Patsiendipoolne sümptomite identifitseerimine ja ravi valik
1.3.2. Patsientide arvamused ravimite kasutamise ja nõustamise kohta
1.3.3. Suhtlemine erinevate patsiendigruppidega
1.3.1. Patsiendipoolne sümptomite identifitseerimine ja ravi valik
Mõiste „patsient“ kirjeldab inimest, kellel on mingi haigus. Sagedasemate hai-guste korral (illness, minor disease) on haiguse, selle sümptomite ja esmase ravi üle otsustajaks sageli patsient koostöös apteekriga. Raskemad või kroonilised haigused (disease, sickness, chronic disease) diagnoosib ning nende ravi määrab arst.
Patsiendi seisukohalt võib haigusprotsessi jagada kolme etappi, mis on too-dud infokastis 10.
Patsiendi sümptomite avastamisel ja hindamisel mängib olulist rolli tema närvi-süsteem. Suurema ärevustasemega inimesed jälgivad tundlikumalt erinevaid sümptomeid ning teevad mõnikord nende põhjuste kohta ennatlikke järeldusi. Sugudest on sümptomite avastamine rohkem levinud naiste hulgas, kes tunne-vad oma tervise pärast suuremat muret kui mehed. Samuti kannatavad naised rohkem sotsiaal-psühholoogilistest teguritest põhjustatud haigestumiste all. Sümptomite avastamisel on oluline roll ka perekonnal. Pereliige võib lähedase
INFOKAST 10. Patsiendi käitumine haiguse korral:
sümptomite avastamine:
patsient kaebab sümptomite üle, mis ei pruugi olla seotud haigusega (nt uimasus, väsimus);
patsient märkab sümptomeid, mis võivad olla seotud mingi haigusega;
patsient tunnetab sümptomeid, mis mõjutavad tema käitumist ja harjumusi;
sümptomite hindamine:
esialgse hüpoteesi püstitamine sümptomite selgitamiseks;
otsus esialgse hüpoteesi kindluse kohta;
otsus hinnatud sümptomi tõsiduse kohta;
ravi üle otsustamine:
tõsised sümptomid, vajalik konsultatsioon arstiga;
sümptomid, mis leevenevad iseravimisega;
kodus olevate retseptiravimite omakäeline kasutamine;
kodus olevate või apteegist ostetud käsimüügiravimite kasutamine;
teiste raviviiside kasutamine, elustiili muutmine.
Suhtlemine tervishoius 27
inimese olekus või käitumises märgata muutusi juba varases staadiumis. Samas on leitud, et peres laste arvu kasvades väheneb nende haigussümptomite avastamine.
Haigussümptomite hindamisel lähtub nii patsient kui tervishoiuspetsialist sarnastest kriteeriumidest: paiknemine, sagedus ja seotus konkreetse orga-niga. Esialgu püstitatud hüpotees haiguse või selle sümptomite kohta võib aja kuludes ja sümptomite või nende tugevuse muutudes teiseneda. Samuti võib sümptomite hindamist seostada vanuse, eluperioodi ja varem põetud või hetkel põetavate haigustega. Ootamatu, tugev ja sage haigussümptom, mis on loka-liseerunud mingis organis, suunab inimese mõtted raskemale haigusele ning paneb kontakteeruma tervishoiutöötajaga. Samas võib aga mõni sagedasema haiguse sümptom osutuda märgiks raskemast haigusest, mida patsient vasta-vate teadmiste puudumise tõttu kahtlustada ei oska. Sümptomite tõsiduse üle otsustatakse sageli pärast suhtlemist teiste tavainimestega. Sõltuvalt vanusest, perekonna struktuurist ja inimese suhtlemisaktiivsusest on oluliseks info-allikaks kas ema, abikaasa, sõber/sõbranna või naabrinaine/-mees. Kogemuste võrdlemiseks on praegusajal hea võimalus otsida informatsiooni internetist, sh uurida ka erinevaid elektroonilisi patsiendiportaale.
