Karin Brock
Fortuuna helde and
Originaali tiitel:
A GENEROUS GIFT OF DESTINY
Tõlkinud Meeli Loorits
Toimetanud Katri Liivas
© Karin Brock, 2018
© Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2019
e-post: [email protected]
www.odamees.ee
ISBN 978-9949-674-54-1
e-ISBN 978-9949-674-55-8
1. peatükk
KUI MARGO OLI neljateistkümneaastane, otsustas ta, et temast saab filmitäht. Siis pöörab Ray, kes õppis nende kooli viimases klassis, talle kindlasti tähelepanu. Kinode ekraanid ning lehtede ja ajakirjade illustreeritud leheküljed – kõik see saab olema tema käsutuses. Kuidas teda siis mitte märgata?
Kahjuks jäid unistused unistusteks, filmitähte Margost ei saanud. Ta elas, nagu varemgi, koos vanematega Illinoisi osariigis Greentowni linnakeses. Aga Ray Davison, kes pärast kooli läks laia ilma, oli edukas. Ta lõpetas Harvardi ülikooli kunstiteaduste osakonna ja temast sai New Yorgis naiste moele spetsialiseerunud tunnustatud ajakirjanik. Suured moemajad ja naisteriiete tootjad kuulasid tema arvamust seeliku pikkuse, kontsa kõrguse ning sukkpükste värvi kohta. Press kirjutas temast kogu aeg, arvukad fännid olid valmis kõigeks, et saada kas või tema väikesegi tähelepanuavalduse osaliseks. Kuid seni oli ta poissmees ega kiirustanud abielusidemeid sõlmima, kuigi räägiti, et tal on oma silmarõõm… Kuid need olid kõigest kuuldused.
Margoga ühes koolis õppides sõbrustas Ray peamiselt omavanuste tütarlastega ja tal polnud aimugi, et üks noorema klassi tüdruk ohkab tema pikkade ripsmete ja tumedate silmade järele.
Täisealisena polnud Margo Rayd kohanud, kuid armutuli tema südames hubises endiselt nagu küünal. Talle piisas täiesti mehe klantsajakirjades avaldatud artiklite lugemisest. Neid ajakirju sirvis ta aeg-ajalt linna raamatukogu pooltühjas saalis. Ka hoidis ta silma peal kohalikul televisiooniprogrammil, et Rayga seonduvat mitte maha magada.
“Tere, Alex!” hõikas Margo elegantse kotikesega vehkides ja kohendas koketeerivalt oma juukseid.
“Tere!” vastas pikk, atleetliku kehaehituse ja hallinevate meelekohtadega naaber. Mees lähenes kiirustamata aiale. “Kuidas läheb?”
“Suurepäraselt! Kujutage ette, me leidsime täna hommikul oma lävelt musta värvi kassipoja. Sellise naljaka. Tahate, ma annan ta teile?”
Margo hakkas juba tagasi pöörduma, kui Alex Falcon ta peatas.
“Praegu küll mitte, vaatame pärast. Räägi parem, kuidas sul tööl läheb?”
“No,” nämmutas Margo ja kerge puna värvis ta põski. “Üldiselt hästi, kuid on üks asjalugu.”
“Milline siis?” muutus naaber tähelepanelikuks ja kallutas vastust oodates pead.
Margo kohmetus veelgi enam.
“Ah, ei midagi erilist,” pomises ta. “Ma pärast räägin, eks? Nüüd pean lippama.”
Alex pomises midagi rahulolematult endale vuntsidesse ja saatis tütarlast pika pilguga, kuni too teisele tänavale pöörates silmist kadus. Seejärel sisenes mees majja.
