viruta talle enam kunagi jalaga vastu säärt. Mida su papa oleks öelnud, kui ta oleks nii üleannetut käitumist näinud?”
„Papa on surnud,” vastas Marley järsult, kallistades kaltsunukku, mis oli tema kõige armsam ese.
Jah, John oli surnud. Seda tõde oli raske unustada. Tema vend oli surnud ja Marley maailm oli silmapilkselt pahupidi pööratud.
„Ma tean, kullake,” lausus ta, tõmmates lapse endale lähemale. „Me oleme sellest palju kordi rääkinud. Ta ei olnud sõjast naastes enam terve, eks ole? Nüüd on ta inglite juures ja me oleme tänulikud, et ta on rahu leidnud, sinu emaga taas koos. Eks ole nii?”
Marley pööras oma hiigelsuured rohelised silmad tädile. „Sina ei ole ju haige, ega, Sadie? Sa ei lähe ju papa ja mamma juurde?”
Jälle see hirm, mida Marley endaga kaasas kandis, seesama, mida Sadie ei suutnud kuidagi minema peletada.
„Ei, ma ei kavatse seda teha. Ma ju lubasin, mäletad? Ma hoian sulle nii lähedale, et ühel päeval oled sunnitud ukse lukku keerama, et mind eemale hoida.”
Surm oli nagunii keeruline teema, aga selle lõplikkuse selgitamine lapsele võis inimese südame murda.
Ja nüüd näis Marleyl uus mure olevat.
„Nii sa ütled. Ta ei saa ju sind minema saata, ega?”
„Sa pead teda nimetama kõrgeauliseks lordiks, noor daam, mitte „temaks”.” Sadie koputas sõrmega vennatütre väikest nöbinina. „Kui see nüüd selge on, siis ei, ta ei tee seda. Ainult üks tundetu jõhkard lahutaks sind su ainsast veresugulasest ja su papa ütles, et vikont on hea ja auväärt mees.”
Kas ta oli veenev olnud? Marley kallistas teda kiiresti ja tõusis püsti, paistes kergendunult hingamas. Kui tema papa nii ütles, siis oli see ilmselt tõsi.
Kui mina saaksin vaid niisama kindel olla, ütles Sadie endale. Sest siin me oleme, peaaegu rahast lagedad, ja meil ei ole teisi valikuid.
„Ahaa, siit tuleb Peggy su piima ja koogiga, täpselt nagu lubatud. Asu nende kallale, kuni ma lähen kõrgeaulise lordi juurde ja tänan teda kena vastuvõtu eest. Peggy?”
„Ma valvan teda, provva,” lausus noor teenijanna kniksu tehes. „Mul endal on kah kaks pisiõde. Äkki laulame laule, mis, noor peilna?”
„Võib küll,” vastas Marley, istudes toa keskel oleva lastelaua taha ja asetades oma kaltsunuku kõrvaltoolile. Oma uue luksusliku keskkonnaga oli laps vähemalt silmapilkselt harjunud. „Ma tean palju laule. Hästi palju.”
„Aga mitte seda laulu, mida sa eile üht reisikaaslast laulmas kuulsid,” hoiatas Sadie, astudes väikese peegli ette, et oma välimust üle vaadata. Tema juuksed olid piisavalt viisakad, rangelt üle pea kammitud ja kuklas kaheksat meenutavaks krunniks keeratud. Krunn ise oli niiske, aga kui ta oleks oodanud, kuni juuksed täiesti ära kuivavad, oleks esimene õhtusöögile kutsuv gongilöök juba kõlamas.
Ta ei olnud kunagi õhtusöögile kutsuvat gongi kuulnud, kuid oli nende ja taoliste peente majapidamiste kohta lugenud. Millises kenas kohas Marley sai üles kasvada, ümberringi nii palju ilu ja sundimatust. Marley oli väike ja kohanes juba oma uue keskkonnaga, nähes majapidajannas ja Peggys oma uusi sõpru.
Samas kui Sadie tundis, et ei kuulu sinna, on sissetungija. Petis.
Kõige parem oli potentsiaalselt ohtlikest vetest võimalikult kiiresti ja valutult üle saada ning see tähendas, et ta ei saa anda rohkem aega kõrgeaulisele lordile vastuväidete või ebamugavate küsimuste väljamõtlemiseks ega endale, et hakata kahtlema oma võimes neile küsimustele veenvaid vastuseid anda.
