trummeldab just nagu saja väikese sõrmega katusele.
Järgmisel päeval sadu jätkub. See on jäiselt külm ja köis kangestunud, ühtki sammu ei saa teha.
Järgmisel päeval sajab jälle. Ta tõuseb köiele ja kukub ja tõuseb uuesti ja kukub, iga kord. Mõnda aega lamab ta maas, käed laiali, juuksed vaid tume märg laik.
Järgmine päev on pühapäev,seetõttu saab ta alles pärastlõunal köie peale, jumalateenistus kestab kogu hommikupooliku. Õhtul õnnestub teha kolm sammu, ja oleks ehk saanud neligi, kui köis poleks märg olnud.
Pikapeale taipab ta, kuidas seda teha. Ta põlved mõistavad, õlad hoiavad end teisiti. Kõikumisele tuleb järele anda, põlved ja puusad peavad nõtkeks muutuma, kukkumisele peab sammukese vastu astuma. Raskus tahab sind haarata, aga sina oled juba edasi läinud. Köietants – ärajooksmine kukkumise eest.
Järgnev päev on soojem. Hakid kisavad, põrnikad ja mesilased sumisevad ning päike paneb pilved sulama. Tema hingeõhk tõuseb pahvakutena õhku. Hommikuhahetus kannab hääli edasi, ta kuuleb isa majas ühe sulase peale karjumas.Ta laulab omaette, laulu vikatimehest, kel nimeks Surm, tal võimu andnud kõrgeim arm – selle laulu meloodia järgi on hea köie peal astuda, kuid ilmselt on ta liiga kõvasti laulnud, sest korraga seisab Agneta, ema, ta kõrval ja küsib, miks ta tööd ei tee.
„Ma tulen kohe.“
„Vett on vaja tuua,“ ütleb ema, „pliiti puhastada.“
Ta ajab käed laiali, tõuseb köiele ja püüab seejuures ema punnis kõhu poole mitte vaadata. Kas seal on tõesti laps sees, põtkib ja tõukleb ja kuulab nende juttu? See mõte häirib teda. Kui taevaisa tahab luua ühe inimese, miks teeb ta seda teise inimese sees? Selles on midagi inetut, et kõik olendid tekivad varjatult: tõugud tainas, kärbsed sõnnikus, ussikesed pruunis mullas. Ainult väga harva, nagu seletas talle isa, kasvavad alraunijuurest lapsed, ja veel harvemini tulevad mädamunadest imikud.
„Kas ma pean Seppi siia saatma?“ küsib ema. „Tahad, et ma saadan Seppi siia?“
Poiss kukub köielt maha, sulgeb silmad, ajab käed laiali, tõuseb uuesti püsti. Kui ta silmad jälle lahti teeb, on ema läinud.
Ta loodab, et ema ei vii ähvardust täide, aga mõne aja pärast tuleb tõesti Sepp. Silmitseb teda viivu, lööb siis jalaga vastu köit ja tõukab ta alla – mitte kergelt, vaid lööb nii tugevasti, et poiss prantsatab selili maha. Vihaga nimetab ta Seppi vastikuks härjaperseks, kes magab omaenda õega.
See polnud tark tegu. Sest esiteks ei tea ta, kas Seppil – nii nagu kõikidel sulastel, kes kuskilt tulnud ja kuhugi edasi liiguvad – üleüldse on õde, teiseks see sell just midagi säärast ootaski. Enne kui poiss jõuab üles tõusta, on Sepp juba talle kukla peale istunud.
Ta ei saa hingata. Kivid lõikuvad talle näkku. Ta vingerdab, kuid sellest pole abi, sest Sepp on kaks korda temast vanem ja kolm korda raskem ja viis korda tugevam. Niisiis keskendub ta sellele, et ajada läbi vähema õhuga.Ta keelel on vere maitse. Ta hingab sisse pori, see ajab oksele, ta sülitab. Kõrvades kohiseb ja vilistab ning maapind tundub tõusvat, langevat ja jälle tõusvat.
Korraga on raskus kadunud. Ta veeretatakse selili, suu mulda täis, silmad kinni kleepunud, peas puuriv valu. Sulane lohistab ta veski juurde: üle kruusa ja mulla, läbi rohu, taas üle mulla, üle teravate kivikeste, mööda puudest, mööda naervast teenijatüdrukust, heinaküünist, kitsetallist. Siis tirib Sepp ta püsti, avab ukse ja tõukab ta sisse.
„Oli ka juba aeg,“ ütleb Agneta. „Pliit ei puhasta ennast ise.“
Kui minna veski juurest küla poole, tuleb läbida metsatukk. Sealt, kus puud hõrenevad ja algavad kogukonnamaad – aasad ja karjamaad ja põllud, nendest üks kolmandik söötis, kaks kolmandikku üles haritud ja lattaedadega kaitstud –, paistab juba kirikutorni tipp. Alati sumab keegi siin pori sees ja parandab aedu, need lagunevad pidevalt, aga peavad vastu pidama, muidu pääsevad kariloomad minema või tulevad metsloomad vilja hävitama. Enamik põldudest kuulub Peter Stegerile. Enamik loomadest samuti, see paistab kergesti silma, neil on kaela peal tema põletusmärk.
