esimesel kohtingul viis ta mind The Widow’s Soni pubisse Bows Londoni idaosas. See oli suur, lärmakas rõõmus koht, mis asus ta elukoha lähedal. Me istusime akna ääres nurgas ja Markus osutas baarileti kohale.
„Vaata sinna üles,“ sõnas ta. „Kas näed kõiki neid rõngassaiu?“
Ma tõstsin pilgu. Sarikatel rippus erinevas vanuses ja lagunemisfaasis rõngassaiu. Mõned olid suured ja läikivad, teised väikesed ja pikast seismisest mustaks tõmbunud, ja seal rippus neid vähemalt sadakond.
„Igal aastal lisavad nad sellesse kollektsiooni veel ühe,“ jutustas Markus.
„Kui kummaline…“
„See on traditsioon. Selle pubi esimene omanik oli vaene lesknaine, kellel oli üks poeg. Poeg oli meremees ja ema ootas teda ülestõusmispühadeks koju ning hoidis ühe pühadeks küpsetatud rõngassaia tema jaoks alles. Kuid poeg ei tulnud. Naine ootas ja ootas, aga poeg ei naasnud oma reisilt kunagi. Lesknaine ei suutnud leppida sellega, et poeg on uppunud, nii et igal aastal, kui ta pühadesaiu küpsetas, pani ta ühe neist oma poja jaoks kõrvale. Ja saiakollektsioon kasvas. Ta lootis, et seni, kuni ta oma poja jaoks saiu hoiab, võib too ühel päeval koju naasta.“
„See on nii liigutav lugu.“
„Tõepoolest. Kui naine suri, avastati saiad talal rippumas ja pubiomanikud on seda traditsiooni tänini alles hoidnud. Igal suurel reedel tuleb mõni meremees pubisse ja lisab ühe pühadesaia kollektsiooni.“
„Kas saiad haisema ei lähe? No siis, kui nad vanaks lähevad ja hallitama hakkavad.“
„Kummalisel kombel ei lähe,“ vastas Markus. „Mingi aine vürtsisegus muudab nad pruuniks, kuid hallitama nad ei hakka.“
Meie teisel kohtingul korraldas ta mulle ringkäigu oma lemmikhoonete juurde East Endil. Talle meeldisid tööstushooned, need, millel oli kindel funktsioon: laohooned, trükikojad, viljahoidlad. Enamik neist asus jõe ääres ning need olid linnaelanikele kalliteks jõeäärseteks korterelamuteks ümber ehitatud. Talle meeldis silmitseda viktoriaanlikke tellisehitisi, originaalkive ja viimistletud korstnaid ning ta juhtis neile mu tähelepanu.
Me jõudsime viimaks pärast kolmetunnist jalutuskäiku ja vestlust ühte teise pubisse ning mind kütkestas tema südamest tulev entusiastlik huvi hoonete vastu. Ma mõtlesin ka, kui seksikas ta oma mustas nahktagis ja teksades on. Me istusime pubi polsterdatud pingil kõrvuti ja meie reied puutusid kokku. Teate ju seda hetke, kui tekib esimene füüsiline kontakt inimesega, kes sulle meeldib – ujedus, kohmetus, rõõm. Õhtu möödus lennates.
Markus tundus palju aega omaette veetvat, töötades oma karges, peaaegu möbleerimata korteris või jalutades piki kanali äärt oma elukoha lähedal. Ta oli kasvanud Helsingis ning tal polnud Londonis kuigi palju sõpru ja ma arvan, et tõin ta ellu veidi soojust ja värvi. Ta tekitas minus turvatunde pärast kaootilisi tõusu- ja mõõna-aastaid koos Eddiega, ja me hakkasime regulaarselt kohtuma.
Kuus kuud hiljem, pärast meie esimest kohtumist Newcatle’is, sain ma teada, et olen rase. See oli täiesti ootamatu ning minu jaoks šokk. Markus oli samuti mu rasedusest rabatud, isegi niivõrd, et tegin kodus teise rasedustesti. Ta saabus tol pühapäevahommikul ajamata habemega, nähes välja, nagu oleks veetnud kehva öö. Ma olin ostnud apteegist täpsema rasedustesti, lihtsalt selleks, et kindel olla. Ma jätsin testi vannituppa ning tegin vastust oodates meile kohvi. Kümne minuti pärast kutsusin ma Markuse vannituppa ja näitasin talle testpulga otsas olevat reetlikku tumepunast sõõri. Vannitoas on alati üsna jahe. Kas seepärast Markus väriseski, kui testi tulemust silmitses?