Vennatütar vajas teda: nii lihtne asi oligi. Nii keeruline asi oligi. Ta ei tohtinud läbi kukkuda.
„Aga see oli nii tobe laul,” nurises Marley suurt koogiampsu süües. „See laul on kenast karjusepiigast, kel lambad väljal koos,” laulis ta lapselikul häälel. Süütul häälel. „Kuid mööda ratsutas rüütel William, kes veinist üsna hoos.”
„Marley Katherine – hoia end vaos.”
„Titiliti tilulilulii. See on kõik, mis mulle meelde jäi, enne kui sa mulle käed kõrvadele panid.”
„Ja jumal tänatud selle eest,” lausus Peggy, murdes sõrmede abil koogist tüki ja toppides selle peaaegu oma uuele hoolealusele suhu.
„Mul on väga kahju, Peggy. Ta… talle jääb kõik kuuldu väga hõlpsasti meelde. Ja tal pole mingit probleemi kõike sõna-sõnalt korrata. Olen sind hoiatanud,” ütles Sadie, võttes veel hetke aega, et oma lihtsat kahvatusinist kleiti siluda, enne kui ta trepi poole teele asus.
„Proua Camford palus teile edasi öelda, et ta ootab teid trepihallis, et teid kõrgeaulise lordi kabinetti juhatada ja teie saatja olla,” hüüdis Peggy talle järele.
„Oi, imetore. See on temast väga lahke,” sõnas Sadie ja tänas teenijannat.
Seejärel pobises ta pööningul asuvast lastetoast trepihalli minnes esimesel kahel trepivahel omaette. Kas vikondil oli kombeks oma naissoost külalistele füüsiliselt kaela karata… või muretses mees, et tema soovimatu külaline on ehk tema mehelikust veetlusest niivõrd lummatud, et ründab teda?
Sadie soovis, et ta ei tunneks end nii ebakindlalt. Alles mõni tund tagasi ei olnud talle hetkekski pähe tulnud, et võib-olla teda ei usuta. Kõik tundsid teda: kõik teadsid, et ta on aus ja räägib tõtt. Kahju, et need kõik olid külla maha jäänud.
„Proua Boxer,” lausus majapidajanna, kui viimane trepivahe lõppes trepihalli kiviplaatidega põrandal.
„Proua Camford,” vastas Sadie pead noogutades. Vaid rumal inimene ei oleks mõistnud, et nad mõõtsid teineteist pilguga, püüdes otsustada, kuidas jätkata. „Tänan teid veelkord lahke ja helde vastuvõtu eest. Ma luban, et preili Marley käitub tavaliselt palju paremini. Ta kardab, mõistate, sest ta kaotas alles äsja nii oma papa kui ka kodu.”
„Ja teie, proua Boxer, kui tohib küsida?” lausus majapidajanna, andes Sadiele märku, et too talle maja tagumisse ossa järgneks. „Kas teie olete samuti kodu kaotanud?”
Kodu kaotanud? Jah, ütleme nii, sest seda on nähtavasti kerge uskuda, kuna naisi peetakse nii habrasteks ja kaitset vajavateks, et keegi ei arva kunagi, et nad ka iseseisvalt hakkama saavad.
Kuna Marley oli talle äsja tema reetlikku harjumust meelde tuletanud, püüdis Sadie mesiselt venivat kõnepruuki alla suruda, sest naise uudishimu ajas ta turri ja plahvatamine ei oleks sobilik. Aga ta kavatses siiski jääda tõe juurde või siis sellele nii lähedale kui võimalik.
„Kuna ma elasin koos vennaga majas, mille talle andsid patsiendid, siis jah, preili Marleyl ega mul ei võimaldatud enam seal elada. Aga ma ei ole siin sellepärast. Olen siin, et tuua oma vennatütar mehe juurde, kes lubas tema eest mu venna surma puhul hoolitseda. Kui mul palutakse lahkuda, siis teen seda kohe, kui tunnen, et mu vennatütar on heades kätes.”
Ta ei suutnud naeratust ja magusat häält tagasi hoida ning lausus lõpetuseks: „Loodan siiralt, et see informatsioon on teile abiks, proua Camford, aga kui teil on tunne, et peate veel midagi teadma, palun ärge kõhelge küsimast.”
Puna
