sealhulgas Huldar, langetasid pea, palvetades vaikselt, et see ülesanne neile kaela ei sajaks. Selle koha pealt, kus Erla seisis, nägid nad ilmselt välja nagu trobikond keerukuju mängivaid lapsi. Ta kortsutas kulmu. „Keegi peab ka müüdud piletid läbi võtma. Üksinda kinno minna ei ole just väga tavaline asi, nii et me vajame nende külastajate nimekirja, kes ostsid ainult ühe pileti. Kui meil õnnestub kindlaks teha, millal meie mees saabus, siis me võib-olla saame nimekirja lühendada, kui vaatame järele, kes ostsid just nimelt sellel ajal kassast üheainsa pileti. Juhul kui ta maksis kaardiga. Kui ta maksis sularahas, siis me oleme plindris.”
„Ta võis ju osta pileti veebist. Osta ette valmis.” Guðlaugur lõi nagu tavaliselt näost õhetama niipea, kui oli häält teinud. Ta istus Huldari kõrval, kes noogutas talle julgustavalt. Nad moodustasid töörühmas omaenda väikese töörühma, istusid avatud planeeringuga büroos teineteise vastas ühe ja sellesama laua taga ning määrati tavaliselt täitma üht ja sedasama ülesannet. Oli kordi, mil Huldar oleks eelistanud olla paaris mõne kogenenuma uurijaga, kuid ta oli õppinud noormehe häid omadusi hindama. Guðlaugur võis olla terase silmaga, kui ei lasknud oma madalal enesehinnangul ja häbelikkusel ennast häirida. „Ma pean silmas seda, et … et pileteid ei müüda ju ainult kohapeal. Teate ju küll … nii et …”
Huldar segas vahele, sest Guðlauguri jutt hakkas takerduma. „Kui kallaletungija ostis need veebist, siis ta võis vabalt võtta kaks piletit, et mitte olla nii silmatorkav. Ta võis taibata, et me kontrollime, kellele pileteid ja eriti veel üksikuid pileteid müüdi. Aga kui ta ostis pileti veebist, siis pidid ta maksma kaardiga, ja see on pluss. Või saab plussiks, kui meil on olemas mõne võimaliku kahtlusaluse nimi.”
Erla kulmukortsutust ei leevendanud see sekkumine põrmugi. Kõnelema hakates ei pöördunud ta Huldari, vaid Guðlauguri poole. Selles polnud midagi uut: nende vahekord oli olnud pingeline sellest ajast saadik, kui nad lohistati läbi sisejuurdluse seoses süüdistustega, et Erla on Huldarit seksuaalselt ahistanud. Kuigi midagi muud nendega ette ei võetud, jäi neile mõlemale tollest kogemusest suhu halb maitse. Erla pidas ennast sealtpeale üleval nii, nagu poleks Huldarit olemaski, ei vaadanud kunagi tema poole ega kõnetanud teda esimesena, kui see just paratamatult vajalik polnud. Huldar ei teadnud, kas Erla kardab, et nende suhtlemist võidakse vääriti tõlgendada, või ta lihtsalt ei talunud Huldarit silmaotsaski. Huldari meelest oli kogu see värk kurnav, kuigi tagantjärele võttes võib-olla tasus ennast äragi. Ta ei tohtinud eitada, et tundis kergendust seepärast, et sai tänu sellele Erlaga voodis käimise tagajärgede eest kõrvale põigata. Tal polnud nüüd vaja pidada ülemusega maha piinlikku jutuajamist, milles ta annab teada, et nende ühine öö oli eksitus.
Kortsud Erla laubal muutusid sügavamaks. „Ma tean, et pileteid müüakse veebis. See koguarv, mida ma nimetasin, hõlmab ka veebimüüki. Aga kui kurjategija ei ole just täiesti segi kamminud, maksis ta sularahas. Praegu me tegutseme sellest lähtudes, kuigi muidugi me võtame läbi ka veebimüügi. Oled nüüd rahul?” Erla pilk puuris ennast istmel vingerdavasse Guðlaugurisse. Too noogutas. „Siis on tore. Kui ei ole rahul, võid siia tulla ja nõupidamise juhatamise üle võrra.” Kõik peale Guðlauguri ja Huldari naersid.
Erla isegi ei muianud. Ta võttis kätte kaugjuhtimispuldi, valis järgmise video ja vajutas uuesti esitamisnupule. „Siin on ta hoonest väljumas. Nagu te näete, ei ole tõenäoline, et me otsime elus ohvrit.”
Ekraanile ilmus teistsugune pilt. Sedapuhku vaatasid nad kahe poolega klaasust, milles Huldar tundis ära kino avariiväljapääsu – seda kasutasid peamiselt temasugused suitsetajad seansside eel. Varem koos Erlaga salvestisi läbi vaadanud politseinik tegi näo, mis ei ennustanud head.
