Werner jäi hiljaks. Tema naine Annabel istus üksinda nende Genfi korteri verandal, seljas must kokteilikleit ja pikk sooblinahast kasukas, mille Matthew oli ostnud talle siis, kui nad Šveitsi elama kolisid. Üks Cours de Rive’i juuksur oli tema punakaspruunid juuksed lokkidesse sättinud. Viietolliste tikk-kontsadega kingad, mille rue du Rhône’il asuva butiigi müüjanna oli talle kaela määrinud, ehkki ta neid ei tahtnud, pigistasid päkkade kohalt. Proovikabiini peeglis olid need kingad Annabeli jalad ilmvõimatult pikaks ja sihvakaks teinud. Kaks kandade kohalt ülespoole ümber pahkluude ja säärte alumise osa põimitud musta atlasspaela tekitasid mulje, et ta on kikivarvul seisev baleriin. New Yorgis oleks ta võinud selliste kingadega vaateakna ette seisma jääda. Kauplusse poleks ta aga läinud. Ei oleks neid ostnud. Need olid liiga ebapraktilised ja liiga kallid. New Yorgis kandis Annabel enamasti täistallaga või kiilkontsa ja ümara ninaga kingi, mis sobisid päev läbi püstijalu olemiseks. New Yorgis Annabel töötas. Ta ei sõitnud juhiga autoga, vaid metrooga. Ta ei raisanud raha kingadele, mis maksid terve tema nädalapalga. Siin, Genfis aga kirjutas ta ostukviitungile alla, ilma et oleks vaevunudki hinnasilti vaatama.
Kodus avastas ta, et ei saa nendega peaaegu kõndidagi. Garderoobi kõledas valguses jätsid ümber pahkluude põimitud paelad teatraalse mulje. Ta ei osanud otsustada, kas ta näeb välja nagu pankuri naine või nagu kurtisaan. Kõik teised abikaasad käisid ostmas sellessamas butiigis, kust temagi endale need kingad tõi. Nad kõik nägid ühtmoodi välja, riietusid ühtmoodi ja mängisid üheskoos tennist. Mõnikord tundus Annabelile, nagu oleks tal jäänud Genfi saabudes kogemata lugemata märgukiri „Kuidas olla pankuri naine”. Teised olid temaga enamasti viisakad, kuid distantseeritud. Pärast esialgset lõunakutsete tulva ei astunud nad enam Annabeliga ühendusse. Panga üritustel olid nad muidugi piisavalt viisakad, ent nad näisid mõistvat nagu tema isegi, et ta on teistsugune kui nemad. Annabel oli jõudnud otsusele, et temal pole sellest midagi. Suurem osa teistest naistest tahtsid lihtsalt rääkida Pariisi moenäitustest, oma maamajast ja eelmisest nädalalõpureisist Sardiiniasse. Ja nad panid ennast kõikide asjade ja isegi tavaliste hiliste nädalalõpueinete jaoks peenelt riidesse. Muidugi oleks olnud meeldiv, kui ka teda oleks vahetevahel seltskonda võetud. Kuid valdaval osal päevadest oli Annabel rahul sellegagi, et uitas üksinda mõnes muuseumis, istus koos raamatuga kohvikus ja läks vara magama. Heategevusballid ja rangete etiketinõuetega õhtusöögid ei ahvatlenud teda põrmugi. Ja tennist oli ta alati vihanud.
Need kingad olid läinud nii kalliks, et mõte, et ta ei kannagi neid kunagi, tundus talumatu. Vähemalt korra ikka kannab. Annabel lootis, et kingade välimusest on näha, kui hinnalised need on. Matthew’le meeldis näha, et Annabel kannab hinnalisi asju. Ta ütles, et just nimelt seepärast ta nii rängalt töötabki. Talle meeldis näidata naist parimas valguses.
Esialgu aga harutas Annabel kingade paelad lahti ja vabastas jalad nende kammitsaist. Ta tõstis jalalabad oma saledate reite vastu, et neid soojas hoida. Ta tundis kiusatust läita üks sigaret, et pinget maha võtta, kuid hoidis ennast tagasi. Matthew oleks vihaseks saanud. Matthew’ teada polnud Annabel pärast New Yorki ainsatki sigaretti puudutanud. Ta hoidis üht pakki peidus elutoas oma kunstiraamatute taga. Matthew ei vaadanud neid kunagi, nii et oht vahele jääda Annabeli ei ähvardanud. Kunst ei olnud Matthew’d kunagi huvitanud, kui see polnud just mõne kliendi investeering, ja siis see oligi lihtsalt investeering. Annabel andis endale vahetevahel loa tõmmata üks sigaret – mõnikord ka kaks –, ent ainult siis, kui Matthew ei pidanud ööseks koju tulema. Viimasel ajal juhtus seda sageli.
