kuid nemad on teineteist vihanud juba nii kaua, et põhjuski oli ära ununenud. Väga hästi seevastu teati seda, miks Semmleri perekond ja Grünangeri maja rahvas teineteisele kallale läks: vaidlusaluse põllumaa ja ammuse, veel Schultheißi Peteri aegse pärandiasja tõttu, ja ka Semmleri tütre ja tema lapse tõttu, kelle isa polnud mitte tema abikaasa, vaid Karl Schönknecht. Justkui palavik levis viha edasi – kuhu iganes vaatasid, seal kisati ja peksti, kehad väänlesid, ning nüüd pööras Martha pead ja vaatas üles.
Seal ta seisis ja naeris. Keha tagasi painutatud, suu kõrvuni, õlad tõmblemas. Ainult ta jalad seisid rahulikult paigal, ta puusad liikusid koos köie kiikumisega. Marthale tundus, et tuleks vaid täpsemini vaadata, siis ta mõistaks, miks Tyll niimoodi rõõmustas, kuid siis tormas üks mees tema poole, ei pannud teda tähele, ja mehe saabas tabas teda rindu ja ta kukkus peaga vastu maad, ja kui ta sisse hingas, oli tunne, nagu torgitaks teda nõeltega.Ta keeras end selili. Köis ja taevas olid tühjad. Tyll Ulenspiegel oli läinud.
Martha ajas end püsti. Ta lonkas kisklevatest, väänlevatest, üksteist hammustavatest, nutvatest, peksvatest kehadest mööda, siin-seal tundis ta veel mõne näo ära; ta lonkas piki tänavat, kumaras ja pea langetatud, aga just siis, kui ta oli jõudnud oma maja ukseni, kuulis ta selja tagant plaanvankri loginat. Ta pööras ringi. Kutsaripukis istus noor naine, keda Tyll oli nimetanud Neleks, tema kõrval kössitas liikumatult vanamoor. Miks keegi neid kinni ei pidanud, miks keegi neile ei järgnenud? Vanker sõitis Marthast mööda.Ta vahtis sellele üksisilmi järele. Kohe jõuab see künnapuuni, siis linnaväravani, siis kaob.
Aga siis, kui vanker oli juba peaaegu viimaste majade juures, jooksis keegi siiski sellele järele, kergelt, pikkade sammudega. Vasikanahkne mantlikrae turritas ta turjal justkui mingi elukas.
„Ma oleksin su kaasa võtnud!“ hüüdis ta Marthast mööda joostes. Veidi enne teekäänakut jõudis ta vankrini ja hüppas selle peale. Väravavaht oli koos meie, ülejäänutega linnaväljakul, keegi ei hoidnud neid tagasi.
Aeglaselt läks Martha majja, pani enda järel ukse kinni ja lükkas riivi ette. Sokk lamas ahju kõrval ja vaatas talle küsivalt otsa. Ta kuulis lehmi möirgamas ja linnaväljakult kostis meie kisa.
Kuid lõpuks me rahunesime. Veel enne õhtut said lehmad lüpstud. Martha ema tuli tagasi koju ja peale paari kriimustuse polnud temaga suurt midagi juhtunud, isa oli kaotanud ühe hamba ja ta kõrv oli katki käristatud, Martha õele oli keegi nii kõvasti jala peale astunud, et ta lonkas veel mitu nädalat. Aga saabus järgmine hommik ja järgmine õhtu ning elu läks edasi. Igas majas oli ette näidata muhke ja haavu ja kriime ning paistes käsi ja puuduvaid hambaid, kuid juba järgmisel päeval oli linnaväljak jälle puhas ning igaühel oma kingad jalas.
Me ei rääkinud kunagi sellest, mis oli juhtunud. Me ei rääkinud ka Ulenspiegelist. Ilma et oleksime kokku leppinud, pidasime sellest kinni; isegi Hans Semmler, kes oli nii kohutava löögi saanud, et pidi nüüd voodis lamama ega saanud süüa muud peale kördi, tegi näo, nagu poleks kunagi teisiti olnudki. Karl Schönknechti matsime järgmisel päeval kalmistumulda ja tema leskki käitus nii, nagu oleks tegemist saatuselöögiga ning nagu ta ei teaks, kellele oli kuulunud nuga ta mehe seljas. Ainult köis rippus veel mitu päeva platsi kohal, võbeles tuule käes ja oli jalgealuseks varblastele ja pääsukestele, kuni preester, kelle käsi oli löömingus eriti kehvasti käinud, kuna meile ei meeldinud ta suurustamine ja üleolev armulikkus, suutis jälle kirikutorni ronida ja köie lahti lõigata.
Aga ega me ei unustanud. Mis oli juhtunud, see jäi meie vahele. See oli olemas, kui me saaki koristasime, ja see oli olemas, kui kauplesime üksteisega vilja üle või kogunesime pühapäeviti jumalateenistusele, kus preestril oli tekkinud uus näoilme, pooleldi imetlusest ja pooleldi hirmust. Ja eriti siis oli see olemas, kui me platsi peal pidu pidasime ja üksteisele tantsides otsa vaatasime. Siis tundus meile, nagu lasuks meil õhu raskus, nagu maitseks vesi teisiti ja nagu poleks taevas sestpeale, kui seal oli rippunud köis, enam endine.
