ole helistanud? See ei ole sugugi tema moodi. Kui Matthew veel palju rohkem hilineb, on ta sunnitud minema Klauserite peole üksinda. Klauserite juures, kelle teenijad kandsid vormi ja kelle jäiga olemisega sõbrad olid temast enamasti mitukümmend aastat vanemad, ei olnud Annabel ennast kunagi mugavalt tundnud. Matthew teadis seda. Selliste asjade suhtes oli Matthew tähelepanelik. Ta ei oleks eales palunud, et Annabel läheks niisugusele peole üksinda. „Kui Jonas poleks minu ülemus …” ütles ta andekspaluva naeratuse saatel. Seda lauset ei lõpetanud ta iial. Jonas Klauser ei olnud lihtsalt Matthew’ ülemus. Ta oli Šveitsi suurima panga Swiss Unitedi juht. Ta oli Matthew’ ristiisa. Tema oligi see põhjus, miks nad üldse Genfis olid. Ja Wernerid pidid seni, kuni nad siin viibivad, Klauseritega kenasti läbi saama. „Need on lihtsalt tööasjad,” ütles Matthew. Kuid Matthew’ puhul muutusid kõik asjad tööasjadeks.
Kirikukell lõi. Annabel pani romaani käest. Too naine oli olnud kümme päeva kadunud, ent Annabeli ei huvitanud, mis temaga juhtus. Ta ei vaevunud järjehoidjatki vahele panema. Ta ei olnud juba ammusest ajast saadik ühtki raamatut lõpuni lugenud. Naaberkorterite verandad olid tühjad. Ilm oli muutunud suurema osa inimeste jaoks liiga külmaks, selleks et Annabeli kombel kas või koos infrapunasoojendiga väljas istuda. Temale aga külm meeldis. See tekitas temas tunde, et ta on ärkvel ja elus. Tõusis vali tuul, mis tõi talle vee silma. Tumenevast taevast hakkas lund langema. Pidu oli algamas. Aga kui nad olidki teineteisest valesti aru saanud ja Annabeli pidigi kohtuma Matthew’ga Klauserite juures, paneb ta hilinedes mehe piinlikku olukorda. Matthew’d piinlikku olukorda panna oli Annabelile äärmiselt vastumeelne. Ühendriikides oli Annabeli hilinemine Matthew’ meelest veetlev ja kuulus selle boheemliku veetluse juurde, mis eristas kesklinna galeristi nendest Upper East Side’i peentest seltskonnapiigadest, kellega Matthew oli enne Annabeli kohtamas käinud. Annabel nimetas neid „Edevuse tuleriida” läbipaistvuseni kõhnade naiste järgi tuleriidablondideks. Upper East Side’is üles kasvanud Matthew näis neid kõiki tundvat. Neid Lindseysid, Bitsiesid ja Kickse. Neid inimesi, kelle eesnimeks olid uhked perekonnanimed Lennox ja Merrill ja Kennedy. Neid tüdrukuid, keda oli kasvatatud kirjutama vapiga kirjapaberile viisakaid tänukirju ning hilinema kombekalt, mitte unustamise tõttu, nagu Annabeliga alatihti juhtus. Siin, Genfis tegi tema hilinemine Matthew’le muret, ja eriti veel siis, kui see juhtus mõne pangas töötava inimese silmade all. Annabelil ei olnud ju mingisugust põhjust hiljaks jääda. Tal ei olnud tööd. Ei olnud lapsi. Ei olnud sõpru peale Juliani. Ta ei tohtinud sellega riskida. Tikk-kontsaga kingad läksid jalga tagasi.
Klauserid elasid linnast kirdesse jäävas Cologny eeslinnas, kus olid looklevad teed ja avarad põllud. Nad pidasid ka linnas korterit juhuks, kui Jonasel tuleb õhtuti hiljemaks tööle jääda (või Annabeli kahtlustuste kohaselt selleks, et ta saaks sulguda sinna koos oma armukesega – ühe teisejärgulise Prantsuse näitlejannaga, kellega Jonas oli tutvunud Cannes’is ja kelle kavaleri ta avalikult etendas sellal, kui naine oli ratsutamas või Pariisi moenäitustel ostlemas), kuid külalisi ei võtnud nad seal kunagi vastu. Miks nad oleksidki pidanud seda tegema, kui nende maamajas – tegelikult lossis – olid üheksa auguga golfirada, tenniseväljak, bassein ja kümne kohaga garaaž Jonase autode kollektsiooni jaoks? Kunst ei olnud seal küll Annabeli stiilis – see oli sisuliselt otsast lõpuni säherduse toretseva ja tuvastatava kraami kuhjatis, mille kunstinõustaja määrib kaela kliendile, kellel puuduvad nii maitse kui ka mainimisväärne eelarve –, kuid oli pööraselt ja suud ammuli võtvalt kallis. See on muljetavaldavam kui New Yorgi parimad galeriid headel aegadel, mõtles Annabel. Suuremas osas Klauseri maja tubadest oli vähemalt üks tähtis teos – mõni Damien Hirst või Jasper Johns. Botero võigas skulptuur paksust naisest sohval täpipealt keset elutuba.
„Sama hästi võiksid nad maja rahaga tapetseerida,” ütles Annabel Matthew’le, kui nad esimest korda seal käisid. „Sellise kollektsiooni jaoks peavad nad olema rikkamad kui jumal ise.”
