tee.” Need sõnad olid üsna summutatud, aga selgesti arusaadavad.
Ma ei pane seda sulle pahaks, mõtles Darby.
„Ta on tohutult väsinud, vaene nukuke,” pressis naine läbi ainult veidi kokku surutud hammaste, mida ta ei suutnud endiselt külmast plagisemast hoida. „Tõlla juht ei nõustunud meid kaugemale viima, kui ma talle vaskmünti ei andnud. Olime sunnitud värava juurest siia kõndima. Ja siis hakkas vihma sadama.”
Jälle see põrnitsev pilk. Vihm on nähtavasti ka minu süü.
Arvestades seda, et värava ja peamaja vahele jäi peaaegu miilipikkune4 kruusatee, hakkas Darbyl lapsest veidi kahju. „Mõistan. Ja tema on ilmselt veidi häbelik, oled ju, Marley? Tompkins, kutsu kohe proua Camford ja käsi tal meie külaliste eest hoolitseda. Aga kõigepealt – te olete endiselt eelisseisus, madam, enam kui ühes mõttes. Kas ma võiksin palun teie nime küsida?”
„Andestage, kõrgeauline lord. Mina olen proua Boxer. Proua Sadie Grace Boxer, kadunud John Hamiltoni õde ja Marley isapoolne tädi.”
Aina huvitavamaks läheb… aga see ehk selgitas tema ebatavalist pikkust. Darbyle meenus, et John oli ka paras ritv olnud. Näis, et ka blondid juuksed olid neil ühine joon.
„Boxer? S. G. Boxer? Teie kirjutasite kirjad, mis ma eelmisel nädalal sain? Mulle jäi mulje, et minuga võttis ühendust Johni advokaat.”
„Sel juhul te järeldasite valesti. Ma ei väitnud kordagi midagi sellist.”
„Ei? Noh, te vihjasite sellele kohe kindlasti, proua. Kas te kirjutasite kirja, härra Johnsoni leksikon küünarnuki juures?”
„Kas te tahate öelda, et äkki ei ole Marley ja mina need, kelleks mina meid nimetasin? Kas te kahtlete selles, et Marley on tõepoolest Johni laps ja nüüdsest teie eestkostealune?”
Sadie Grace Boxer oli sammukese ette astunud, tema lohukesega lõug oli üles tõstetud. Kõneledes oli tema hääles kuulda pisut venitamist, nagu ta püüaks nii oma karmust peita. Kummaline, et neil on mõlemal sama häda, aga erineval põhjusel. Või tegi see naisele ehk salamisi nalja? Ei, seda mitte. Darby nägi tema silmades segu segadusest ja… kas võis olla, et hirmust? Kas tema naljana mõeldud lause oli hella kohta tabanud?
Darby kallutas pea pisut küljele. „Ei, mitte just nii. Aga nüüd, kui te seda mainite, siis kas teil on tõendeid selle kohta, et teie ja laps olete need, kes te end väidate olevat?”
Kui juba rottidest juttu tuli, siis kas Darby jättis uppuvalt laevalt põgeneva isendi mulje? Jah, tõenäoliselt. Aga naine ei olnud see, mida ta ootas, ja kuni ta saab selgeks, miks see teda häirib, ei ole ta ootamatult umbuskliku loomuse pärast enda vastu väga karm.
Proua Camford oli äsja trepihalli tuisanud, kaks teenijannat kannul, ning naksutas juba keelt ja jagas korraldusi, et puhtad linad ja vannid valmis pandaks ja nii ühes magamistoas kui ka lastetoas kaminasse tuli tehtaks.
„Kõrgeauline lord, kas sellega annab oodata, kuni ma selle väikese kullakese eest hoolitsen?” katkestas majapidajanna Darbyt poolelt sõnalt. Ta tundis Darbyt sellest ajast peale, kui ta alles mudilane oli, ja oli selgelt juba pooleldi armunud sellesse silmanähtavalt blondi nukukesse, kelle hiigelsuured silmad südant sulatavatest pisaratest läikisid. „Oi, no te vaadake seda väikest kullakest. Tule Camy juurde, armsake. Camy teeb kõik heaks.”