Ja tubli aasta hiljem jõudis sõda siiski meieni. Ühel ööl kostis hirnahtamist ja siis naerdi väljas mitmel häälel, ning juba kuulsimegi puruks löödavate uste raginat, ja enne kui jõudsime tänavale, relvastatud kasutute heinahangude või nugadega, olid leegid juba loitma löönud.
Sõjasulased olid näljasemad kui tavaliselt ja nad olid veel rohkem purjus. Ammu polnud nad leidnud eest linna, mis neile nii palju pakkus. Vana Luise, kes oli maganud sügavalt ja seekord ilma mingite eelaimusteta, suri oma voodis. Preester suri, kui astus kaitsvalt kirikuukse ette. Lise Schoch suri, kui püüdis kuldmünte ära peita, pagar ja sepp ja vana Lembke ning Moritz Blatt ja enamik teisi mehi surid, kui püüdsid oma naisi kaitsta, ja naised surid nii, nagu naised ikka sõjas surevad.
Ka Martha suri. Ta nägi veel, kuidas toa lagi ta kohal muutus punaseks hõõguseks, ta haistis suitsu, enne kui see nii tugevasti ta endasse mässis, et ta enam midagi ei tundnud, ja ta kuulis õde appi hüüdmas, sellal kui tulevik, mis tal äsja veel oli olnud, haihtus olematuks: mees, keda ta iial ei saa, ja lapsed, keda ta suureks ei kasvata, ja lapselapsed, kellele ta iial ei jutusta kuulsast naljamehest ühel kevadisel hommikupoolikul, ja nende lastelaste lapsed, kõik need inimesed, keda nüüd enam olema ei saa. See käib nii kiiresti, mõtles ta, justkui oleks mingi suure saladuse jälile saanud. Ja kui ta katusepalke pilbastumas kuulis, tuli talle veel pähe, et nüüd võib olla Tyll Ulenspiegel ehk veel ainuke, kes meie nägusid mäletab ja teab, et me olime olemas olnud.
Tegelikult elasid selle üle vaid halvatud Hans Semmler, kelle maja polnud tuld võtnud ja kes oli jäänud märkamata, kuna ta ei suutnud end liigutada, ning Elsa Ziegler ja Paul Grünanger, kes olid kahekesi salaja metsa läinud. Kui nad hommikuhahetuses, riided kortsus ja juuksed sassis, tagasi tulid ja leidsid eest vaid vaikselt suitsevad varemed, arvasid nad silmapilgu, et Issand Jumal on neile patustamise eest trahviks mingi meelepette saatnud. Nad rändasid koos ära läände ja olid veidi aega õnnelikudki.
Meid, ülejäänuid, aga võib vahetevahel kuulda seal, kus me kunagi elasime, puudes. Meid kuuleb rohus ja ritsikate sirinas, meid kuuleb, kui panna kõrv vastu vana künnapuu oksaauku, ja mõnikord tundub lastele, nagu näeksid nad ojavees meie nägusid. Meie kirik ei seisa enam oma kohal, aga kivikesed, mille vesi on ümaraks ja valgeks lihvinud, on ikka needsamad, nii nagu on samad puudki. Meie aga mäletame, kui ka keegi meid ei mäleta, sest me ei ole veel leppinud olematusega. Surm on meie jaoks ikka veel uus ja elavate asjad pole meile veel ükspuha. Sest kõik see polnudki nii ammu.
1 Siin ja edaspidi mõeldud riigi all Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririiki tänapäeva Saksamaa, Austria, Tšehhi ja Itaalia aladel aastatel 962–1806; keisri residents oli Viinis. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused) [ ↵ ]
2 Lad k: kes sa maailma patud ära kannad. [ ↵ ]
ÕHU VALITSEJA
I
Põlvekõrguselt oli ta tõmmanud köie pärnapuu küljest vana nuluni. Selleks pidi ta puusse sälgud lõikama, nuluga läks see lihtsalt, pärna pealt aga libises nuga ühtelugu mööda, kuid lõpuks sai ta hakkama. Ta kontrollib sõlme, võtab aeglaselt puukingad jalast, tõuseb köie peale, kukub.
Nüüd tõuseb ta uuesti köiele, ajab käed laiali ja astub ühe sammu. Ta ajab küll käed laiali, ent ei saa kuskilt kinni hoida ja kukub. Taas tõuseb ta köiele, püüab astuda, kukub jälle.
Ta püüab seda uuesti ja kukub.
Köie peal ei saa käia. See on ilmselge. Inimjalad pole selleks loodud. Milleks siis üldse proovida?
Aga ta proovib edasi. Ikka alustab ta pärna juurest, iga kord kukub ta kohe.Tunnid mööduvad. Pärastlõunal õnnestub teha üks samm, vaid
