kergitas kulme, tõmbas põsed lohku ja napsas menüü pihku, mispeale Chelsea lootis, et teema on ammendatud. Kuid õde tegi ettepaneku: „Kui tahad, võime kohad ära vahetada, et saaksid talle veel viimase pilgu heita.”
„Tänan, pole vaja.”
Pealegi nägi Chelsea õe selja tagant peegelseinalt, kuidas pintsaklipslane oma sõbra seljale patsutas ja nad koos laudade vahelt läbi trügisid, naasmaks börsimaailma või kuhu iganes säärased imelised, kättesaamatud ja kõike sõrmenipsu peale saavad olevused pärast keskkooli lõppu kolisid.
Chelsea võttis end kokku ja keskendus õele. „Aga nüüd aitab minust ja minu seljatagusest. Mis sinu elus toimub?”
Teine peatükk
„Teie piletid, härra?”
Damien torkas käe jakitaskusse ja õngitses välja roosa ning halli lipiku telefoni ja mantli kättesaamiseks. Ta ulatas need saledale blondile vambile, kes oli nipsaka tüübi asemel ülemkelneri kohale asunud.
Pilet käes, kummardus naine garderoobi allääres olevaid lukustatud kappe uurima, paljastades liibuvate teksapükste värvli kohal mustade stringide pitsääre.
„Kena,” märkis Caleb sõbra selja tagant.
„Võta endale,” pomises Damien vastu.
„Ta pole muidugi Bonnie...”
„Me leppisime ju kokku, et seda nime ei nimeta.”
„Sina leppisid. Mina pole midagi lubanud. Ta oli võrratu. Ma pole iialgi tema dekolteega võrdväärset kohanud. Ja ta vastas sinu vanemate karmidele nõuetele selle kohta, missugune üks Halliburtoni pruut peaks olema. Ta nägi valges tennisekostüümis oivaline välja ja oli märksa parem meremees, kui sinust kunagi saab. Aga pea meeles, et ma soovitasin sul hoiduda temaga kokku kolimast.”
Damien noogutas sõbra sõnade kinnituseks.
„Aga nüüd,” jätkas Caleb, „on juba kuu aega möödunud ajast, mil sa tema pesast välja kolisid ja normaalsesse maailma naasid. On aeg taas sadulasse karata.”
„Caleb, minu ja Bonnie suhe kestis kaks ja pool aastat, aga sina pole kellegagi kauem kui kuu aega järjest kohtamas käinud. Sa pole hobusest sugugi parem.”
Caleb laiutas käsi. „Olgu pealegi. Pidasin silmas vaid seda, et kui lakkad harjutamast, võid ühel hommikul ärgates avastada, et oled unustanud, kuidas seda kasutada.”
„Kas siinkohal on paslik öelda, et see on võrreldav jalgrattasõiduga?”
„Kui sa tõepoolest nii arvad, siis mõjus Bonnie sulle hullemini, kui ma kartsin.”
Damien keeras sõbrale selja. Bonnie polnud midagi valesti teinud. Naine oli suhet tõsiselt võtnud ja eeldanud, et Damien soovib samuti pikaajalist pühendumist. Ent tema oli paha poiss. Damien oli naise ise maha jätnud, kui taipas, et petab kodu mängimisega nii ennast kui ka teist.
„Aga see siin on oivaline,” kiitis Caleb, kelle suu jooksis neiu stringide peale vett. „Ta on alles teismeline.”
„Oled sina alles rõõmurikkuja.”
„Sa oled põrsas.” Damien kiikas vänderdava tagumiku suunas, mis oli ilmselgelt kutsuvasse poosi sätitud. Asi polnudki üksnes Calebis. Seetõttu lisas Damien: „Muidugi kui stringid olnuks neoonroosad...”
Neiu tõusis ja ulatas neile asjad. „Kas need on teie omad?”
Damien takseeris pikka musta mantlit ja hõbeda- ning mustakirjut mobiiltelefoni. „Jah, on küll.”
Neiu toetas puusa letile ja piidles Calebit. „Ja kuidas on lood teiega, kullake? On teil siit midagi saada?”
Damien puhkes laginal naerma, haaras sõbral jakikäisest ja tiris ta restoranist välja värske õhu kätte.
„Sa pole üksnes rõõmurikkuja, vaid ka tõeliselt alatu,” kurtis Caleb.
„Sa töötad minu alluvuses. Ja vaatamata hämaratele kalduvustele oled selle linna parim uute klientide värbaja.
Teenid meile tublisti raha ja aitad mul harjumuspärast elustiili säilitada. Mina hoian sind trellide taha sattumast ja pakun tulusat tööd.”
„Ükskõik.” Caleb venitas kaela ja ringutas, enne kui suundus tänava äärde taksot püüdma.
Damien libistas käed mantlitaskutesse ja kiikas restoraniakende poole, lootes veel viimast korda näha naist, kes oli löönud mõra tema vankumatusse naistevastasesse meelestatusesse, milles ta oli suutnud püsida Bonniega lahkuminekust saadik.
Mõne sekundi pärast tabaski tema pilk otsitava. Tume seelik, hele kootud pluus, parema jala saapa ohtliku välimusega konts rütmiliselt üles-alla kiikumas. Pikad, siidised karamellblondid juuksed pehmete lainetena seljal.
Kui kogu restoran lehkas tugevasti parfüümi, habemeajamisvedeliku ja raha järele, siis see naine lõhnas... mahedalt ja kuidagi koduselt. Talgi järele? Ja kui Damien oli maininud päikesepaistet, siis tuli see sõna tema sügavast poeetilisest sisemusest, mille olemasolust ta varem teadlik polnud. Aga niipea kui naine tema käte vahele maandus, oli tunne, nagu oleks päikesekiir restoraniaknast sisse tunginud, et rõskele sügispäevale jumet anda.
Damien, kes oli äsja pääsenud pealtnäha väga armastusväärse ja temaga ühesuguseid eluplaane pidava naise küüsist, kelle bioloogiline kell osutus suuremaks kui seinakell kolme magamistoaga äärelinnamajas, oli tänasest kokkupõrkest uskumatult lummatud.
Juba see pidanuks sundima teda põgenema. Ta tundis Bonniele lootuse andmise pärast siiani süümepiinu, ehkki see polnud tahtlik. Aga ta ei põgenenud. Selle asemel jälgis ta, kuidas väike preili Päikesepaiste kahvlitäie pannkooke maasikatega suhu torkas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
