ta kogu loo.
See lugu oli tavaline, nagu neid sündis alati: keegi läks riidu kellegagi, riiust tekkis tuline tüli ja raske solvamine, solvamisest sai kellegi surm ja see surm nõudis uut surma. Uhkus ei lubanud maksta veretasu, jonn ei jätnud jõudu tarvitamata, üks perekond tappis teise perekonna, isa, poja, venna, sugulase või sulase, ja nõnda hävis pea sugukondigi, ning nõnda oli ka olnud Oolupiga. Kuid Oolupi sugulased olid maksnud inimeste ja loomade eest, nõnda et Oolup oli jäänud häbisse ja ei saanud enam oma nägu näidata, vaid pidi teda peitma padrikute taha, kaugel kodust võõrastes laantes.
„Kus oleme õieti praegu?“ küsis Ihameel.
„Otsaga juba Ugandis,“ vastas Oolup, „ida pool Tarbatut, ida pool Emajõge.“
Ei olnud need ainsad varemed, milledest nad parajasti olid möödunud, ahervarsi oli siin ja seal, paremal ja pahemal kinnituisatud teed, mis kõrvalharudes hakkasid aegamööda laienema, ja kui nad olid ratsutanud veel veerand päeva, siis oli ahervartest tekkinud juba paigatud elamuid, milledest tõusis suitsu ja kus elas inimesi.
„Niisiis see on see uhke Ugandi,“ ütles Oolup ja ta nägu karvamütsi all oli valge. Ei olnud seal enam uhkust, inimesed, kes lävel neile vastu tulid, vaatasid mürgise pilguga, enne kui silm seletas, et võõrad pole vaenlased, enne kui kõlas kõne, et mehed on oma maa rahvas.
Maa oli masendatud ja vaene, nad ütlesid küll, need metsadest ja koobastest koju tagasi hiilinud põgenikud, et pole veel mingi ots ega lõpp, et on veel peidetud vara ja vilja ja et veiseidki veel olemas ning hobuseid kodust eemal, kuid näha oli, et suure jõu asemele oli asunud jonn ja kõrkuse asemele kius.
Kui nad jõudsid üle jää Tarbatuni, siis olid seal rusud. Suitsenud müürid näitasid kohta, kus olid kõrgel mäel seisnud võimas linnus ja kants.
„Milleks teda uuesti ehitada,“ ütlesid Ugandi mehed, kes elasid onnides, mis olid kokku lapitud ja paigatud pindlaudadest, „kui tulevad ikka uuesti jälle, lätlased ja venelased, sakslased ja liivlased ja lõhuvad jälle maha.“
Nad ratsutasid jälle edasi läbi Otenpää, kus oli meeleolu natuke parem, aga ka mitte täis seda võitlusiha, mis üha kasvas viies ratsanikus, kui nad olid näinud seda hävitustööd, mis oli käinud üle rikka ja uhke Ugandimaa. Ja keda polnud surmanud mõõk ja oda, selle oli koristanud katk. Uus elu algas alles teisel pool Otenpääd ja tõstis uuesti natuke alles uimast pead.
II
Leoles oli kõik korras. Lembitu oli läbi käinud linnuse, teda üle vaadanud igast küljest… vaenlane võib tulla.
Ka väliselt oli kõik korras. Oli kõneldud Noogardiga ja Poolotskiga, käskjalad olid toonud häid sõnumeid, oli tulnud kõrgest soost saadikuid ja läinud tagasi kingitustega toodud annetuste ja lubaduste eest. Vaenlane tulgu.
Möödumas oli kolmeaastane vaherahu. Salakuulajad olid näinud, kuidas valmistati sõja vastu Beverinis ja Toreidas, Ükskülas ja Riiaski. Võnnus oli sõjameeste jõud kasvanud, laevad olid voorinud Riiga relvi, moona ja raudriides mehi. Alaku sõda siis uuesti…
Siingi ei ole puhatud, linnuste kindlused on korda seatud, muldvallid on kahekordistatud, taras-seinad seisid uhkelt, tornid on tehtud kõrgemaks, üle maa on mehed valmis, Sakalast Soontagani, alaku siis heitlus.
Ei olnud ka vili ikaldanud, kari oli kasvanud, oli siginenud varssu, kelledest oli saanud sõjasõnne. Noort rahvast oli sirgunud meesteks, kes oskasid tarvitada oda ja taprit. Leidus sekka isegi ammukütte.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