Patsiendipoolne ravivajaduse üle otsustamine on väga pöördeline etapp haiguse käsitlemise protsessis. Milliste sümptomite korral on kindlasti vaja kontakteeruda arstiga ning millal piisab iseravimisest? Ühene vastus nendele küsimustele puudub. Sageli ei sõltu otsustamine sümptomite tõsidusest. Nende sotsiaalsete gruppide esindajad, kes tunnevad oma tervise suhtes suuremat ohtu (nt eakad, rasedad, väikelaste vanemad) või kelle teadlikkus või majan-duslikud võimalused on suuremad (nt kõrgema haridustaseme, positsiooni või sissetulekuga inimesed), pöörduvad ka kergemate sümptomitega pigem arsti vastuvõtule, kui kasutavad iseravimist. Selline käitumine räägib ühelt poolt vastutustundlikust suhtumisest oma tervisesse, kuid teisalt koormab liialt tervishoiusüsteemi. Üheks lahenduseks on kaasata ravi üle otsustamisse apteekrid, kes aitavad patsiendil analüüsida tema sümptomeid ja valida kas ise-ravimise või arsti poole pöördumise vahel.
Eesti elanikelt (n=545) aastatel 2001–2013 kogutud arvamused erinevate haiguste iseravimise võimaluste kohta näitasid, et keskmiselt 65% vastanutest ei pidanud nohu, köha ja kurguvalu rasketeks haigusteks. Sarnane arvamus valitses kahjuks ka gripi kohta. Ilmselt oli siin põhjuseks oskamatus eristada külmetushaiguse ja gripi sümptomeid. Keskmiselt 34% uuringus osalenutest ei pöörduks nohu ja gripi korral üldse arsti vastuvõtule ning keskmiselt 42% vastajatest kontakteeruks köha, peavalu või gripi korral arstiga ainult siis, kui sümptomid muutuvad tõsisemaks. Nohu, köha ja gripi korral kasutaksid kesk-miselt 65% uuringus osalenutest haigusest vabanemiseks pere ja sõprade ning 51% arsti ja 40% apteekri nõuandeid (Sulg, 2013).
28 Suhtlemine tervishoius
1.3.2. Patsientide arvamused ravimite kasutamise ja nõustamise kohta
Patsiendi jaoks on ravimite kasutamisel mitu tähendust. Ühelt poolt mõiste-takse, et ravimit on vaja haiguse kontrolli all hoidmiseks. Parandades oma ter-vist, väheneb ka haigusega seotud mure. Samas tuletab regulaarselt kasutatav ravim patsiendile pidevalt tema haigust meelde ning võib teda panna ennast teistest, tervetest inimestest, erinevalt tundma. Ravimi kasutamise ajal teeb patsient pidevalt uusi ja võib-olla erinevaid otsuseid ravimi vajalikkuse kohta. Patsiendi ravimite kasutamise nõustamisel on oluline aru saada, milline on konkreetse patsiendi jaoks see teave, mis motiveerib teda ravimeid ettenähtud korras kasutama ja millisel ravimi kasutamise etapil on vaja talle seda jagada. Patsientide grupid vastavalt ravimiinformatsiooni saamise soovile on toodud infokastis 11.
Eestis tehtud uurimused näitavad, et ravimiinformatsiooni vajaduse üle otsus-tamine jäeti sageli patsiendi kanda ning ravimiteavet jagati enamasti ainult siis, kui patsient seda küsis. Objektiivselt võib siin põhjuseks olla lühike aeg patsiendiga suhtlemiseks: perearstil on selleks 20 minutit ja üldapteegis on kon-takti pikkus patsiendiga veelgi lühem. Kui tervishoiutöötajad kipuvad pigem arvama, et patsiendi teavitamiseks piisab ravimite kasutamise põhjuse, manus-tamisskeemi ja säilitamise alasest informatsioonist ning liiga palju teavet pigem vähendab patsiendi ravijärgimust, siis patsiendid on teistsugusel arvamusel. Nad soovivad teavet oma ravitava haiguse, erinevate raviviiside, ravi kestuse ning ravimite võimalike kõrval- ja koostoimete kohta. Initsiatiivi konkreetse patsiendi vajaduse selgitamiseks peab võtma tervishoiutöötaja (infokast 12).
Eestis 2006.–2007. aastal tehtud võrdlusuurimuses selgitati patsientide, perearstide ja apteekrite arvamusi ning hoiakuid ravimiinformatsiooni detai-lide olulisuse osas patsiendile. Kõik vastanute grupid olid valmis pakkuma või ise küsima teavet ravimi manustamise (keskmine 78%) ning apteekrid ja pat-siendid ka hinna kohta (82%). Arstilt küsisid patsiendid rohkem ravimi toime ja näidustuse kohta (mõlemad 67%). Samas olid tervishoiutöötajad küll teoree-tiliselt
