te vabandate mind hetkeks?”
Bloch noogutas, ent ei astunud eemale. Telefoni otsides kotis sorides tundis Annabel endal tema pilku.
See ei olnud Matthew.
„Halloo? Jah, Armand. Ma olen teel alla. Kas te saate kõigest üheainsa hetke oodata …” Annabel kattis mikrofoni käega. „See on autojuht. Ma olen välja minemas. Võib-olla te saate mõnel teisel ajal tagasi tulla …”
„Proua Werner, meil on hädasti vaja teiega kõnelda. Ma soovitaksin teil auto minema saata.”
Korteris andis Annabel meestele käeviipega märku istuda. Ta mõtles, et peaks neile vett või kohvi pakkuma, kuid ei pakkunud. Ta tahtis, et nad võimalikult ruttu minema läheksid. Õues oli taevas pimenenud. Aknakarniisidele kogunes lund. Sõit Colognysse viivatel teedel kulgeks aeglaselt. Mehed võtsid mantli seljast. Sohvaservale istunud Annabel jättis enda oma selga. Tal hakkas karusnahkses kasukas palav ja ta tundis, et pea kipub ringi käima.
„Proua Werner,” tegi Bloch algust. „Teie abikaasa lennuk ei maandunud pärast Londonist väljumist ettenähtud ajal. Me arvame, et see kukkus Alpides alla.”
Annabel jäi teda mõttelageda näoga põrnitsema.
„Chambéryst veidi ida pool Bauges’i mägedes alustati otsinguid. Seal on praegu torm ja see raskendab otsimist. Aga Trélod’ mäel märgati meie meelest just nimelt selle lennuki rususid.”
Annabel kortsutas kuuldut seedides otsaesist.
„Ei,” ütles ta ühe pika viivu pärast. Ta raputas pead. „See ei vasta tõele. Minu mees oli tööasjades Zürichis. Kusagil on midagi valesti.”
„Kas teie abikaasa on Matthew Steven Werner?”
„Jah.”
„Panga Swiss United töötaja?”
Kostis õhku lõhestav sireenihuige. Annabel ootas vastamisega seni, kuni huige oli majast möödunud. Siinsed sireenid viisid ta verest välja. Need ei olnud sellised nagu New Yorgis. Siin ei olnud nad mitte üksnes valjud, vaid ka õudsed nagu koera ulgumine või appikarje.
„Jah, ta töötab seal.”
„Ta oli kirjas teise reisijana eralennukil, mis väljus täna hommikul Londonist Northolti lennuväljalt. Lennuk pidi kell 8.20 maanduma Genfi lennuväljal. Teine reisija oli Fatima Amiri nimeline naine. Lennuk kuulus temale.”
Annabel raputas pead. Ta ei olnud Fatima Amirist kunagi kuulnud.
„See ei ole võimalik,” ütles ta. „Matthew oli Zürichis. Panga ühisel väljasõidul. Neid korraldatakse kord kvartalis. Ma kõnelesin temaga eile õhtul.”
Olles seda öelnud, taipas ta, et ei räägi tõtt. Matthew’ga kõneles ta üle-eelmisel õhtul. Matthew oli tööl. Ta ütles, et sõidab pärast üht koosolekut õhtuse rongiga Zürichisse. Klauserite peo ajaks on ta kodus. Ta rääkis tõtakalt ja koguni järsult. Annabel kuulis taustalt hääli ja teadis, et ei saa praegu mehe täie tähelepanu osaliseks. Kui tuli jutuks võimalus leppida kokku mingisuguse hilisema kellaaja suhtes, et siis teineteisega kõnelda ja head ööd soovida, oli Matthew tõrges, ja see viis Annabeli endast välja. Ta muutus pahuraks ja ütles midagi selle kohta, et talle tundub, nagu polekski meest enam kunagi kodus. Matthew kostis, et lahus olla on talle veelgi vastumeelsem, kui Annabel taipab. Et ta on varsti kodus ja et ta on alati koju Annabeli juurde tulnud. Ta laskis Annabelil seda korrata: „Sa ju tead, et ma tulen alati tagasi, eks ole? Tulen nii ruttu kui saan? Räägi mulle, et sa tead seda.”
„Jah, muidugi,” ütles Annabel. „Ma tean, et sa tuled alati tagasi.” See leevendas kibestumist, kuid ainult natuke. Pärast seda ei olnud Matthew temaga enam ühendusse astunud.
Blochile Annabel seda kõike ei maininud. Ta ei eksinud ju kõige peamises ehk selles, et Matthew ei viibinud mitte Londonis, vaid Zürichis. Annabel oli selles kindel. Matthew’l oli küll puudusi, ent ebaausus nende hulka ei kuulunud. Annabel tundis ootamatult vajadust oma abikaasat kaitsta. Ta ei tahtnud, et need mehed peaksid Matthew’d sedalaadi inimeseks, kes äriasjades kodust kaugemal viibides oma naisele ei helista. Peaksid tüüpiliseks Ameerika pankuriks, kes mõtleb ainult rahategemisele ega hooli põrmugi perekonnast. Matthew ei olnud niisugune.
„Võib-olla te saite millestki valesti aru. Või muutusid kavad viimasel hetkel. Proua Werner, ma tunnen teile väga kaasa.” Agent Bloch kõneles otsustavalt, nagu oleks puudunud igasugune võimalus, et eksib tema ise. Annabel vaatas tema kaaslase Vogeli poole. Ka too silmitses teda kaastundlikult. Ta sai esimest korda aru, mis toimub. Need mehed on siin selleks, et teatada talle, et Matthew on surnud.
„Kusagil on midagi valesti,” kordas Annabel. Ta pidi vaeva nägema, et neid sõnu suust saada. Kurku oli tekkimas klomp, mis muutis rääkimise ja hingamise raskeks. „Kas pole nii? Et te olete kusagil eksinud?”
„Proua Werner, tõenäosus niisuguses lennuõnnetuses ellu jääda on äärmiselt väike. Käesoleval juhul me seda ei loodagi. Me saame aru, et sellist asja on väga raske kuulda. Kas teil on keegi, kelle ma saan teie juurde kutsuda? Võib-olla mõni perekonnaliige?”
„Matthew ongi minu perekond. Kedagi teist mul ei ole.”
Annabel ei suutnud hiljem meenutada, mis seejärel juhtus. Ta mäletas ainult, et hakkas põrandale põlvili vajudes kisendama.
Marina
Grantist vabanemine osutus üllatavalt kergeks. Marina tundis talle valetades küll süütunde sähvatust – lõppude lõpuks pidid nad ju teineteisega abielluma –, kuid see jäi üürikeseks. Ta ütles endale, et tegelikult ta ju ei valetagi. Ta ju lähebki
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
