siis, kui ka vanemas eas jäävad püsima keskeaks saavutatud aktiivsus ja ellusuhtumine ning vananemisega kaasnev rollide kaotus saab edukalt asendatud – nii on võimalik säilitada positiivne enesehinnang.2 Need mõlemad teooriad ei ole hästi rakendatavad tänapäeva arenenud ühiskondades, sest ei arvesta vanemaealiste inimeste suurt heterogeensust. Järgnevalt muutus populaarseks seisukoht, et edukas vananemine tähistab sisemist õnnetunnet ja rahulolu endise ning praeguse eluga. Edaspidi hakati üha rohkem rõhutama arengut ja progressi vanemas eas (vt ptk „Vananemise psühholoogiast”).
Tänapäeval on üks levinumaid Rowe’ ja Kahni eduka vananemise teooria, mille autorid esitasid 1987. aastal ning on seda järgnevalt edasi arendanud.3, 4 Kuigi mudel sisaldab ka sotsiaalset komponenti, peetakse seda siiski eduka vananemise biomeditsiiniliseks mudeliks. Kuni 20. sajandi viimase veerandini jagati vanemaid inimesi peaasjalikult selle alusel, kas neil oli haigusi ja toimetulekuhäireid või mitte (patoloogiline ehk haiguslik või mittepatoloogiline ehk normaalne vananemine). Selle seisukoha järgi on võimalik vananeda haiguste- ja puuetevabalt, kuid paljud väiksemad muutused, näiteks vererõhu ja vere glükoosisisalduse vähene tõus või mõõdukad mäluhäired on vanas eas paratamatud. John W. Rowe’ ja Robert L. Kahni artiklis, mis ilmus 1987. aastal ja põhines MacArthuri fondi eduka vananemise uuringu andmetel (MacArthur Foundation Study on Successful Aging), eristati kahte tüüpi haigustevaba vananemist, normaalset (normal ageing) ja edukat (successful ageing). Autorite hinnangul tähistab normaalne vananemine haigustevaba, kuid kõrge riskiga vananemist ning edukas vananemine haigustevaba, madala riski ning heade funktsioonidega vananemist. Rowe ja Kahn arendasid oma teooriat edasi ja leidsid, et edukas vananemine sisaldab kolme põhikomponenti: haiguste ja haigustest tingitud puuete väike tõenäosus, head kognitiivsed ja kehalised võimed ning aktiivne osalemine elus. Haiguste väike esinemisrisk tähendab mitte ainult haiguste, vaid ka nende riskitegurite puudumist. Uuringud olid selleks ajaks veenvalt näidanud, et paljud seni vananemisega paratamatult kaasnevaks peetud muutustest on tegelikult seletatavad mitte niivõrd vanuse ja pärilikkusega kui elustiili ja väliste keskkonnateguritega. Aastate jooksul kahjulikud mõjud kuhjuvad ning suureneb haigestumise risk ja sageneb haigestumine. Need haigused ei ole vananemisest tingitud, vaid vananemisega seotud. Seega, tervislik elustiil ja väliste riskide vältimine aitaks vähendada riski haigestuda mitmetesse vanas eas sagedastesse haigustesse (suhkurtõbi, kõrgvererõhktõbi, südame- ja veresoonkonna haigused). Hea ja riskivaba tervis loob eeldused heaks funktsioneerimiseks. Edukas vananemine realiseerub aga alles siis, kui inimene seda potentsiaali tegelikult kasutab ehk on aktiivne. Nende teooriat illustreerib hästi klassikaks saanud joonis (joonis 1).
Osalemine elus võib olla erinev, selles teoorias on silmas peetud eeskätt inimestevahelisi suhteid ja produktiivset tegevust. Inimestevahelised suhted tähistavad kontakte ja suhtlemist teistega, infovahetust, emotsionaalset tuge ja otsest abistamist. Tegevus on produktiivne, kui see loob sotsiaalseid väärtusi, kas tasu eest või ilma selleta. Nii näiteks on produktiivne inimene, kes töötab tasulisel tööl, hooldab abi vajavat pereliiget või osaleb vabatahtlikus töös. Inimese vananemine võib olla aja jooksul vähem või rohkem edukas. Stressirohked elusündmused, nagu enese või lähedase pereliikme äge haigestumine, lähedase kaotamine, sunnitud tööltlahkumine, sissetuleku järsk vähenemine või kuriteo ohvriks langemine, võivad muuta vananemise ajuti probleemseks. Eduka vananemise puhul on inimene võimeline nendest kaotustest taastuma.
Joonis 1. Eduka vananemise mudel. (Rowe, Kahn, 1997; kohandatud versioon.)
