sisse,“ ütlesin ma.
Ma näitasin Markusele, millised olid minu lemmikud.
„Need näevad jäledad välja,“ lausus ta.
„Nad maitsevad nagu küünelakieemaldi. Ja mul on praegu nende järele tohutu isu.“
Markus naeris ja palus müüjalt veidi pirnikaramelle, mille too väiksesse paberkotti pani ja ära kaalus.
„Öelge oma naisele, et teda ootab ees kerge sünnitus,“ ütles poemüüja talle.
„Kas tõesti?“
„Ma töötasin varem ämmaemandana. Teie naisel on suured jalad, mis on alati kerge sünnituse ennustaja.“
„Tänan teid.“
Me naersime tema märkuse üle, kui suundusime piki rannikuäärset teed peamise majaka, uhke valge torni poole, mille keskelt jooksis punane triip. Maastik tohutute lubjakivieenditega, mida suvel rohi ja merelt kumavad roosad toonid mahedamaks muudavad, oli rabavalt kaunis. Peaaegu mitte kuskil polnud näha puid. Ma istusin rohule ja lutsutasin rahulolevalt oma pirnikaramelli.
„Mulle meeldib siin väga,“ lausus Markus.
„See näeb täna, päikese käes, imeline välja, kuid talvel oleks siin kohutavalt kõle. Siin pole puid!“
„Just see mulle meeldibki: vaid meri ja taevas ja inimesest pole märkigi, kui kivimurrud välja arvata.“
Ta osutas Pulpit Rock’i suunas.
„See loodi kaevandamise käigus. Ja sinna on astmed sisse raiutud, et oleks võimalik tippu ronida. Kohalikud lapsed hüppavad sealt alla vette.“
„See on pikk hüpe! Kuidas sa selle koha leidsid?“
„Oma sukeldumisklubi kaudu; siin merekoobaste lähedal on mõned head sukeldumiskohad. Me võime sinna jalutada ja neid veidi vaadata, kui tunned, et sul jaksu jätkub.“
„Ma tunnen end suurepäraselt.“
Ta aitas mu püsti ja me jalutasime itta kaljukoopaid vaatama. Markus hoidis mul hoolitsevalt käest, sest maapind oli pisut ebatasane, ning me jõudsime kaljudeni, kus olid tohutud, kajavad koopad. Seal olid suured merivetikakuhjad, mis olid lõhedesse kogunenud ning lehkasid iseloomulikult mädanemise ja soolase merevee järele. Me istusime koobaste juures taas maha ning Markus loopis kivikesi merre. Ta nägi välja õnnelikum kui kunagi varem.
„Ühel päeval tahan ma mere äärde maja ehitada,“ lausus ta.
Tol õhtul ma ütlesin talle, et mu suured jalad on ilmselgelt nii õnn kui õnnetus, ja me naersime, kui embasime teineteist muhklikul külalistemaja voodil, minu lapseootel kõht vastu tema kõhtu ja mu suured jalad vastu ta jalgu, et sooja saada.
Järgmisel hommikul ärkasin ma pool seitse ja nägin, kuidas Markus seisab alasti akna ees, millest avanes vaade merele. Ma lebasin teda silmitsedes voodis, tundes end rammetu ja õnnelikuna ning imetledes tema laiu õlgu ning vormis tagumikku. Ta vaatas aknast välja sama keskendunult nagu laps, kes on käesolevast hetkest haaratud. Ma tahtsin taas armatseda nagu eelmisel õhtulgi. Markus pööras sel hetkel ringi ja nägi, kuidas ma teda vaatan.
„Ma ei tahtnud sind äratada.“
„Sa ei äratanudki.“
Ma patsutasin voodile ja ta istus minu kõrvale, tõmbas mul teki pealt ja silitas õrnalt mu beebiootel kõhtu.
„Sa peaksid veel veidi magama. Ma arvan, et lähen teen ühe varahommikuse jalutuskäigu.“
„Ma imetlesin su tagumikku!“
Markus naeris.
„Ma võin kihla vedada, et sul on tonnide viisi naissoost imetlejaid.“
Markus kummardus ja suudles mind kergelt.
