raamatust, mida ta parajasti luges. Nad tuletasid meelde oma sõpru New Yorgis. Süütasid rõdul küünlad, jõid veini ja mängisid. Sellistel õhtutel, mil Matthew mitte ainult ei viibinud juures, vaid oli tõesti kohal, arvas Annabel, et ta võib õppida Genfi armastama. Tema koduigatsus kaob tasapisi ning asendub selle koha ilu ja ajaloo rahuliku ja sügava mõistmisega.
Ja olemas oli ka raha. New Yorgis ei tundnud Annabel millestki puudust. Matthew teenis ka seal rohkem, kui New Yorgi osariigi põhjaosa tööstuslinnakeses üles kasvanud Annabel oleks enda puhul unistadagi osanud. Siin aga kosusid nende pangakontod märkimisväärse kiirusega. Iga kuu järjest enam. Matthew oli teenitud raha üle uhke ja Annabel oli omakorda uhke tema üle. Ja Annabel avastas, et talle meeldib seda raha omada. Äkitselt olid Annabelile kättesaadavad niisugused asjad, mille ostmise üle poleks ta varem hakanud arugi pidama. Näiteks needsamad kingad. Liigagi luksuslik lõunasöök üksinda mõnel kolmapäeval. Soengu tegemine suvalisel ajal. Raha omamine andis mingisuguse sedalaadi vabaduse, mida Annabel polnud kunagi varem kogenud. Ta ei uurinud enam hinnalipikuid ega muretsenud krediitkaardiarvete pärast. Raha oli rohkem kui küll.
Rohkem raha tõi endaga kaasa ka rohkem kingitusi. Matthew oli alati olnud oivaline kinkija. See oli üks neid asju, mida Annabel tema juures armastas. Küsimus polnud ekstravagantsuses. Matthew oli tähelepanelik. Ta pidas asju meeles. Ta kirjutas enamikul hommikutest kirjakesi ja pistis nad sellistesse kohtadesse, kust Annebel pidi need kindlasti leidma. See oli muutunud nende väikeseks omavaheliseks mänguks. Annabel leidis kirju ridikülist, kohvimasina kõrvalt, peegliga puudritoosist ja külmkapist kleeplindiga koorekannu külge kinnitatuna. Korra leidis ta rahakoti vahelt kaks Metropolitan Opera piletit. Need olid järgmise õhtu etendusele. Matthew pidi siis ise linnast ära olema. „Võta Marcus,” oli kirjutatud piletite küljes olnud kleepsule – sellega peeti silmas Annabeli lemmikut galerii töötajate hulgas, kes armastas ooperit rohkem kui midagi muud. „Ta on hoolitseja,” ütles Marcus kunagi, kui Annabel talle Matthew’d näitas.
Viimasel ajal oli kingitusi jagatud helde käega. Üks käekott, mida ta oli vaateakna ees peatudes silmitsema jäänud. Töökaaslase abikaasa kõrvas märgatud kõrvarõngad. Möödunud nädalal üks maal, mida Annabel oli Art Baselil imetlenud. See oli vähetuntud Maine’i kunstniku Marshall Cleve’i väikesepoolne teos. Annabel uuris seda mediteerivalt vaikides tubli kümme minutit. Pildil oli sari põimuvaid siniseid jooni, mis tõid Annabeli meeltesse ühe tema lemmikmaalija Brice Mardeni. Brice Mardeni mere ääres. Sedalaadi asju oli Annabel püüdnud oma väikeses Montauki ateljees ka ise maalida, kuid üksnes mõõduka eduga.
„Sa mäletad,” ütles ta, kui Matthew selle talle üle andis. Tal jäi hing rinnus kinni.
„See maal peab kuuluma sinule,” kostis Matthew. „Sa armastad seda. Ma nägin seda sinu silmadest, kui sa maali esimest korda vaatasid.”
„Ma ei oska seletada, miks see nii on. Ma ei tea sellest kunstnikust kuigi palju. Maal lihtsalt tõmbas mind enda poole.”
„See on siis armastus, eks ole ju? Ühendus. Elekter. Sa tunned seda oma sisemuses. Mina tundsin seda siis, kui sind esimest korda nägin. Tunnen sind nähes ikka veel.”
Annabel tõmbas Matthew’ enda vastu. „Jah. See on armastus.”
„Kas sa mäletad, kuidas ma igal hommikul sinu galeriist mööda kõndisin lihtsalt selleks, et läbi klaasi sind vaadata?”
Annabel naeris. „Marcus arvas, et sa vaatad teda.”
„Ma kogusin mitu nädalat julgust, et sisse astuda ja sinuga rääkida. Ja ma tegin eelnevalt uurimistööd. Nende kunstnike kohta, keda sa esindasid. Ma käitusin ladusalt, eks ju?”
