tervishoiu ning sotsiaalteadustega seotud erialad – arstiteadus, hambaarstiteadus, farmaatsia, õendusteadus, füsioteraapia, tegevusteraapia, sotsiaaltöö, sotsioloogia, psühholoogia. Mitmed peatükid sobivad kasutamiseks paljude teistegi erialade raames, kus pakutakse eakatele inimestele teenuseid või kujundatakse nende elukeskkonda (nt sporditeadused, rekreatsioon, töökeskkonnaspetsialistid, teenindustöötajad jt). Raamatut võib soovitada eakatega töötavatele spetsialistidele enesetäiendamiseks. Loodetavasti leiavad siit huvipakkuvat ka kõik teised vananemise teemast huvitatud lugejad.
Raamat annab ülevaate inimese ja ühiskonna vananemise praegu tunnustatud seisukohtadest ning sellega sagedamini kaasnevatest probleemidest, kuid kahtlemata ei mahu siia kogu gerontoloogia ja geriaatria valdkonnaga seonduv. Raamatusse on lülitatud tuumikteemad, mida peaksid teadma tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas töötavad professionaalid. Süvateadmiste omandamine kuulub erialade pädevusse. Peatükkides on leida viiteid ja linke allikatele, kust saab teemadest põhjalikuma ülevaate. Osa peatükke on koostatud üldtunnustatud seisukohtade koondülevaatena, teised käsitlevad praegu aktuaalseid vananemisuuringute valdkondi koos detailsete viidetega vastavatele teaduspublikatsioonidele. Osa teemasid on erinevatest aspektidest kajastatud mitmes peatükis, millele tekstis ka viitame. Eesti olukorra kirjeldamiseks esitame uuringute põhitulemusi valdkondades, mis olid meile kättesaadavad.
Gerontoloogia on kiirelt arenev teadusharu ning lähemad aastad või aastakümme võivad tuua rohkelt uusi teadmisi. Raamatu autorid on lubanud uuenduste kohta teavet jagada õpikuga kaasneval veebisaidil http://gerontoloogia.ut.ee/
Õpiku kirjutamisel on suur abi olnud konsultantidest, kes olid lahkelt valmis oma eriala piires nõu andma, suur tänu kõigile!
Suur tänu retsensentidele prof. Ain-Elmar Kaasikule ja Sirlis Sõmer-Kullile, kelle nõuanded olid abiks teksti lõplikul valmimisel.
Kai Saks
Inimese elukaar
Kai Saks
Inimese elu alguseks peetakse tavapäraselt tema sünnimomenti koos esimeste hingetõmmetega, sest see on selgesti määratav hetk. Kuigi ka üsasisesel perioodil on inimene elus, sõltub siis tema elu otseses mõttes teise inimese – ema – elust. Sünnile järgnevatel aastatel toimub inimese nii kehalises kui vaimses ja sotsiaalses arengus palju muutusi. Esimese 20–25 aastaga saavutab keha küpsuse, vaimne töövõime jõuab kõrgpunkti paarkümmend aastat hiljem, sotsiaalsed tipphetked aga tihtipeale veelgi hiljem. Pika elu viimane veerand on eduka vananemise korral küpsuse ja elu mõtestamise aeg, paraku aga ka paljude kaotuste aeg. Edukalt elanud inimese elukaare pikkus läheneb sajale aastale, kuid lõpeb alati siiski surmaga. Seega tähistab elukaar inimese maist eluteed koos kõigi sündmustega, mis selle kestel aset leiavad. See, kas surma nähakse vaenlase või vabastajana, sõltub igaühe elufilosoofiast.
Inimese välimus ja võimekus ning suhtumine iseenesesse, samuti ühiskonna ootused tema suhtes on pika elu jooksul üsna erinevad. Tõenäoliselt ei ole kahte ühesugust ja sarnase elukäiguga inimest. Ometi on sarnase vanusega inimestel mitmes valdkonnas rohkem ühist, võrreldes teistesse earühmadesse kuuluvate inimestega.
Lapse arengut ja kasvu võrreldakse tema vanusele vastavate keskmiste näitude kui normiga. Vananemisel tekkivad muutused on inimeseti palju suuremate erinevustega, ometi saame näiteks välimuse põhjal mõnesuguse täpsusega hinnata inimeste vanust.
Inimese elukaare saab jagada erinevateks perioodideks, mille osaliselt võivad määrata elatud aastad (kronoloogiline vanus), kuid teisalt tema kehaline, vaimne või sotsiaalne võimekus või funktsioneerimine.