Kaadrisse ilmus too tumedates rõivastes inimkuju, kes tiris pahkluust kinni hoides edasi Stella liikumatut keha. Stella käed lohisesid järel peast tagapool ja tema pikad juuksed olid lehvikuna nende vahele valgunud. Kampsun oli selle tegevuse käigus üles keerdunud ning toonud nähtavale rindealuse ja ribakese rinnahoidjast. Mees peatus uksel ja laskis jalast lahti, nii et see kukkus raskelt põrandale. Mees oli juba valmis kergitama ust sulgevat suurt teraslatti, kuid lõi kõhklema ja heitis kiire pilgu selja taha tüdruku poole.
„Pea kinni!” Üks esireas istuv uurija osutas ekraanile. „Vaadake! Ta liigutas!”
Erla peatas salvestuse. Kui tema nägu oli varem sünge olnud, siis nüüd oli see lausa loppis. „Meie meelest tegi tüdruk häält. Võib-olla ta oli meelemärkusele tulemas. Kui see polnud just surmaeelne ohe. Sellel pole igatahes enam tähtsust. Jälgige toimuvat.” Ta vajutas taas esitusnupule.
Juurdlusrühm jälgis ühiselt hinge kinni hoides, kuidas mees tüdrukule lähemale astus ja teda parema jalaga tonksas. Tüdruku paljas kõht võbeles kergelt otsekui spasmis ja ühe käe sõrmed tõmblesid kramplikult. Mees keerutas ümbrust uurides pead, läks siis otseteed seinale kinnitatud tulekustuti juurde, võttis selle maha ja kõndis tüdruku juurde tagasi.
„Persse!” Huldar ei hoolinud sellest, et ütles valjusti inetu sõna. Ta tegi närvid kõvaks, et mitte pilku ära pöörata. Ta nägi, et Guðlaugur tema kõrval oli silmad kissi tõmmanud, ent ta vaatas nagu kõik teisedki, kuidas mees raske silindri üles tõstis ja sellega jõhkra hoobi vastu tüdruku pead andis. Tüdruku keha raputas tugev kramp. Pärast seda ta ei liigutanud ennast enam.
Mees avas ukse, haaras tüdrukul pahkluust kinni ja sikutas ta ukseavasse, kus ta peatus korraks, et turvakaamera poole lehvitada. Seejärel kadus ta tüdrukut järel lohistades sadava lume taha.
Uks jäi lahti. Põrandal oli lai tume laik.
Guðlaugur tõusis arvuti tagant ja tõmbas kätega läbi heledate juuste. „Ma lähen kohvi tooma. Kas tahad ka?” Ta oli näost tuhakarva ja Huldar ei heitnud seda talle ette. Ehkki ta oli ise juba kogemustega töötaja, oli tal senimaani raske äärmuslikku vägivalda ja mõrvu seedida. Mõned politseinikud muutusid tundetuks, teised aga ei harjunud nendega kunagi. Aeg pidi ütlema, kumba rühma kuulub Guðlaugur.
„Jah, palun. Musta.” Kuigi tõtt-öelda oleks talle marjaks ära kulunud midagi kohvist kangemat.
Guðlaugur ei hakanud siiski kohvi järele minema. Võib-olla ei tahtnud seda tegelikult ka tema. „Kas sinu arvates ta tundis tüdrukut või oli see juhuslik rünnak?”
„Tõenäoliselt tundis, kui võtta arvesse seda, kuidas ta sundis tüdrukut andeks paluma. Aga veendunud ei tohi me milleski olla. Võib-olla ta lihtsalt sai kioskis mehe tellimusest valesti aru.” Huldaril polnud vaja midagi selgitada – Guðlaugur teadis sama palju kui tema ise, sest oli näinud neid jubedaid snäppe, mis saadeti Stella telefonilt kõikidele tema jälgijatele. Turvakaamerate salvestiste järel näidati juurdlusrühmale snäppe – lühikesi videoid sellest, kuidas Stella üha uuesti ja järjest rohkem meelt heites andeks palub, ehkki see, mille eest ta andestust anub, jäi igaühe enda oletada.
Viimasel snäpil, mida Huldaril küll kindlasti tarvis poleks olnud, näidati Stella pead, mida peksti korduvalt vastu klosetipotti. Kallaletungijast paistis ainult korraks kindas käsi, mis oli tüdruku juuksed pihku haaranud. Õnneks olid need lõigud veelgi teralisemad kui turvakaamerate salvestised, sest kujutasid endast katkeid väikesel telefoniekraanil esitatud videotest. Politsei oli sunnitud sellist meetodit kasutama, kuna Snapchati sõnumeid ei olnud pärast vaatamist tõenäoliselt enam võimalik salvestada. Olid rakendamisel abinõud, et saada videoklippide originaale vahetult firma Snap Inc. käest, kellele see sõnumirakendus kuulub. Ainult niisugusel juhul oleks neid olnud võimalik näha täislahutusega. Aga isegi vilets kvaliteet ei leevendanud kuigi palju läbilõikavaid karjatusi ja nende järkjärgulist nõrgenemist seni, kuni tüdruk lõpuks vait jäi. Huldar ei kavatsenud mitte mingil juhul vabatahtlikult vaadata kõrglahutusega versioone, kui need peaksidki lõpuks kohale jõudma.
Enne