Annabel kuulis verandalt rongide tasast veeremist allpool ja turiste vedavate tõldade korrapärast kolinat munakivisillitusel. Tavaliselt mõjusid need helid talle rahustavalt. Täna siiski mitte. Ta oli liiga närviline. Ta heitis korra pilgu terashalli taeva poole ja oleks tahtnud teada, millal seda lund siis ikkagi sadama hakkab. Tormi oli nüüd ennustatud juba mitu päeva. Ta tahtis, et Matthew oleks kodus. Ilma temata oli nende korter pigem nagu hotell, mitte kodu. Küll luksushotell, aga hotell sellegipoolest. Korter oli ikka veel sisustatud nendesamade koos sellega kaasa tulnud süsihallide sohvade, ikatimustriliste siidpatjade ja klaasplaadiga laudadega. See oli küll peen, kuid firmastiilis. Lõppude lõpuks oligi ju tegemist firma eluruumiga, mis kuulus Swiss Unitedile ja mida üüriti neile turuhinnast tublisti odavamalt. See oli üks paljudest Matthew’ ametiga kaasas käivatest täiendavatest hüvitistest. Annabel oli lisanud möödunud kahe aasta jooksul mõned omaenda pintslitõmbed – elutoas rippus tema maalitud impressionistlik Firenze vaade, mille ta oli kinkinud Matthew’le nende mesinädalate meenutuseks. Riiuleid täitsid tema raamatud. Ehkki Matthew rääkis talle, et see pole vajalik, ostis ta neile New Yorgist ise voodipesu – tuvihallide äärtega säravvalged linad ning padjapüürid, millele oli tikitud W-täht, ja samasugused käterätid. Ta tundis ennast tänu neile kodusemalt. Alguses oli ta paigutanud igale poole ka fotosid, mida ta seadis postamentidele ning toppis raamaturiiulitele ja kaminasimsile. Annabel ja Matthew suudlemas selle vana ruutudega takso tagaistmel, mille nad võtsid, et kiiresti oma pulmapeolt Tribecas jalga lasta. Nemad kahekesi keetmas homaare Montauki rannas tolles majalogus, mille nad endale ärasõidule eelnenud suveks üürisid. Annabel sõpradest ümbritsetuna oma esimese galerii avamisel. Nüüd oli ta suurema osa nendest ära võtnud. Alguses arvas ta, et fotod vähendavad koduigatsust. Tõde oli aga vastupidine. Neid vaadates tundis ta ennast kohutavalt üksi. Nii et ühel õhtul, kui Matthew oli tööl, jõi ta ära pudeli veini, mähkis kõik fotod mullikilesse ja peitis ühele riidekapi ülemistest riiulitest.
Ta püüdis neid asendada ajakohasemate piltidega nende elust Genfis, ent selliseid ei olnud tal kuigi palju. Matthew reisis nädala sees nii palju ringi, et reedel jäi ta parema meelega koju, puhkas tagantjärele ja käis läbi jõusaalist. Vahetevahel külastas Matthew mõnda klienti kusagil põnevamas kohas – Madridis, Berliinis või Lõuna-Prantsusmaal – ja Annabel läks temaga kaasa. Need olid siiski tööreisid ja Annabel ei näinud Matthew’d nende ajal kuigi palju. Annabeli kolmekümnendaks sünnipäevaks sõitsid nad küll Veneetsiasse, kuid Matthew saatis suurema osa sellest reisist mööda telefonivestlustes hüsteerilise kliendiga, kellel oli parajasti käsil karm abielulahutus. Annabel uitas üksinda linnas ringi ning pilte tegi ainult gelateriast, mida tema sõber Julian oli tal käskinud külastada, ja tuviparvest Püha Markuse väljakul. Nad olid käinud mitu korda suusatamas – tavaliselt Zermattis, kus Swiss United pidas tähtsamate pangatöötajate tarbeks mägimaja –, aga seal oli alati ka Matthew’ ametivendi. Nood olid enamasti kogenud suusatajad, kes tahtsid nagu Matthew’gi kangesti sõita mäest alla mööda väga järske radasid või proovida sootuks tähistamata nõlvu või selliseid mägesid, kuhu pääseb ainult helikopteriga. Annabel ei tahtnud mehe mõnu rikkuda ja saatis Matthew’ sinna alati üksi, pannes endale selleks ajaks kinni treeningtunni laugel algajate nõlval või lihtsalt lösutades koos raamatuga kamina ees. Sellist asja ei olnud ju mingit mõtet pildistada.
Genfi tulles olid nad kavatsenud jääda siia kaheks aastaks. Kaheks aastaks, et veidi raha kokku ajada ning seejärel New Yorki tagasi minna, osta endale korter ja mõelda laste soetamisele. Annabel oli nende saabumise ajal kõigest kahekümne kaheksane ja Matthew kolmekümne kolmene. Aega neil oli. Sellest tuleb seiklus, ütles Matthew. Pikaks venitatud puhkus. Veneetsia, Praha, Pariis, Brugge – nii palju romantilisi kohti kõigest lühikese lennuki- või rongisõidu kaugusel. Maailma parimad kunstiteosed on otse nende lävepaku taga. Annabel saab oma võõrkeelteoskused tolmust puhtaks harjata. Tema prantsuse keel oli hea, kuid roostes. Kunstiäris kasulik saksa keel oli keskpärane ja vajas edasiarendamist. Matthew õpetab ta suusatama. Nad saavad võtta kokandustunde või minna veinikursustele. Nad söövad fondüüd. Kuna tegemist pidi olema ainult kahe aastaga, ei läinud Annabel kuhugi tööle. Tööloa hankimisele võis kuluda mitu kuud. Kui inimene ei tööta just mõnes ülemaailmse haardega korporatsioonis, on see keeruline protsess. Pealegi kavatses Matthew nagunii töötada nii palju, et tema teenistusest piisaks mõlemale. Ta pidas paremaks, et Annabel ei tööta. Ta tahtis, et kui tema on tööst vaba, oleks ka naine vaba. Ta ei palunud siiski Annabelil alatiseks oma tööst loobuda. Ainult ajutiselt. See kõik on ajutine.
Läbinisti paha see kõik muidugi ka ei olnud. Osa sellest oli kaunis. Suurejooneline korter. Šveitsi maakohtade