Vanusepiirid
Kõige lihtsam on seostada inimese eluperioode elatud aastate arvuga, mida nimetatakse kronoloogiliseks vanuseks. Paljud kronoloogilise vanuse perioodide määratlused käsitlevad detailselt varast eluperioodi. Nii näiteks käsitletakse 7. klassi inimeseõpetuse raames inimese elukaart järgmiselt: imikuiga (0–1-a), väikelapse- ehk maimikuiga (1–3-a), koolieelikuiga ehk varane lapseiga (3–6/7-a), kainikuiga ehk keskmine lapseiga (6/7–11/ 12-a), murdeiga ehk varane noorukiiga (11/12–15/16-a), hiline noorukiiga (15/16–20/22-a), varane täiskasvanuiga (20/22–40-a), keskmine täiskasvanuiga (40–65-a), hiline täiskasvanuiga (üle 65 a).
Ühte üldtunnustatud kronoloogilise vanuse jaotust, mis haaraks kogu elukaare ja oleks vanemaealiste puhul detailsem, praegu kasutusel ei ole. Sagedamini vaadeldakse inimesi teatud vanusevahemike kaupa, näiteks 5- või 10-aastase vanuseintervalliga. Siiski on olukordi, kus mingi inimrühma kirjeldamiseks on mõistlik kasutada sihtrühma iseloomustavat üldnimetust. Inimese kehalist, vaimset ja sotsiaalset arengut arvestades on põhjendatud niisugune vanusejaotus, kus lapseiga on piiritletud esimese 15 eluaastaga, noorusiga jääb 15–44 eluaasta vahele, keskiga 45–64 eluaasta vahele ning alates 65. eluaastast võib inimese arvata eakate hulka kuuluvaks. Eakate hulgas omakorda eristatakse kronoloogilise vanuse alusel koguni kolme erinevat eakate rühma. Sellise vanusejaotuse elemente kasutatakse nii statistikas (nt Why Population Aging Matters: A Global Perspective; Global Population Statistics. Population by age groups), teadusuuringutes (nt Zizza jt 2009) kui ka eakatele suunatud meedias (nt Transgenerational Design Matters).
| VANUSERÜHMADE JAOTUS KOOS PÕHJENDUSTEGA | ||
| Vanuserühma määratlus | Põhjendus | |
| Laps | 0–14-a* | Pikkus saavutab maksimumi või on sellele lähedal |
| Noor | 15–44-a | Vaimne töövõime saavutab maksimumi |
| Keskealine | 45–64-a | Produktiivne tööiga |
| Eakas | 65-a ja vanemad | Võimalus jääda vanaduspensionile |
| Noor vana | 65–74-a | Olulist töövõime langust veel ei ole |
| Vana | 75–84-a | Vananemise tunnused selgemini väljendunud |
| Väga vana | 85-a ja vanemad | Paljud vajavad igapäevaelus abi. |
* Eesti Vabariigi seaduste järgi on laps alla 18-aasta vanune inimene.
Eurobarometer 2011. a aktiivse vananemise uuringu andmetel lõppes noorus Euroopa Liidu elanike arvates keskmiselt 41,8 aasta vanuses (Maltal, Portugalis ja Rootsis 37-a, Küprosel 51-a). Eesti vastanute arvates lõppes noorus 41,9-aastaselt. Vanadus algas Euroopa Liidu inimeste arvates keskmiselt 63,9-aastaselt (Slovakkias 57,7-a, Hollandis 70,4-a). Nooremate inimeste arvates algas vanadus varem kui vanemate inimeste arvates (15–24-a vastanute arvates 59,1-a; 55-a ja vanemate vastanute arvates 67,1-a), meeste arvates varem kui naiste arvates (62,7- vs. 65-a). Eesti vastanute arvates algas vanadus keskmiselt 62,4 a vanuses.
Eestis oli oodatav eluiga sünnimomendil 2014.a naistel keskmiselt 81,5 ja meestel 72,3 aastat ning umbes 150 inimest olid 100-aastased või vanemad.
Seni on maailmas kõige vanemaks elanud inimeseks, kellel on dokumentaalselt tõendatud nii sünni- kui surmaaeg, prantslanna Jeanne Calment (1875–1997), kes elas 122,5 aastat vanaks. Tihti võime kuulda ajakirjandusest veelgi vanematest inimestest, kuid nendel pole olnud sünniaega tõendavaid dokumente ning seega ei pruugi andmed olla õiged.
Peale kronoloogilise vanuse kasutatakse veel teistsuguseid vanuse määratlusi.
Bioloogiline vanus – igal inimesel saab mõõta, kui vanad on tema silmad, liigesed, veresooned ja muud elundid (organite olukorda võrreldakse erinevas vanuses tervete inimeste organite omaga).
Psühholoogiline vanus või subjektiivne vanus – väljendab inimese enese hinnangut, kui vanana ta end tunneb.
Sotsiaalne vanus – ühiskonnas on välja kujunenud ootused erinevas eas inimeste käitumisele ja sotsiaalsetele rollidele. Nii näiteks on noorelt tippjuhiks saanud
