Kas Darby on sunnitud ta põhimõtteliselt ümber kasvatama, et temast lahti saada?
Kas neiu meelest on vajalik teda onu Nailbourne’iks nimetada?
Oh, jumal küll.
„Coopil on õigus,” ütles ta endale trepist alla jõudes. „Mina kohe satun igasugustesse täbaratesse olukordadesse. Johni advokaat võiks juba tulla, et ootamine lõpeks, enne kui ma end hulluks ajan.”
„Milord?” küsis teener, ulatades oma tööandjale kübara, kindad ja lühikese ratsapiitsa. „Kas te rääkisivat jälle endaga, nagu enda sõnul ka eila tegite?”
„Just nii, Tompkins,” vastas Darby, võttes esemed vastu. „Ja täpselt nagu eile ja tõenäoliselt veel mõnda aega, võid sa mind vabalt eirata.”
„Jah, milord. Härra Rivers tõi uue täku ette. Ta on ikka õite suur, milord. Olge peris ettevaatlik.”
„Kuna see sind kurvastaks, siis annan endast parima, et mitte kaela murda,” lubas Darby noorele poisile ning katkestas kinnaste kätte tõmbamise, kui koputiga kolm korda valjusti vastu ust löödi.
Kogu tema keha muutus hoobilt ärevaks.
„Ahaa, võib-olla on nüüd aeg kätte jõudnud. Kummaline, et me ei kuulnud tõlla saabumist. Ava palun uks, Tompkins.”
Tedretähniline linalakk poiss, kes oli pigem harjunud oma tavapäraste ülesannetega köögis, vaatas mõningase murega oma isanda poole. „Aga milord, härra Camford ütleb, et tema peab kõik kõrgeaulise lordi külalised vastu võtma, et vaadata, kuhu nad panna, ja et teid tuleb külalistuppa kutsuda alles siis, kui ta on…”
„Tompkins, ma ei saa selles muidugi kindel olla, aga kui ma viimane kord kontrollisin, olin veel oma ülemteenrist kõrgemal astmel. Tee. Uks. Lahti.”
Tompkins punastas juuksejuurteni välja. „Otsekohe, milord.”
„Ma pean ilmselgelt teenijaskonda pisut rohkem ohjama,” ütles Darby endale, asetades kübara, kindad ja ratsapiitsa tagasi suurele ümmargusele lauale, olles valmis oma ootamatu sealviibimisega külalist üllatama. Või äkki peetakse teda Camfordiks, kes on kutsumata külalisele vastu tulnud, et vaadata „kuhu nad panna”.”
Vaimusilma ette kerkinud pilt tüsedast ülemteenrist ratsutamisriietes tõi Darby huultele kerge naeratuse, samal ajal kui Tompkins avas ukse ja seisis otse ava ees, varjates külalise. Camford ei olnud ilmselt jõudnud poisi teenriks koolitamist veel lõpule viia.
„Kes iganes seal on, lase ta palun sisse,” ütles ta poisile, kuid tundus, et tarbetult, sest Tompkinsi lükati üsna varmalt kõrvale, kui pikk, keepi mähitud, kapuutsi kandev isik inimtakistusest mööda tungides peasissekäigust sisse astus ja kivipõrandale vett tilgutas.
Millal vihma oli hakanud sadama? Kas Norton põlastas nii siiralt maal olemist, et ei kiiganud isegi aknast välja, veendumaks, et tema isand paneb õiged riided selga? Darby jättis mõttes hüvasti mõttega uue täkuga ratsutada.
Ta vaatas inimkuju terasemalt. Talle tulid pähe sõnad „uppunud rott”.
„Kui te ei ole veel märganud, noormees, siis ukse eest puudub portikus. Kui kaua te tavaliselt lasete kõrgeaulise lordi külalistel varjuta tulvavee käes seista?”
Naine? See oli kahtlemata naisehääl. Ta oli naise kohta pikk, võimeline kandma meeste keepi nii, et see ei olnud talle kuus numbrit suur. Darby hinnangul ainult neli, kui ta kihilist keepi uuesti silmitses. Ta oli kamandav, eriti naise kohta, kes oli saabunud kutsumata, saatjata ja nähtavasti jalgsi.