Darby tõstis käe laubale ja hõõrus seda peavalu peletamiseks, mida ta lähenemas tundis. „Kas te noomite mind, proua Camford? Ja põhjusega. Ma ei mõista, mis mulle pähe lõi. Viige nad minu kiituse saatel minema. Olen oma kabinetis, kui keegi peaks mind vajama.”
„Jah, kõrgeauline lord, tehke seda. Teist ei ole siin ilmselgelt kasu.”
Lõpuks ometi proua Boxer naeratas. Loomulikult. Ükski naine ei suuda hõiskamist alla suruda, kui mõni mees on kindlalt paika pandud.
„Ma siis lähen, Camy, enne kui mind putru saamata magama saadetakse.”
Sadie Grace Boxer pööras end ja järgnes majapidajannale. „Kui helde teist, kõrgeauline lord. Tule, Marley,” hüüdis ta üle õla.
Selle asemel sammus Marley otsejoones Darby juurde ja jäi tema ees seisma. „Sa oled paha,” teatas ta. „Sa ei meeldi mulle ja ma loodan, et sa sured ära.”
„Milline võluv lapsuke sa oled,” lausus mees ja kallutas pea tema poole.
Võluv lapsuke virutas talle jalaga kogu jõust otse vastu säärt.
„Väsinud ja näljane,” lausus proua Boxer, võimalik, et vabanduseks – aga võib-olla mitte –, kiirustades tagasi, et Marleyl õlgadest kinni võtta ja ta trepist üles viia.
Tompkins surus kiiresti naeru alla ja isegi proua Camford naeratas külalistest möödudes, et neid ülakorrusele juhatada.
„Ta on alles laps, kõrgeauline lord,” ütles härra Camford tema selja tagant. „Proua Camford võtab ta varsti käsile. Ta ei lasknud meie neljal poisil ninakad olla ega ka teil, andestage. Nägin paratamatult, et te hõõrusite pead. Kas toon teile oopiumitinktuuri, härra?”
„Ei, aitäh, see ei ole vajalik. Kui tohib, siis ma jätan teid ja teie tubli naise olukorraga tegelema ja lähen oma kabinetti haavu lakkuma. Palun laske proua Boxer minu juurde tuua, kui see talle sobib.”
Proua Boxer. Kui ta nägi nii hea välja märja, külmetava ja räsituna, milline ta siis on sametkleidis ja teemantidega? Proua. Mis paganat oli tal pistmist mingi prouaga?
Ja miks oli naise olek muutunud ärritunust (tõeliselt ärritunust) kartlikuks, kui ta oli temalt väidetele tõestust küsinud? Nii seaduslikul tütrel kui petisel oleks dokumendid varuks võtta olnud. Miks oli see küsimus naist siis niimoodi endast välja viinud?
Ta ei olnud ju eelpoolnimetatud tõendeid näha nõudnud ega ähvardanud, et vastasel juhul viskab Tompkins tema ja lapse tagasi vihma kätte. Süütuid lapsi ei loobita lihtsalt niisama edasi-tagasi, nagu neil poleks tundeid.
Peavalu oli tugevamaks muutunud ja mõtelda oli valus, nii et ta tegi sellele lõpu.
1 1 toll = 2,54 cm
2 1 aaker = 4046 m²
3 1 jalg = 30 cm
4 1 miil = 1609 m
Teine peatükk
„Ma juba palusin vabandust. Tervelt kolm korda,” vingus Marley, alahuul ennast kaitsvalt pruntis. „Aga ta oli meie vastu kuri. Ma sain aru, sest sa kasutasid seda häält, mida sa kasutad alati siis, kui kohe plahvatad. Papa ütles nii. Ta rääkis, et sa muutud armsaks ja siirupiseks ja siis plahvatad.”
„Ma ei olnud valmis plahvatama,” ütles Sadie oma vennatütrele, kui nad lastetoas kamina ees vaibal istusid, lõpuks ometi kuivad ja soojas, ja Sadie endiselt vennatütre pakse blonde juukseid harjas.
„Olid