„Ma olen ühe naise mees. Puhka nüüd, ja ma olen hommikusöögi ajaks tagasi.“
Kui ta riidesse pani, mõtisklesin ma, et isegi siis, kui me olime kõige õnnelikumad ja lõõgastunumad, ei tahtnud ta rääkida oma minevikust, oma kunagistest suhetest. Ja ma juba teadsin, et Markuse puhul on parim mitte peale käia.
Hiljem, küllusliku praetud hommikusöögi ajal riskisin ma käia välja mõtte, et ta võiks minu juurde kolida, ja ta nõustus.
Müüja maiustustepoest eksis. Mu sünnitus kestis kolmkümmend kuus tundi, sest tuhud olid liiga nõrgad. Viimaks, pärast mitmeid tunde, süstis arst mulle midagi, mis sünnitegevust kiirendama pidi, sest tekkis loote distress. Billy pea oli suur, mul olid suured rebendid ning ma vajasin õmblusi. Sünnitus oli mind muutnud rohkem, kui ma oleksin võimalikuks pidanud. Enne Billyt olin ma vägagi oma tööle keskendunud ning ambitsioonikas. Ma tahtsin kindlameelselt toimetajaks saada, ehk isegi ühel päeval oma ajakirja välja andma hakata. Ja siis ma rebenesin Billy tulekuga ja kaotasin midagi. Jah, ma kaotasin soovi pühendunult edasi rühkida ja sain vastu oma armastatud poisu salajase sensuaalse maailma.
Billy sündis oktoobris. Vana-aastaõhtul tahtis Markus, et me läheksime kõik koos vaatama ilutulestikku, millega saabuvat aastat tervitatakse. Billy oli siis vaid kolmekuune ja mina nii väsinud, et mõtlesin, kas suudan keskööni üleval püsida. Markuse sõnul oli oluline, et me seda hetke jagaksime – meie esimene uue aasta vastuvõtmine ühise perena. Ma pakkisin Billy villasesse mütsi ja fliiskombinesooni, Markus pani selga kõhukoti ja me panime Billy sinna sisse. Me läksime ootama bussi, mis meid Clerkenwelli viiks. Seal, Markuse töökoha lähedal, pidi toimuma suur ilutulestik.
Kui me Baker Streetil bussi ootasime, pillas üks vanamees, kes meie ees järjekorras seisis, oma ostukoti maha. Kostis millegi purunemise häält ja koti sisu veeres tänavale. Ma kükitasin ja hakkasin mehe oste kokku korjama. Asjade seas oli ka pooleliitrine viskipudel ja see oli kõnniteele kukkudes katki läinud. Vanal mehel olid pisarad silmas, kui ta nägi, et ta viskipudel on kildudeks. See oli tõenäoliselt olnud tema meelehea selleks eriliseks õhtuks. Ma korjasin ülejäänud ostud tema jaoks kokku ja panin klaasikillud paberisse mähituna prügikasti.
Markus vaatas seda kõike pealt ja nägi vanamehe ilmselget ahastust. Ta võttis diskreetselt kahekümnenaelase ja ulatas selle mehele, öeldes vaikselt: „Palun, tehke minu kulul üks vana aasta õhtu naps.“
Vanamees oli nii rõõmus ja tänas Markust soojalt, kui meie buss saabus. Me läksime bussi teisele korrusele ja ma istusin Markuse ja Billy kõrvale ning olin õnnelik, et Markus oli nii toiminud, see oli lahke tegu. Mõnikord pidin ma endale taas meelde tuletama, et ehitan ühist elu selle nägusa mehega. Ma tundsin end õnnistatult; ma tundsin, et mul on nii palju.
HEJA
MAI
Lõuna ajal sõidan ma mõnikord tema kodutänavale ja istun ta maja läheduses. Mu kolleegid teevad koos lõunastamisest suure numbri. Nad on omavahel lähedased. Mulle ei meeldi nendega koos lõunal käia. Nad lähevad Primrose Hilli nurgal asuvasse pubisse või kohvikusse, kus on palav ja lärmakas. Kui ma ajakirja tööle tulin, kutsus Stephanie mind kaasa. Praegu nad teavad, et eelistan lõuna ajal omaette olla.
Mul kulus vähem kui
