tuleb tähele panna järgmist:
märgata patsiendi puuet või osata see vajadusel taktitundeliselt välja selgitada;
pakkuda abi, kuulata patsiendi sellekohast soovi;
võimaldada suhtlemiseks piisavalt aega;
küsida patsiendilt tagasisidet, et selgitada tema arusaamist esitatud informat-sioonist;
kasutada ja kontrollida oma kehakeelt;
kasutada nõustamise abivahendeid – nt kirjalikud (ka pimedate kirjas) infomaterjalid;
valida sobiv nõustamiskeskkond.
INFOKAST 15. Ravimiteabe jagamisel lapsele ja lapsevanemale tuleks arves-tada järgmist:
suhelda lapsega otse, tekitades temas huvi ja arusaamise oma ravimite ning nende kasutamise vajaduse ning võimalike ohtude kohta;
selgitada, kas lapsel või lapsevanemal on ravimite kasutamisega seoses mõni probleem või mure;
küsida, kas laps ja lapsevanem on ravitulemusega rahul;
arutada lapsevanemaga, kuidas järk-järgult suurendada lapse ravimite kasuta-misega seotud vastutust;
pakkuda võimalusi ravimiteabe edastamiseks lasteaedades ja koolides, arves-tades ravimiinformatsiooni jagamisel laste soove.
32 Suhtlemine tervishoius
Lapsele ravimiteabe jagamisel tuleks lähtuda ka tema vanusest ning vasta-valt sellele kokku panna edastatav sõnum. Ravimiinformatsiooni olulisemad aspektid erinevatele vanusegruppidele on toodud infokastis 16.
Kui patsient ei saa aru
Patsiendi vähene või puudulik teadlikkus oma tervisest ja ravimitest võib olla põhjustatud erisugustest teguritest. Patsiendiga seotud aspektidest saab välja tuua haigusega seotud põhjused, nt vaimse tervise häired, aga ka vähese huvi nimetatud teema vastu või puuduliku keeleoskuse. Tervishoiutöötajad peak-sid selle patsientide grupi nõustamisel teadma, et erialase ja keerulise sõnavara kasutamine ei toeta patsiendi kaasatust ning tõrjutuse või madala kvaliteediga
INFOKAST 16. Ravimiinformatsiooni olulisemad aspektid eri vanuse-gruppidele.
Eelkooliealised ja I kooliaste (1.–3. klass).
Miks mõned ravimid on ainult lastele?
Mille poolest erinevad suurte ja väikeste inimeste ravimid?
Ravimi kasutamise eesmärk (haigust ennetav, raviv, leevendav).
Ravimvormid ja ravimi manustamine.
Nõustumine ravirežiimiga.
Ravimite kõrvaltoimed.
Ravimi toime ei ole seotud selle värvi, suuruse või maitsega.
II ja III kooliaste (4.–6. klass ja 7.–9. klass).
Millest ravim koosneb?
Kuidas ravim toimib, kuhu see kehas läheb?
Kuidas arst või apteeker teab, et see ravim toimib?
Miks on erinevate haiguste ravimiseks erisugused ravimid?
Miks üks ravim ravib erinevaid haigusi?
Miks erinevad ravimid ravivad ühte haigust?
Miks ei tohi kasutada teiste inimeste ravimeid?
Ravimite eesmärgipärane kasutamine.
Gümnaasium (10.–12. klass).
Retsepti- ja käsimüügiravimite erinevus.
Ravimisõltuvuse mõiste.
Kuidas ravimeid valmistatakse?
Ravimi koostoimed teiste ravimite ja toiduga.
Ravimi hinna ja efektiivsuse seosed.
Originaal- ja geneeriliste ravimite erinevus.
Toimeainete erinev päritolu.
Kuidas valida sobiv käsimüügiravim?
Suhtlemine tervishoius 33
nõustamise osaliseks saanuna ei ole patsiendil ka tulevikus huvi vastavate tee-madega tegeleda. Tervishoiutöötaja ülesandeks on selgitada, millisel määral on patsient võimeline esitatud teabest aru saama ning oma suhtlemise ka vastavalt kohandama (infokast 17).
2009. aastal Ida-Virumaa jaemüügiapteekides (n=32) korraldatud pseudo-apteegikülastaja uurimus apteegiteenuse kvaliteedi hindamiseks näitas, et puu-dulik keeleoskus mõjutas oluliselt patsiendi ja tervishoiutöötaja kontakti sisu, tulemust ning patsiendi rahuolu saadud teenusega. Nii patsiendi haigussümp-tomite uurimine kui ka pakutud ravimi tutvustamine ei olnud piisav. Keele-barjäär esines nii eestlastest apteekrite suhtlemisel vene rahvusest patsientidega kui ka vastupidi. Küllaltki sageli kasutati ravimiinformatsiooni edastamiseks „segakeelt“, mille tõttu võis osa teabest jääda jagamata või olla patsiendile eba-selge (Surm jt, 2011).
1.4. Ravimsuhtlemine apteegis
1.4.1. Nõustamise teoreetilised alused
1.4.2. Nõustamine iseravimisel ja käsimüügiravimite kasutamisel
Möödunud sajandil toimus Eesti apteekide tegevuses mitmeid muutusi. Sajandi esimesel poolel oli olulisel kohal ekstemporaalne retseptuur ning enamik ravimeid valmistati apteegis. Järk-järgult hakkasid lisanduma tööstuslikult toodetud ravimpreparaadid, nn patentravimid. Hoolimata ravimi päritolust oli apteekri esmaseks ülesandeks jagada ravimi väljastamisel patsiendile tea-vet selle kasutamise kohta. Nõukogude Eestis, kus mõnel perioodil oli prob-leeme isegi esmavajalike ravimite kättesaadavusega, jäi suhtlemine patsiendi ja apteekri vahel tagaplaanile. Et valmisravimeid nappis, oli jätkuvalt oluline ravimite valmistamine nii arstiretsepti alusel kui ka seeriaviisiliselt. Teistes riikides, kus tööstuslikult toodetud valmisravimid moodustasid järjest suu-rema osa apteegi ravimite valikust, tõusis apteekrite senini peamise erialase
INFOKAST 17. Suhtlemisel patsiendiga, kellel infost arusaamine on raskendatud, peaks apteeker käituma järgmiselt:
kasutama lihtsustatud selgitusi ja sõnastust;
kaasama pereliikmeid või sotsiaaltöötajaid;
kasutama nõustamisel illustreeritud abivahendeid;
küsima patsiendi tagasisidet räägitule, paludes tal edastatud informatsiooni korrata.
34 Suhtlemine tervishoius
pädevuse