Kõigepealt läheb tee Hanna Krelli majast mööda. Ta istub – mis tal muud teha olekski – oma ukselävel ja paikab rõivaid, teenib nõndamoodi endale leivapoolist. Seejärel saab Stegeri talu ja Ludwig Stellingi sepikoja vahelise kitsa käigu kaudu plankrajale, mis takistab pehmesse sõnnikusse vajumist, Jakob Kröhni tall jääb paremat kätt – ja jõutaksegi peatänavale, mis on ainus tänav. Siin elab Anselm Melker oma naise ja lastega, tema kõrval ta naisevend Ludwig Koller ja selle kõrval Maria Loserin, kelle mees mullu suri, kuna keegi oli ta ära neednud; nende tütar on seitsmeteistaastane ja väga ilus, ta abiellub Peter Stegeri vanima pojaga. Teisel pool elab Martin Holtz, kes küpsetab leiba, koos oma naise ja tütardega, ja tema kõrval seisavad väiksemad majad – Tammide oma, Henrichide oma ja perekond Heinerlingi oma; selle akendest kostab sageli tülitsemist, Heinerlingid pole head inimesed, neil puudub autunne. Kõigil peale sepa ja pagari on väljaspool vähe maad, igaühel on paar kitse, aga ainult Peter Stegeril, kes on rikas, on lehmad.
Siis tuleb külaplats kirikuga, vana külapärnaga ja kaevuga. Kiriku kõrval seisab pastoraat, pastoraadi kõrval maja, milles elab maavalitseja Paul Steger, Peter Stegeri nõbu, kes vaatab kaks korda aastas põllud üle ja viib iga kolme kuu tagant kogutud maksud maaomanikule ära.
Külaplatsi tagaservas on plankaed. Kui avada seal värav ja minna üle suure põllu, mis kuulub samuti Stegerile, siis jõuab jälle metsa, ning kes üleliia külmkingade ees hirmu ei tunne ja muudkui edasi rändab ja võsa vahel teed ei kaota, jõuab kuue tunniga Martin Reutteri tallu. Kui seal koera käest hammustada ei saa, siis edasi minnes jõuab kolme tunniga järgmisesse külla, mis pole ka palju suurem.
Seal aga pole poiss iial käinud.Ta pole veel kunagi kuskil mujal olnud. Ja kuigi paljud inimesed, kes on juba kuskil mujal olnud, on talle öelnud, et seal on kõik samasugune nagu siin, ei suuda ta jätta endamisi küsimast, kuhu küll nii jõuaks, kui läheks lihtsalt aina edasi, mitte lihtsalt järgmisesse külla, vaid ikka edasi ja edasi.
Laua otsas räägib mölder tähtedest. Tema naine ja poeg ja sulased ja teenijatüdruk teevad näo, nagu kuulaksid. Süüa on tanguputru.Tangupuder oli ka eile ja tanguputru antakse jälle homme, kord keedetakse seda rohkema, kord vähema veega; iga päev on söögiks tangupuder, ainult halvematel päevadel pole tangupudru asemel midagi. Akna ees hoiab paks ruut tuult kinni, pliidi ees, mis annab liiga vähe sooja, hullavad kaks kassi ja toanurgas lamab kits, kes peaks tegelikult olema üle hoovi tallis, aga keegi ei taha teda välja visata, sest kõik on väsinud ja kitse sarved on teravad. Uksepiida sisse ja akna ümber on uuristatud pentagrammid, kurjade vaimude vastu.
Mölder kirjeldab, kuidas täpselt kümme tuhat seitsesada kolm aastat, viis kuud ja üheksa päeva tagasi tekkis maailma südames tulekeeris. Ja nüüd pöörleb see asi, mis on maailm, just nagu värten ja sünnitab igavikku tähti, sest kuna ajal pole algust, pole sellel ka lõppu.
„Pole lõppu,“ kordab ta ja vakatab. Ta on märganud, et ütles midagi ebaselget. „Pole lõppu,“ sõnab ta vaikselt, „pole lõppu.“
Claus Ulenspiegel on pärit põhja poolt, luterlikust Möllnist. Mitte enam väga noorena tuli ta kümmekonna aasta eest siia kanti, ja kuna ta polnud kohalik, võis ta ainult möldri sulaseks saada. Möldriseisus pole autu nagu näiteks nülgija oma, kel tuleb roiskuvaid loomi hävitada, või öövahi või eriti veel timuka oma, aga ka mitte parem kui igal päevilisel ja kaugelt kehvem kui käsitöölise seisus nende tsunftides või talumeestel, kes poleks temasugusele