Rohkem kui Klauserite kunstikogu avaldasid Annabelile muljet avarad vaated Alpidele ja Mont Blanci tipule. Ta oli oma tosin korda nende majas käinud, kuid need lumised mäed seal taamal kutsusid temas endiselt esile aupakliku vaikimishetke. See nägi välja nagu postkaart või muinasjutt. Ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et niisugune vaade saab olla ehtne. Taevas oli niivõrd sinine ja lumi niivõrd kristallisarnane ning mägede piirjooned sedavõrd täpselt välja joonistatud, et näis, nagu oleks seda kõike kuidagiviisi digitaalselt täiuslikumaks töödeldud. Klauserite majas jätsid kõik asjad säärase mulje. Näiteks Elsa Klauser. Ta väitis, et on Austria valitsejasoo mingisuguse väiksemat sorti liikme – võib-olla mõne vikondi või kellegi muu sama naeruväärse tegelinski – tütar. Annabel kahtlustas, et see on väljamõeldis ja osa hoolikalt kokku pandud sugupuust, mille Elsa oli endale soetanud pärast seda, kui sai Jonas Klauseri abikaasaks. See ei klappinud tema pisut ülearu suurte rindade ja heleblondi juuksepahmaka ega ka ebamäärase ja tuvastamatu aktsendiga. Ta kandis küll kõiki neid õigeid rõivaid – Loro Pianat, Chaneli ja Brunello Cucinellit –, ent tema nahkpüksid olid õige veidi liiga liibuvad, seelikud liiga lühikesed ja rinnaväljalõiked väidetavalt aadliverd naisterahva kohta peibutavalt sügavad. Ta ehtis ennast aasta ringi ja isegi suvel karusnahkadega. „Nagu mõni „Troonide mängu” tegelaskuju,” naljatles Matthew ühel õhtul, kui oli ülearu palju veini joonud. Nüüd ei olnud sellel siiski tähtsust. Klauserid olid teist laadi valitsejasugu. Tolles varjatud pangakontode ja salaraha maailmas oli Jonas Klauser kuningas.
Jonas pidas ennast erinevalt oma naisest üleval nagu aristokraat. Ta mäletas kõikide inimeste laste, vanemate, kaasade ja armukeste nimesid isegi juhul, kui oli kohtunud nendega kõigest korra aastaid tagasi kokteilipeol, kus nad olid kohalviibijatest kõige tähtsusetumad. Ta oskas vestelda kunstist, veinist, parasailing’ust või markide kogumisest – tegelikult ükskõik millest – ning võis seda teha viies keeles. Matthew ütles tema kohta, et ta on tõeline härrasmeespankur. Jonasest rääkides oli tema hääl alati aupaklikkusest tulvil. Matthew’ ja Annabeli esimesel Genfis viibimise nädalal korraldasid Klauserid neile vastuvõtupeo Šveitsi kunstnike edutajana tuntud galeriis Skopias. Jonas võttis Annabelil käe alt kinni ning tutvustas teda mitmele kohalikule kuraatorile, galeriipidajale ja kunstnikule. Ta ütles, et tahab, et Annabel tunneks ennast siin oodatuna. Matthew on tema jaoks nagu perekonnaliige ja nüüd on seda ka Annabel. Kui ta saab teha midagi selleks, et Annabel ennast Genfis kodusemalt tunneks, siis too ainult küsigu.
Annabel kutsus autojuhi, kelle nimi oli Armand. Ta kirjutas pabersalvrätile kiiresti kirjakese, mille ta jättis esikulauale, kust Matthew pidi selle kindlasti leidma. Matthew hoidis kõiki nende kirju karbi sees oma kapis. Isegi äraviskamiseks mõeldud kirju tšekkidel, salvrätikutel või vanadel kinopiletitel, mille Annabel oli oma käekoti põhjast välja tuhninud. Annabel avastas selle pärast nende abiellumist ja pidas seda ikka veel kohutavalt romantiliseks. Ta kirjutas nüüd tähti hoolsamini, sest teadis, et kirju säilitatakse. Mõnikord joonistas ta Matthew’le mõne pildikese, mis pani mehe muigama. Ta oli viimaste aastate jooksul arendanud endas välja kelmikate piltide joonistamise oskuse.
Täna ei tule mingit joonistust. Ta kirjutas alla x, A. See polnud nii kirglik nagu Armastan Sind, A., mida ta vahel kirjutas, kuid soojem kui lihtne A. „Talle endale oleks parem, kui ta leiaks mõne hea ettekäände,” mõtles Annabel. „Oleks parem, kui ta poleks Zoega.”
Annabel avas ukse ja ahmis järsult õhku. Vestibüülis tema korteri ukse ees seisis kaks meest. Ühel oli käes diplomaadikohver. Mõlemad kandsid ülikonda ja mantlit ning olid tõsise näoga. Nende põsed punetasid külmast. Juuksed olid sulanud lumest märjad.
„Kas Annabel Werner?” ütles diplomaadiga mees. Ta hääldas nime Verner ja kerge vihjega germaanipärasele kõnerütmile. Tema tõmmud silmad pilkusid läbipaistva raamiga prillide taga.
„Jah?”
„Andke andeks, et me teid ehmatasime.”
Mees pistis käe mantli rinnataskusse, võttis sealt töötõendi ja tõstis selle Annabeli