„Sa ajasid letil kataloogid ümber ja loksutasid vastuvõtusekretärile kohvi peale. Aga jah, sa käitusid ladusalt.”
„Ma loodan ikka veel, et sa selle osa unustad.”
„See osa meeldibki mulle kõige rohkem. On nii armas näha, kuidas nägus mees sedaviisi pabistab.”
„Sa ajasid mulle tollal kohutava hirmu peale. Sul olid lühikesed juuksed ja garderoobis ainult mustad riided ning randmel oli tätoveering otse nende käevõrude all, mida sa tavaliselt kandsid. Jumala eest, küll sa olid vinge.”
„Ja nüüd ei ole? Härra, vaadake ette, mida te räägite.”
„Nüüd oled veelgi vingem. Iga päevaga järjest vingem.”
„Kas sa igatsed neid lühikesi juukseid taga?”
Matthew ajas teda hindavalt silmitsedes pea viltu. „Mõnikord,” lausus ta muheldes. „Aga sa meeldid mulle ka niiviisi. Pikad juuksed on elegantsed. Nüüd need sobivad sulle.”
Ta suudles Annabeli, kuid tõmbus siis eemale rutem, kui see oleks Annabelile meeldinud. „Ma tahan, et see maal oleks sinu oma,” ütles ta tõsise häälega. „Ma ju tean, kui paljust sa oled loobunud, et koos minuga siin viibida. Ma tean, et sa tunned igatsust olla ümbritsetud kauni kunstiga. Osaliselt ma võtsingi selle töö vastu selleks, et osta sulle kunsti. Et sul oleksid need teosed, mida sa armastad. Oleks omaenda eragalerii.”
Annabel vaikis. Miski selles teadaandes tundus tema jaoks vale. Ta armastas galeriis töötamist. Kunsti omada on muidugi tore, kuid see ei asenda tööd.
„See on sinust väga hoolitsev, aga meie koju ma seda ei vaja. Päris tõega. Ma loodan, et see ei olnud kohutavalt kallis.”
„Ei olnud,” ütles Matthew, kuigi Annabel kahtlustas, et ta valetab. „Kui aus olla, siis on raam siinjuures kõige väärtuslikum. Ma tahan, et sa selle endale meelde jätaksid. Kui minuga peaks kunagi midagi juhtuma …”
„Ära räägi sääraseid asju …”
„Ma kõigest tahan, et sa teaksid. Raam. Raam on see, mis on väärtuslik. Eks ole?”
„Raam on rabav,” ütles Annabel, sest nii see oligi. Ta oskas head pildiraami hinnata. Ta libistas sõrme mööda selle serva. Kullatud ja hõbedaste lehtedega raam oli paksust puidust. See oli ühtaegu nii moodne kui ka rustikaalne ning tõstis esile maali sinakashalle toone. „Riputame maali voodi kohale,” lausus ta leebunud ilmel. „Siis me saame magama minnes igal ööl näha unes armastust.”
See maal tähistas nende teise Genfis viibimise aasta algust. Annabel laskis aastapäeval midagi mainimata mööda minna. Ta oli viimaste nädalate jooksul endalt rohkem kui korra küsinud, kas maal on midagi pistise või tasu sarnast. Selle eest, et nad siia jäävad. Matthew oli hakanud rääkima, et ta vajab rohkem aega. Annabel ei teadnud kindlalt, mille jaoks ta seda vajab. Raha oli ju nii palju. Mitte küll piisavalt palju, et töötamine lõpetada või osta too rannaäärne maja Montaukis, millest nad alati rääkisid ning millel olid ringetik ja maja taga kunstniku ateljeeks muudetud tall. Kuid oli siiski enam, kui kumbki nendest oli oma unistusteski võimalikuks pidanud. Nii et mille jaoks siis rohkem aega? Ja kui palju seda vaja läheb?
Annabel rääkis endale, et veel veidi aega Genfis viibimist ei tähenda midagi. Kodu on seal, kus on Matthew. Aga tõde oli niisugune, et see hakkas siiski midagi tähendama. Oligi alati tähendanud. Genfist ei saa kunagi kodu. Annabel oli tüdinud ja tujutu. Ta tundis puudust tööst. Ta tahtis lapsi. Ta tahtis oma elu tagasi. Ta ei saanud igavesti sellises õhku rippuma jäänud tegelikkuses oleleda. Või vähemalt ei saanud ilma hulluks minemata.
Et enne Matthew’ kojujõudmist aega parajaks teha, teeskles Annabel, et ta loeb kustuvas õhtuvalguses romaani, kuid tema pilk tantsiskles ühtelugu
