahandab sind. Marina, see on siiski tähtis. See on ülimalt tundlik materjal. Minu allikas ei usalda meili ega isegi krüpteeritud meili. Ta tahab need andmed vahetult üle anda. Ma kavatsesin eelmisel nädalal ise Genfi lennata, kuid minu meelest mind jälitatakse.”
Marina surus alla tahtmise silmi pööritada. „Kes sind jälitab?”
Duncan ei teinud temast välja. „Ma rääkisin talle, et sa oled ainus inimene, keda ma usaldan.”
„Duncan, lõpeta see mee mokale määrimine. Mina ise arvatavasti ei saagi teada, mida see kõik tähendab?”
Duncan pidas vahet. Marina kuulis tagaplaanilt midagi, mis tundus olevat lumesahk. Ta pani imeks, kas Duncan võib olla linnast välja sõitnud ja pugenud peitu oma nädalalõpumajja, kus ta järjest rohkem aega mööda saatis. Võimalus, et ta viibib seal, tegi Marinale muret. Ta jõi liiga palju ja suhtles liiga vähe. Juues muutus Duncan dramaatiliseks ja paranoiliseks. Dramaatiliseks ja paranoiliseks muutudes helistas ta harilikult Marinale.
„Me räägime siis, kui sa oled tagasi,” ütles Duncan. „Aga, Marina … nüüd läks täkkesse. Ma arvan, et pärast kõiki neid aastaid me leidsime ta viimaks üles.”
Marina katkestas kirjutamise. „Tema?”
„Morty Reissi.”
„Elusana?”
„Vägagi elusana.”
Marina vaikis veidi aega ja püüdis Duncani sõnade määratut tähtsust seedida. Morty Reissi enesetapust oli möödunud kaheksa aastat. Peaaegu päeva täpsusega. Või õigemini oli möödunud kaheksa aastat sellest, kui Tappan Zee sillalt leiti Morty Reissi auto, mille esiaknale oli kleeplindiga kinnitatud enesetapja hüvastijätukirjake. Mõni aasta pärast Morty väidetavat enesetappu tuli välja, et tema riskifond RCM oli üks kõigi aegade kõige suuremaid püramiidskeeme. Reiss nägi enda paljastamist ette ja hüppas sillalt vette – või nii vähemalt räägiti. Tema laip jäi siiski leidmata. Esialgu mõlkus Marina ja Duncani ning paljude teistegi mõtetes kahtlus, et Reiss lavastas oma surma ja kadus koos ebaseaduslikult hangitud tuludega mõnda säärasesse päikeseküllasesse riiki, millega pole sõlmitud kurjategijate väljaandmise lepingut. Reiss oli küllap kõige nutikam ja halastamatum kelm kõikide nende inimeste hulgas, kellest Marina oli oma ajakirjas Press töötamise aja jooksul kirjutanud. Ja võttes arvesse, et Marina kirjutas New Yorgi kõrgseltskonna tegelastest – Wall Streeti haidest, kinnisvaramagnaatidest, moekujundajatest ja reklaamigurudest –, ütles see nii mõndagi. Kui keegi oli üldse piisavalt kaval, et koos oma rahaga kaduda, siis oli see Reiss.
Reiss oli küll lahtise peaga – nii lahtisega, kui see üldse võimalik on –, kuid kõik püramiidskeemid jooksevad viimaks paratamatult ummikusse, ja see oligi see asi, mis oli Marinat tolle RCMi loo juures kogu aeg painanud. Siseinfo ärakasutamine ja ametiseisundi kuritarvitamine on kuriteod, millest võib karistamatult pääseda igaüks, kellel selleks mõistust jätkub. Sa lihtsalt pane raha pihta ja ratsuta loojuva päikese poole. Püramiidskeem vajab aga lõputut hulka investoreid. Ilma uute investoriteta kukub kogu skeem kokku nagu kaardimajake. Nii et miks pidi Reiss valima kuriteo, mille sooritamine ei lõpegi kunagi? Ta paistis olevat selleks liiga terane. Muidugi juhul,
