kaotada.
„John jättis endast vähe raha maha ja tal ei olnud kinnisvara. Kõik talle kuuluv oli külarahvas oma lahkusest andnud ja loodetavasti tuleb sinna mõne kuu jooksul uus arst. Meid ei visatud tänavale juba mitu kuud tagasi seetõttu, et ma suutsin tema äraolekul ning jah, ka pärast tema naasmist, ravilat töös hoida.”
„Tõesti? Tuleb välja, et olete varjatud annetega naine. Külaelanikud olid õnnega koos.”
Kas vikont pilkas teda? Aplodeeris talle? Kahtles temas? Tema hääletooni ja naeratust võis mitmel viisil tõlgendada.
„Inimene teeb, mis vaja, eriti kui nii palju arste ja kirurge on sõtta läinud, aga ma ei ole mingi arst. Kui Johni enam tõepoolest ei olnud, tuli leida sobivam asendus. Marley on koduta, peaaegu ühegi pennita ja peale minu ei ole tal kedagi. Kas te ütleksite, et tänapäeva maailmas on ta kaitstud, kõrgeauline lord?”
Nii, sellest peaks piisama!
Vikont hõõrus laupa. „Näib, et ma ei suuda kuidagi teie silmis heasse kirja saada, proua Boxer, nii et võin niisama hästi edasi uurida. Kus teie abikaasa on? Kas tohib oletada, et ka tema on surnud?”
Või jooksis ta karjudes öhe, et teist lahti saada? Mees ei öelnud seda, aga Sadie oli üsna kindel, et nii ta mõtles.
Aga ta oli selleks küsimuseks valmistunud. „Teil on õigus, kui arvate, et mul ei ole abikaasat, kõrgeauline lord. Maxwell on nüüdseks juba üle kahe aasta meie seast lahkunud olnud.”
Eraldi võttes peitus selles palju tõde. Alles siis, kui kaks asja kokku panna, võidi tema sõnades tohutut valet näha.
Vikont paistis neid sõnu pikalt vaagivat, otsekui korrates neid oma peas. Seejärel läks ta kirjutuslaua taha, et seista, selg tema poole, muljet avaldava aknarea ees, kust avanes vaade häärberi taha.
„Tunnen teile kaotuse puhul kaasa. Aga tuleme tagasi minu vastse eestkostealuse juurde. Mina kasvasin siin maamajas pärast vanemate surma üles,” lausus ta vaikselt, nii et Sadie pidi tema kuulmiseks sohval ettepoole kummarduma. „Meil on midagi ühist, sest ma olin toona umbes sama vana. Lõpuks läksin ma kooli ja veetsin kõik vaheajad Camfordidega siin, kuni jõudsin täisikka. Teie vennatütar on nende juures heades kätes, kui te just ei arva, et mina olen halvasti välja kukkunud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