Seda teooriat on ka kritiseeritud, sest sellesse lülitatakse inimese kohta teiste antud objektiivsed hinnangud ning ignoreeritakse eakate inimeste enesehinnanguid oma elule ja spirituaalsust. Osa inimeste enesehinnangut võib see lähenemine koguni kahjustada, sest kõiki haigusi pole võimalik ka terve elustiiliga ennetada. Teooria kirjeldab pigem fikseeritud sihtmärke, mitte elukestvaid püüdlusi nende eesmärkide poole. Niisamuti on sellest teooriast välja lülitatud surm, mis justkui ei olekski osa elukaarest ja tähistaks alati ebaõnnestumist, edukast vananemisest ebaedukasse jõudmist.5–7
Paul Baltes ja Margaret Baltes esitasid 1990. aastal psühholoogilise teooria edukast vananemisest „Selektsioon, optimeerimine ja kompensatsioon” (selection, optimization, and compensation ehk SOC).8, 9 See teooria peab vananemisega seotud kaotuste teket loomulikuks elu osaks ning edukuse määrab oskus nende kaotustega toime tulla. Mudel töötati välja Berliini vananemise uuringu käigus (Berlin Aging Study), seda on laialdaselt edasi arendatud ning peetakse praegu üheks juhtivaks eduka vananemise psühholoogiliseks mudeliks. Edukaks arenguks ning vananemiseks on oluline edukas funktsioneerimine, nii et inimene suudaks kaotuste tingimustes saavutada maksimaalset edu ja minimeerida kaotusi. Need, kes saavutavad tasakaalu kaotuste ja saavutuste vahel, vananevad edukalt ja on ka kõrges vanuses eluga rahul. Teooria kohaselt tekitab ressursside piiratus (nt aja-, raha-, energianappus) inimesel eksistentsiks vajaliku sisemise eesmärkide selektsiooni (tegevusvaldkonna valiku), sest kõiki eesmärke pole võimalik täita. Et saavutada valitud valdkonnas optimaalset toimimise taset, on vaja hankida, jaotada ja sihipärastada sisemised või välised ressursid (optimeerimine). Lõpuks, kui tekivad uued ressursikaod, on tarvis kompensatoorseid protsesse, et säilitada funktsioneerimise taset. Tabelis 1 on esitatud SOC toimimise teoreetiline raamistik. Protsessid, mis on seotud selektsiooni, adaptatsiooni ja kompenseerimisega, võivad olla nii teadvustatud kui alateadlikud, nii aktiivsed kui passiivsed. Et inimeste isiklikud eesmärgid on väga erinevad, sõltuvad kultuurist ja ajaperioodist, siis sobib niisugune mittenormatiivne ning isiklikule edutrajektoorile suunatud teooria paljudele inimestele. Seda teooriat on autorid ja ka teised edasi arendanud ning käsitlenud erinevas vanuses inimeste arengupsühholoogia võtmes.10 Samas on teooria autorid oma edasistes uuringutes leidnud, et nii optimeerimis- kui kompenseerimisvõime vananedes vähenevad, seega muutub SOC-strateegiate rakendamine raskemaks.11
Kriitikud on esile tõstnud, et see teooria ei sisalda proaktiivset komponenti ehk ei tegele kaotuste ennetamisele suunatud poolega vananemise käigus. Hilisemad uuringud on näidanud, et võime negatiivseid sündmusi ennustada võib käivitada väga efektiivseid adaptatiivseid strateegiaid/tegevusi, millega on võimalik selliste sündmuste mõju vähendada.
Tabel 1. Selektsioon, optimeerimine ja kompensatsioon tegevusele suunatud teoreetilises raamistikus. (Freund, Baltes 1999 järgi)
| Selektsioon(eesmärgid, eelistused) | Optimeerimine(eesmärgile sobivad vahendid) | Kompensatsioon(vahendid/ressursid kaotuste vastu eesmärgile suunatud vahendite vähenemise korral) |
| Valiv selektsioon– eesmärkide täpsustamine– eesmärkide süsteem (hierarhia)– eesmärkide taustsüsteemi paigutamine (kontekstualiseerimine)– eesmärgile pühendumineKaotustel põhinev selektsioon– keskendumine kõige olulisemale eesmärgile– eesmärkide hierarhia ümbertegemine– standardite adapteerimine– uue eesmärgi otsimine | – tähelepanu fookustamine– õige ajastamine– püsivus– uute oskuste/ressursside omandamine– oskuste praktiseerimine– pingutus/energia– aja jaotamine– teiste eduka kogemuse modelleerimine | – vahendite asendamine– välise abi/abistajate kasutamine– ravi/sekkumiste kasutamine– uute oskuste/ressursside omandamine– kasutamata oskuste/ressursside aktiveerimine– pingutuse/energia suurendamine– ajavarude suurendamine– teiste, edukalt kompenseerivate inimeste modelleerimine– ülejäänud vahendite optimeerimise eiramine |
Proaktiivse eduka vananemise teooria mõtted pärinevad juba 20. sajandi keskelt, kui hakati rõhutama, et edukat vananemist tuleb ette valmistada kogu elu – õnnelik elu vanas eas on autasu hästi elatud elu eest. Proaktiivse eduka vananemise mudeli vormistasid 1996. aastal Eva Kahana ja Boaz Kahana ning on seda hiljem edasi arendanud ning nimetanud preventiivse ja korrektiivse proaktiivsuse mudeliks (preventive and corrective proactivity model; PCP).12, 13 Mudel põhineb tunnistamisel, et vanemas eas kogevad paljud inimesed paratamatult sotsiaalseid kaotusi ja kroonilisi haigusi, suureneb inimeste haprus ning väheneb toimetulekuvõime, mis omakorda võivad halvendada elukvaliteeti. Erinevalt teistest mudelitest rõhutatakse selles, et