„Mis edasi saab?“ küsis ta viimaks.
„Me peame andma endale aega selle üle mõelda. See on meile mõlemale šokk.“
„Sa kindlasti tead, mida sellest arvad, Kathy.“
„Eks ma vist tunnen kergendust, et ma saan rasedaks jääda, ja veidi kõhedust, et ma olen rase. Mida sina tunned?“
„Ma olen rabatud. Ma ei oodanud seda.“
Me läksime kööki tagasi ning istusime köögilaua taha. Ma tundsin end kummaliselt süüdlaslikult.
„Kas sooviksid veel kohvi?“
„Jah, palun.“
Mu köök on lohutav paik. Ma tundsin, et tahan istuda terve päeva seal, oma tädi paljuküüritud ja kriime täis puust köögilaua taga. Ma tõusin ning pesin puhtaks kohvikannu ja siis seisis Markus otse mu selja taga.
„Ma teen seda ise,“ lausus ta.
„Jumal küll, ega mind pole siis veel poputada vaja!“
„Ma lihtsalt tahan veidi kangemat kohvi, kui eelmine oli.“
Ta kortsutas poest ostetud jahvatatud kohvi paki poole kulmu, kühveldas sealt pulbrit hulgaliselt masina lehtrisse ja pressis kokku.
„Nii et sa oled otsustanud, et soovid lapse saada?“ küsis ta vaikselt.
„Miks sa seda küsid?“ pärisin.
„See märkus, mille just tegid, poputamise kohta…“
„Oh.“
Kui Markus järgmisel hommikul läinud oli, kõndisin ma korteris aeglaselt ringi ning vaatasin iga tuba uue pilguga. Kummaline, kuidas mu elu laabus. See korter oli olnud minu jaoks pelgupaik, minu turvaline sadam kesk tormi, ja nüüd nägin ma, et see oleks ka beebile hea kodu, see kindel, ruumikas, vanamoodne korter. Ma mõistsin, et soovin seda last. Ma ei tahtnud veel oma vanematele ega sõpradele sellest rääkida; mul oli vaja selle üle mõned nädalad vaikselt ja rahulikult mõelda, et jõuda selgusele, mida see tähendab.
Markus on loomult veendunud puritaan ning ta vihkab raiskamist ja liigset tarbimist. Tegelikult on hea kohv üks väheseid luksusi, mida ta endale lubab. Mõned kuud pärast seda, kui olime otsustanud lapse saada, kolis ta minu juurde ja ma märkasin, kui vähe ta endaga asju kaasa tõi. Ta elas oma East Endi korteris kindlasti nagu munk. Tal oli iidne Saab, korralik joonestuslaud, kavandite hoidmiseks kummut, kastide viisi raamatuid, sukeldumisvarustus ja mõned väga kvaliteetsed, sageli pestud särgid.
Me olime mu raseduskuude ajal õnnelikud. Me käisime õhtuti harva väljas. Markus töötas ühe projekti kallal ja ütles, et peaksime asju rahulikult võtma, ning mina tervitasin seda vastavastatud kodust elu. Eddie muutus alati klaustrofoobiliseks, kui me kaks õhtut järjest kodus olime. Ta veenis mind minema tavapärasesse pubisse, kus ta sõbrad kokku said ning kus teda ootas heatahtlik publik, et tema naljalugusid kuulata. Liigagi paljudel õhtutel olime koju jõudnud hilja ja purjus peaga. Nüüd oli mu elu nii palju muutunud. Ma olin raseduse ajal alkoholist loobunud ning hakkasin meile tervislikke toite valmistama. Ma tundsin, et olen rahul.
Kui ma olin viiendat kuud rase, veetsime Markusega pika nädalavahetuse Dorsetis Portlandis. Minu meelest oli see meie kõige õnnelikum koos veedetud nädalavahetus, vaatamata sellele, et koht on üsna kõle ja tuuline. Ma olin märganud, et Markusele meeldisid sedasorti sünged rannikuäärsed maastikud – Portland Bill, Spurn Point, Selsey Bill. Talle ei meeldinud sugugi midagi sellist, mis oleks meenutanud pilti šokolaadikarbil või olnud maaliline. Nii on ta viinud mind, põlist inglast, kohtadesse tervel Inglismaal, mille külastamisele ma poleks varem mõelnudki. Me peatusime Southwelli küla külalistemajas ja jalutasime esimesel päeval piki rannikuäärset
