seda temalt laenata, ja tundsin end kohe, kui kampsun seljas oli, paremini. Ma olin taas täiskasvanu. Ma otsustasin minna Hampsteadi, et osta endale uued püksid, ning hüpata läbi jõusaalist, et pesta ja riideid vahetada. Me pidime Aishaga kõik hommikused kohtumised ümber sättima.
Ma püüdsin sellest õhtul Markusele rääkida. Me istusime köögilaua taga ja ma valmistasin õhtusöögiks täidetud paprikaid. Ma tõmbasin paprikast valget säsist sisu välja ning ajasin taga seda viimast visa seemet, mis alati kauna põhja peitu jääb.
„Ma ei saa aru, miks sa endast nii välja läksid,“ lausus Markus.
Ma panin paprika lõikelauale ja püüdsin talle selgitada, miks ma end sellepärast nii halvasti tundsin. „See tundus veidi nagu häbi, mida tunneb laps, kui koolis püksi pissib. Tead küll, sa oled tõmmanud tähelepanu privaatsele kehafunktsioonile.“
„Isegi kui keegi oleks seda tähele pannud, oleksid nad lihtsalt mõelnud, et sul on ootamatult päevad hakanud.“
„Kas sa siis ei mõista, et see oli piinlik?“
Mida ma temalt ootasin? Empaatiavõimet vist. Tal on tavatud silmad, piklikud ja kitsad ning hoiavad välimistest nurkadest pisut ülespoole, ja nende värv on kõige selgem jääsinine, nagu arktiline meri. Markus teritas terituspulgaga kööginuge, lükates ja tõmmates neid teritusvahendil graatsiliselt ja täpselt. Markus tundus alati end ümbritsevat kontrollivat ja ma imetlesin ta oskusi, kui ta nuge teritas. Ma hakkasin küüslauguküüsi koorima ja purustama.
„Keegi rääkis mulle, et mu meeskonda kuuluv Heja oli varem Soomes kuulus uudistelugeja. Heja Vanheinen. Oled sa temast kuulnud?“ küsisin ma.
Markus proovis noa teravust pöidlaga. „Jah, ta oli peamise kanali uudisteankur.“
„Sa pole mulle seda varem rääkinud. Miks ta küll sellisest asjast loobus? See tähendab, millestki sellisest ajakirjas töötamise kasuks?“
Markus kehitas õlgu, keskendudes täielikult noaterale. „Helsingi on väike linn, kõik ei piirdu vaid sellega.“
„Ta lihtsalt ei tundu mulle nagu keegi, kes võiks olla uudistelugeja. Ta on Briti televisiooni jaoks pisut liiga jäine.“
„Soomes imetleti teda väga,“ lausus ta.
Ma olin kaugelt liiga palju küüslauku koorinud ja pidin osa sellest minema viskama.
„See on kummaline, et ta oma töö jättis. Mina seda ei mõista, aga sina?“
Markus avas köögisahtli ning pani terituspulga ja noad ära, igaühe ettenähtud kohta. Ja ütles seejärel üsna külmalt: „Mis see sulle korda läheb?“
Mulle tundus, et ta noomib mind, ning asusin kohe kaitsesse. „Miks ei peaks see mind huvitama? Ma töötan koos temaga iga päev.“
Markus oli sellest saadik, kui ma tööle tagasi läksin, kuidagi muutunud. Me ei tunne end enam omavahel nii vabalt kui mu raseduse ajal, ja ma mõtlen, kas ta arvab, et oleksin pidanud Billyga koju jääma. Me rääkisime sellest ja ma olin täiesti kindel, et ta toetab minu töölenaasmist. Ta on viimastel päevadel rohkem endasse tõmbunud, meievahelised vaikusehetked on veninud pikemaiks ja raskemini ületatavaiks. Me ei naera enam koos. Ma vadistan närviliselt, püüdes vaikust täita, teades samas, et see ärritab teda veelgi enam. Ta on ka mõned teemad tabudeks muutnud. Ta ei räägi oma elust Soomes ja ma tean väga vähe, millised olid tema esimesed kolmkümmend kuus eluaastat. Ma soovin, et ta jutustaks mulle rohkem, kuid ma ei saa talle peale käia. Ma arvan, et tal oli oma perega mingi suur lahkheli, sest ükski neist ei tulnud meie pulma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
