kaetud. Mõned pildid Charliest, Dan ja mina aias naermas, kui teineteist palaval suvepäeval voolikuga kastame, ja üks Charliest, kes naeratab kaamerasse ja Dan silmitseb teda imetlusega. Sellel pildil oleme mina, Charlie ja Dan veerandi viimasel päeval, naerdes ja loopides õhku koolilipse, mida me enam kunagi ei kanna. Kui vabana me end tundsime! Veel üks pilt, seekord grupifoto: mina, Esmée, Charlie ja Siobhan. Meie väike nelik. Kui lähedased me olime! Kes oleks võinud arvata, et kargame üksteise kõri kallale, nii nagu tegime?
Ma võtan kilest viimase foto. Charlie seisab mu vanavanemate aias, lumivalged bobisoengus juuksed tuules lendlemas, seljas oranž batiktehnikas T-särk ning jalas tillukesed valged teksariidest šortsid. Tal oli sellega suur pahandus, et võttis need šortsid ema sahtlist ja lõikas vanaema rätsepakääridega sääred maha.
Ma võtan foto Danist ja minust, mis on klaveril – me kõlistame majavõtmeid ja vehime šampanjapudeliga –, ning asetan selle asemele hõbedasse raami Charlie foto.
Mobiil heliseb. Haaran selle kohe, lootes, et on Dan, aga number on tundmatu. Ma hakkan tegema järeldusi: Daniga on juhtunud õnnetus ja ta on haiglas – ning mu nahale ilmub higi. Vastan ja kuulen kellegi hingamist.
„Hallo?” ütlen ma. Seejärel valjemini: „Hallo? Hallo?”
Aga keegi ei räägi midagi. Lõpuks kuuldub tuututamist. See on täna juba kolmas kord ja ma lülitan telefoni välja.
Mind haarab väsimus. Alkohol ja emotsioonid teevad koostööd, sunnivad mu silmad kinni – ma hõõrun neid, püüdes minevikku eemale tõrjuda. Võtan foto ja ümbriku voodisse kaasa ning uurin neid magamistoa lambi valgel. Need fotod on käivitanud nii palju emotsioone, et kardan, et olen omadega täiesti läbi, kui täna Charlie kirja avan. Ma võtan fooliumlehest unerohutableti, panen keelele ja neelan koos kraaniveega alla. Vajun katkendlikku unne ning näen Charliet ja isa.
„See on sinu süü, Grace,” ütleb isa mu unenäos. „Ma oleksin veel siin, kui see poleks olnud sinu pärast.”
„Ava see ümbrik, Grace!” sosistab Charlie mu alateadvusele. „Ära mind alt vea!”
Ma ärkan hommikul puntras linade vahel ja mu padi on niiske. Dani pole koju tulnud.
1 Mittens – (ingl) kindad. Tlk
KOLMAS PEATÜKK
Tookord
Vähehaaval lakkas maailm pöörlemast ja ma sain aru, et vanaisa masseerib väikeste ringjate liigutustega mu selga ja ta käsi on soe ja kindel.
„Hinga aeglaselt, Grace!” veenis ta mind, kui hingasin välja õhupilvi nagu auruvedur. Ma hingasin järsult sisse ja jääkülm tuul pani mu köhima. Pisarad jooksid mööda mu jäätunud põski alla, kui hingasin sisse ja viieni lugedes välja, nii nagu mulle oli õpetatud, kuni tundsin end piisavalt rahulikuna, et end kokku võtta ja rauast reelingust lahti lasta. Olin nii kõvasti kinni hoidnud, et samblakarva rohelist värvi oli mu kinnaste küljes. Ma lõin käsi kokku, nii et värvikübemed kukkusid kõnniteele, kui uurisin enda ees seisvat koletislikku ehitist.
„Ära sunni mind sinna minema.”
„Ma tean, et kolimine oli sulle raske.”
Seda oli veel vähe öeldud. Need polnud vaid inimesed, kelle ma maha jätsin, mu päevalillekollane tuba või kool, mille järele igatsesin. Ärgata igal hommikul lainete kõva laksumise peale; kolmanda trepiastme kriuksatus, kui keegi sellele astus; merikajakate kisa, kui kooli läksin; kruusakivide krudin mu jalgade all, kui jooksin mööda randa koju, soolane õhk kopse täitmas.