Margo aga kiirustas mööda Maine’i tänavat raamatupoe poole, kus ta pidi veetma järgneva tööpäeva. Ta nägu kiirgas tahtmatult rõõmu ja lootust, nii et ka möödujad seda tähele panid. Asi oli nimelt selles, et eile oli nende poodi järsku sisse astunud Ray Davison ise! See oli uskumatu! See oli õnn, mida ta ei suutnud ettegi kujutada – lihtsalt ime, ei muud. Ja nüüd lootis Margo, et see suurepärane sündmus võiks täna korduda.
Eile oli mees uksele ilmunud nagu viirastus, ja veel milline viirastus! Elegantne, vaoshoitud, elav, kuid suursugune, justkui oleks maha astunud moodsa ajakirja kaanelt. Kättesaamatu Ray Davison…
Margo oli istunud kassa juures lauakese taga, vaadeldes poes riiulite ja stendide vahel kõndivaid inimesi. Vähe oli neid, kes midagi ostsid. Nad vaatasid rohkem väljaannete kaasi, võtsid aeg-ajalt riiulilt raamatu ja lehitsesid seda.
Rayd nähes oli Margo ootamatusest püsti karanud, kuid samas kiiresti jälle istunud, mõistes, et käitub totralt. Mees oli läinud saali sügavusse, peatunud kohaliku ajakirjanduse stendi juures ja hakanud seda silmitsema. Seejärel oli ta suundunud otse Margo poole.
“Vabandage, miss, kas teil on seda ajakirja, mida siin Greentownis välja antakse?”
“Jah, loomulikult!”
Margo oli end kohmakalt püsti ajanud, et otsida vajalikku väljaannet. Sealjuures pudenesid ta värisevate käte vahelt ajalehed, mida Ray kohe üles korjama hakkas.
“Siin,” oli ta segadusest punastades sõnanud ja andnud mehele viimase Lady numbri.
“Ah see ongi see?” oli Ray küsinud ja ilusasti vormistatud ajakirja enda kätte võtnud.
Margo võpatas, kui mehe sõrmed tema omi puudutasid.
“Ärge kartke,” oli mees võidukalt naeratanud, “ma ei söö teid ära. Tahate, ma annan teile oma autogrammi?”
“Ei, tänan… See tähendab, jah, palun! Aga see ajakiri on meil alati väga populaarne.”
“Tore, ma võtan selle. Palju maksab?”
Margo oli nimetanud hinna ja Ray pärast maksmist lahkunud.
Huvitav, kas ta tuli sugulasi külastama või päriselt tagasi? Aga mida on tal siin teha pärast sellist edu New Yorgis?
Kuid olgu kuidas on – kuni tema unistuste mees linnas viibib, leiab ta võimaluse sundida teda talle tähelepanu pöörama.
Hommikul Ray kauplusse ei ilmunud. Lõunavaheajal vaatas Margo sisse Greta Snydersi apteeki, mis asus raamatupoest kvartali kaugusel. Lisaks ravimite, hügieeni-tarvete, kokakoola, jäätise, nätsu ja võileibade müügile konkureeris see asutus edukalt ka kohalikke linnauudiseid koguvate reporteritega. Kuuekümneaastane missis Snyders sõbrustas poolte Greentowni koduperenaistega, kes astusid aeg-ajalt tema juurde sisse teed jooma ja klatšima. Volitanud müüjat täitma ka proviisori kohuseid, suundus ta ise järjekordse tuttavaga müügisaali kaugemasse nurka, kus asusid lauad, et rahulikult arutleda eluliselt tähtsate probleeme ning päevasündmuste üle.
“Tere, kallike!” tervitas ta Margot. “Sa pole üldse oma nägu. Mis juhtus? Kas Illinoisis oli maavärin?”
“Ei, ma müüsin lihtsalt ühele noormehele ajakirja vale hinna eest ja tahaksin talle nüüd raha tagastada. Ta maksis rohkem,” mõtles Margo vale käigu pealt välja ja oli oma leidlikkuse üle isegi uhke. Siiani oli ta püüdnud kogu aeg järgida tõde ja õigust.
“Ega sa teda ometi otsida
