teemade kohta küsimuste esitamisel ei tohiks tervishoiutöötaja oma hääle tooni või valjusega märku anda, et tegemist on erilise teemaga. Üldine lähenemine probleemi kirjeldamisel ja küsitlemise alustamisel võivad leevendada patsiendi vastuseisu mõnedel teemadel rääkida.
Küsitlemisel peab tervishoiutöötaja oskama kasutada ka pause. Kindlasti ei ole vaja suhtlemisel tekkinud vaikust oma jutuga täita, vähendades nii enda kui patsiendi võimekust konkreetsele teemale keskenduda. Patsiendil peab olema võimalus enne tervishoiutöötaja küsimustele vastamist rahulikult järele mõelda.
Empaatiline vastamine
Tervishoiutöötaja peamiseks ülesandeks on patsiendi nõustamine tema tervise, haiguse ja ravimite osas lähtuvalt oma erialastest teadmistest. Lisaks sellele on oluline mõista ka patsiendi tundeid, mille suuline peegeldamine koos hooli-vust näitava kehakeelega ongi empaatiline suhtlemine. Viimane on oluline usal-dusliku kontakti loomiseks patsiendiga. Samuti aitab see patsiendil paremini mõista oma probleemi või sellega seotud tundeid ning suurendab tema võime-kust iseseisvate lahenduste otsimisel. Ajendatuna patsiendi aitamise soovist ei tohiks unustada, et tema emotsionaalsetele probleemidele hinnangute andmine või nende lahendamine ei ole empaatiline suhtlemine.
Kvaliteetse ravitulemuse ja patsiendi ohutuse tagamine
Valides koostöös patsiendiga talle sobivaima ravimi või raviviisi, peab tervis-hoiutöötaja kindlasti olema orienteeritud tõhusale tulemusele. Samas on vaja
INFOKAST 6. Patsiendi ravimiteadlikkuse parandamiseks ja ravijärgimuse suurendamiseks tuleb:
põhjendada valitud raviviisi või ravimi kasutamise vajalikkust;
hinnata patsiendi võimekust talle edastatud teabest aru saada ja motiveeri-tust järgida nõuandeid;
korrata, selgitada või sõnastada ümber see osa informatsioonist, mis võis jääda arusaamatuks;
püüda patsienti aidata, sõnastades tema arvatava käitumise ja võimalikud probleemid ravimi kasutamisel;
pakkuda patsiendile võimalust jälgida ise oma ravimite kasutamise regulaar-sust (nt ravipäevikud, kontrollnimekiri ravimite kasutamise kohta, oma tervise-parameetrite ülesmärkimine jne);
hinnata, kui kaua saab patsient ise oma ravi haldamisega hakkama ning pak-kuda vajadusel võimalust lisakonsultatsiooniks (nt ravimite kasutamise jälgi-mise teenus);
selgitada ravimite kasutamisega (sh ravijärgimusega) seotud probleeme ka pikka aega kasutatud ravimite korral.
Suhtlemine tervishoius 21
meeles pidada, et iga ravim võib lisaks soovitud toimele põhjustada ka soo-vimatuid toimeid. Patsientide teadlikkus ravimitega seotud ohtudest ei ole tavaliselt piisav ning kõigi tervishoiutöötajate kohustuseks on anda patsiendile nõu, kuidas ravimite kõrval- ja koostoimeid ennetada, ära tunda, vähendada või kuidas nende ilmnemisel tegutseda. Ravimite kasutamisega seotud prob-leemide vältimiseks ei piisa aga ainult spetsialisti erialastest teadmistest. Olu-line on teada patsiendi tervisega seotud ootusi ja hirme ning tema valmisolekut tervishoiutöötaja korraldusi täita (pilt 1).
Patsiendi ravimiteadlikkuse parandamiseks ja ravijärgimuse suurendamiseks tuleks tervishoiutöötajal lähtuda infokastis 6 toodud põhimõtetest.
Pilt 1. Probleemid apteekri-patsiendi suhtlemisel.