„Tompkins, paku end daamilt keepi võtma, enne kui ta sellesse upub, nii otseses mõttes kui piltlikult.”
„Jah, Tompkins, tehke seda. Ja kui keep on kuiv, kaaluge selle põletamist. Mul on tunne, et pärast viiepäevast teekonda postitõllas võib see iseseisvalt püsti seista. Ja palun teatage siis kõrgeaulisele lordile, et tema eestkostealune on saabunud.”
„Oh pagan võtaks,” pomises Darby endamisi, tundes, et kõige hullem tema paljudest oletustest on äsja uksest sisse pladistanud. Enam mitte esimeses nooruses, käitumisoskuseta, pikk nagu ritv ja selgelt… „Noh, terekest.”
Naine oli viimaks ometi oma tilkuva, lontis kapuutsi tagasi lükanud ja paljastas pea, millel ei olnud ainult niisked blondid juuksed, vaid ka silmad, mis võisid olla mis iganes värvi, sinisest rohelise ja isegi hallini, tõenäoliselt sõltuvalt tema meeleolust.
Hetkel, kui naine talle otse silma vaatas, olid need selgelt tormiselt halliks muutumas.
Tema nina oli sirge, huuled täidlased – ülahuul põnevalt pruntis –, tema nahk oli kahvatu ja veatu, lõual oli õrn lohk. Tema peenikest kaela võis vaid kuninglikuks pidada.
Lisaks oli ta piisavalt pikk, et kõrguda noore Tompkinsi kohal, ja tal jäid vaid mõned tollid puudu, et Darbyle otse silma vaadata, mis tähendas, et ta oli peaaegu kuus jalga3 pikk.
Hämmastav. Võib vaid arvata, kui suure osa temast jalad moodustavad.
„Ja teie olete…?” küsis naine temalt selgelt kõrgilt, ilma et tema hääles oleks kübetki maa-aktsenti kuulda olnud. Tegelikult oli tema inglise keel ilmselt korrektsem kui Darby enda oma, sest mees kippus lõbustatuna sõnu venitama ja ta oli sageli lõbustatud. Nüüd oleks parem võimalikult täpse hääldusega lagedale tulla.
Ta peab ilmselt ka naeratamise lõpetama.
„Rabatud,” lausus Darby kummardades. „Hämmeldunud. Pahviks löödud. Ah jaa, kuiv ka. Ja teie?”
„Teie olete Nailbourne’i vikont,” vastas naine, samal ajal kui Tompkins mõistis viimaks, et ta peaks ukse kinni panema. „John rääkis mulle teie silmast. Kas saite mu kirja kätte? Ma saatsin ühe igale aadressile, mis John andis. Esimeses teid ei olnud ja ma olin sunnitud otsingut jätkama.”
Tüüpiline naine. Kuidagi on kõik nüüd minu süü.
„See on selgelt minu viga. Tuhat vabandust,” lausus mees taas kummardades. „Kas sooviksite vestlust ülakorrusel jätkata või tunnete end mugavamalt trepihallides? Minule sobivad mõlemad ja ma olen kindel, et Tompkinsil siin ei oleks midagi selle vastu, kui ta saaks seda väikest farssi pealt vaadata.”
„Ma tunnen end mugavamalt kuivana. Meie reisikirst lebab hetkel hüljatuna teie värava juures. Oleksin tänulik, kui keegi tooks selle ära ja viiks ruumidesse, mille te olete mulle määranud. Kui ma olen teie eestkostealuse sisse seadnud, siis sobiks mulle igati teiega vestlust jätkata.”
„Te… teie ei olegi mu eestkostealune?”
Kes kurat te siis olete?
Naine vaatas talle otsa sellise pilguga, nagu talle oleks äsja teine pea kasvanud. „Kindlasti mitte. Ma ei ole enam nii vana, et vajaksin hoidjat. Marley? Sa võid nüüd välja tulla, palun, ja luba, et ma tutvustan sulle sinu vastset eestkostjat.”
Noor naine tõmbas liiga suure keebi ühe hõlma eest, et tuua nähtavale mitte rohkem kui kuue- või seitsmeaastase lapse. Laps klammerdus mõlema käega oma kaitsja külge, tema nägu oli niiskete musliinist seelikukihtide sisse peidetud.
Jah,