Mulle oli alati meeldinud koolivaheajal vanavanematel külas käia. Jälgida, kuidas omapärane Oxfordshire’i küla aasta aastalt kasvab, kui selle äärde ilmusid punastest tellistest majad, kui ehitati teine pubi, kohvipood, kauplus. „Kõik moodsad mugavused,” ütles vanaema, aga ikkagi ei tundunud see kodu moodi. See ei kõlanud kodu moodi. Kunagi enam ei saa ma end teki alla peita, kui tuul ja vihm kuulutasid sõja kaljudele ja läbi kardinate vilkus majakas.
„Sa leiad varsti sõpru,” ütles vanaema, alatine optimist.
„Ei leia, kui nad saavad teada, mis ma tegin.”
„Lõpeta enda süüdistamine. Keegi ei saa midagi teada, kui sa ise ei räägi.” Vanaisa kohendas mu mütsi. „Sa pead koolis käima, Gracie.” Ta naeratas, aga see ei tekitanud ta silmade ümber kurde nagu tavaliselt, ja ma noogutasin, tundes end süüdi, et teen tühjast tüli. Ma olin saanud üheksaseks, ma pidingi niimoodi käituma. Kui vanaema oleks seal olnud, oleksin otse sisse marssinud.
„Tule nüüd!” Ta ulatas kortsulise, vanaduslaikudega käe. „Lähme sisse!”
Ma hoidsin tal käest kinni ja me läksime üle tühja mänguväljaku. Ma olin just lõpetanud „Gulliveri reisid” ja tundsin end nagu lilliput, kui peatusin betoontrepi ees ja nägin üles vaadates tohutut punast hoonet. See tundus olevat miljon korda suurem kui mu vana kool.
Paistis, et vanaisa tahtis justkui midagi öelda, ent vangutas pead ja tõmbas mind õrnalt käest, kuni mu jalad järgnesid talle vastumeelselt uue kooli sooja vihmametsa.
Sissepääsu juures istus ebasõbralik vastuvõtja. „GREENFIELDI ÕPPURID TERVITAVAVD SIND!” oli maalitud erkkollase värviga seinale ta pea kohal.
„Grace Matthews.” Vanaisa patsutas mind õlale. „Esimest päeva.”
Vastuvõtja viipas lõheroosade toolide suunas – kunagi olid need ilmselt olnud punased – ja ma vajusin pehmele istmele. Mu jalad jäid põranda kohale rippu. Ma tõstsin oma uue plastist toidukarbi lauale, millele oli kraabitud: „PREILI MARKHAM ON VORMIS”.
„Huvitav, kas preili Markham on võimlemisõpetaja?” pomises vanaisa.
Ma korjasin niidijupi narmendavalt istmelt, vaadates ringi. Kraabitud seintel polnud joonistusi ega käsitöid. Nurgas seisis abitu kuusepuu, oksad peaaegu paljad, erksavärviliste tulede rida ulatus vaevu ümber puu. Ma ei tahtnud enam kunagi jõule tähistada. Mõni nädal tagasi olin tundnud end samamoodi nagu teised üheksa-aastased, ja nüüd oli mul oma nõustaja. Paula. Ma vihkasin neid iganädalasi teraapiaseansse, oma tunnetest rääkimist – nagu võinuks see midagi muuta. Praegu aga soovisin, et oleksin Paula kabinetis, mille seinad olid nii sinised, et tekitasid tunde, nagu hakkaksin uppuma. Soovisin, et oleksin kus tahes mujal, ainult mitte siin.
Õhku paiskus sidrunilõhnalise puhastusvahendi hõngu ja mu kõhus hakkas keerama, sest igatsesin oma vana kooli järele: riidest jalanõude ja plakativärvide lõhn; mu vanad sõbrad; keks ja kullimäng.
Ma nõjatusin tahapoole ja sulgesin silmad. Oli kohutavalt vaikne. Meile oli öeldud, et ärgu ma tulgu enne registreerimist, et ma poleks nii erutatud, aga mulle tundus see veel hullem. Ma pidin minema tundi, kui see oli juba alanud. Hingasin sügavalt sisse, nagu Paula oli õpetanud, ja püüdsin mõttes minna kuskile toredasse kohta. Ma kujutasin end ette oma toas, oma päris toas, selles, mida ma ilmselt enam kunagi ei näe. Mu rusikad lõtvusid aegamööda ja ilmselt jäin tukkuma, sest mind äratas kontsaklõbin. Hetkeks olin päriselt uskunud, et kõik on normaalne. Olin tagasi kodus ja ema valmistas isale õhtusööki.
„See on proua Beeton,” sõnas vanaisa. „Ma kohtusin temaga, kui sind kooli kirja panin.”
„Grace,