Kontakti lõpetamine
Suhtlemist patsiendiga on lihtsam alustada kui lõpetada. Kontakti viimases etapis öeldu jääb reeglina kõige paremini meelde ning selle põhjal antakse hinnang kogu protsessile. Kontakti lõpus on patsiendilt kohane küsida, kas ta mäletab talle antud teabe olulisemaid aspekte, võimalusel paluda need patsien-dil endal üle korrata. Samuti on kohane küsida, kas patsient soovib veel midagi küsida või pakkuda võimalust küsimuste või probleemide tekkimisel kindlasti uuesti kontakti võtta.
22 Suhtlemine tervishoius
1.1.2. Mitteverbaalne suhtlemine
Hea kontakti kujunemisel ja säilitamisel on oluline osa mitteverbaalsel suht-lemisel. Kehakeel on unikaalne kahel põhjusel: esiteks peegeldab see meie varjatud sügavamaid mõtteid ja tundeid ning seda on raske kui mitte pea-aegu võimatu teeselda. Teiseks, tundes enda ja teiste kehakeelt, oskame lugeda sõnade taga peituvat lisainformatsiooni ning kasutada seda suhtlemise tõhus-tamiseks. Alljärgnevalt on loetletud ja kirjeldatud mitteverbaalse suhtlemise olulised elemendid.
Kineesia
Kineesia kujutab endast käte, jalgade, pea, näo ja keha liigutusi. Tervishoiutöö-taja, kes pakub patsiendile tähelepanu, hoolivust ja empaatiat, peab jälgima, et ka tema kehakeel toetaks vastavat verbaalset suhtlemist (infokast 7). Mitte-verbaalse suhtlemise õige kasutamine näitab siirast, austavat ja empaatilist suh-tumist kontakti teise osapoole suhtes.
Sagedasemateks mitteverbaalse suhtlemise barjäärideks peetakse tervishoiu-töötaja vähest silmsidet patsiendiga, vahelduvaid ja kontakti sisuga mitteseotud või patsienti halvustavad näoilmeid ning ebasobivat keha asendit suhtlemisel teise kontaktiosalisega, rääkimata ajutisest tähelepanu suunamisest kõrvalistele teemadele, nt suhtlemine kolleegi või teise patsiendiga.
Prokseemika ehk ruumisuhted
Suhtlemisel mängib olulist rolli inimestevaheline kaugus. E. T. Hall kirjeldas nelja lähedusastet, mis mõjutavad kontakti kahe või enama suhtluspartneri vahel. Intiimsel kaugusel (kuni 45 cm) toimub suhtlemine kõigi sensoorsete kanalite kaudu ja ainult väga lähedaste inimestega. Personaalne kaugus (45–120 cm) on suhtlemiseks sõprade või kaaslastega, mille puhul leitakse sobiv distants infor-matsiooni vahetamiseks ja teise tajumiseks. Sotsiaalsel kaugusel (120–360 cm) suheldakse võõraste inimestega ning avalikul kaugusel (360–610 cm) suuremas grupis olles (nt kontserti või loengut kuulates). Tervishoiutöötaja patsiendiga suhtlemise kaugus varieerub peamiselt personaalse ja sotsiaalse distantsi vahel.
INFOKAST 7. Kineesia paremaks rakendamiseks on kasulik teada järgmist:
vahelduv silmside patsiendiga;
lõdvestunud asend;
sobivad käeliigutused;
kerge kummardumine patsiendi poole.
Suhtlemine tervishoius 23
Ümbritseva keskkonna tegurid
Tervishoiuasutuse ruumilahendus ja sisekujundus, privaatse suhtlemise või-malus, puhtus, hea valgustus ja ventilatsioon mõjutavad patsientide arvamust tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta. Tervishoiutöötaja erialast pädevust toetab puhas, korrektne ja ühtne riietus.
1.2. Probleemid suhtlemisel
1.2.1. Keskkonnabarjäärid
1.2.2. Isiklikud barjäärid
1.2.3.
