ka teist korda, siis pead tegema seda kiiresti. Seejärel on snäpp igaveseks läinud ja enam pole sõna otseses mõttes mitte ainsatki võimalust seda taastada. Isegi mitte juhul, kui seda vajab politsei või ohus on riigi julgeolek. Oli purupuhas vedamine, et jälgijaid, kes Stella telefonilt need videod said, oli päris palju. Politseil oli õnnestunud tollel ööl selgitada välja mõned tema sõbrad, küsida järele, kas nad jälgivad teda Snapchatis, ja kui nad olid jälgijad, siis konfiskeerida nende telefonid. Oli ülimalt tähtis mitte lasta kõikidel tema kontaktidel neid snäppe vaadata, sest siis oleksid need ennast ise hävitanud. Stella enda telefon ei olnud veel välja ilmunud. Mobiilivõrgus ei olnud sellest jälgegi ja politsei oletas, et kurjategija vabanes telefonist. Kuna ta ei paistnud sugugi rumal olevat, polnud tõenäoline, et ta telefoni enda käes hoiab, rääkimata juba selle sisselülitamisest ja riskimisest võimalusega, et tema asukoht tuvastatakse.
„Mida võis sinu arvates tunda pärast selle vaatamist tema poiss?” Guðlaugur ei olnud ikka veel paigalt liikunud ja oli oma pakkumise kohvi tuua ilmselt unustanud.
„Oli omadega läbi. Pole ime, et ta on šokis.” Kui nood snäpid hakkasid saabuma, sõitis noormees parajasti Stellat ära tooma. Ta vaatas ühe snäpi ära valgusfoori taga seistes ja pidas seda haigeks naljaks. Siis aga hakkas ta mõtlema, et võib-olla on Stella teda petnud ja see on tema viis andeks paluda, ehkki ta ei suutnud mõista, miks on tarvis seda teha niiviisi tualettruumis.
Kui viimane snäpp pärale jõudis, oli nooruk juba taibanud, et see ei ole ei nali ega andestuse palumine. Ta oli siis juba peaaegu kino juures, nii et selle asemel, et politseile helistamisega aega raisata, sõitis ta ülejäänud osa teest läbi maniakaalse kiirusega, hüppas autost välja ja hakkas hullunult peasissepääsu ustele kolkima. Politsei koostatud sündmuste ajalise järgnevuse skeemi kohaselt oli kurjategija ilmselt äsja lahkunud kinost hoone küljel paikneva tuletõrjeväljapääsu kaudu. Kui noormees jõudis viimaks nii kaugele, et hakkas muud sisenemisvõimalust otsides kinole tiiru peale tegema, leidis ta avatud avariiväljapääsu, nägi vererada ja helistas otsekohe hädaabinumbrile.
Guðlaugur pöördus Huldarist ära, et aknast välja vaadata. Sealt ei olnud midagi näha – paistis üksnes hall taevas, mis lasus mornilt sama halli linna kohal. Eilse tuisuga Reykjavíkile kaela kallatud paks lumi muutus hommikuste autode rataste all pruuniks lögaks. Sellise masendava vaatepildiga silmitsi sattunud Guðlaugur keeras ennast kähku Huldari poole tagasi. „Mida ta võis sellele mehele teha, et niisugust asja ära teenida?”
„Mitte midagi,” ütles Huldar kindla häälega. „Seda ei õigusta miski. Ta oli kõigest kuueteistkümnene.” Ent Guðlaugur teadis seda juba isegi. „Meie tänane töö on siiski selle põhjus välja selgitada. Mida rutem me hakkame tüdruku minevikku uurima, seda suurem on tõenäosus, et me jõuame mingisuguse motiivini.” Ta tõmbas hiire lähemale ja oli valmis kogu hingest asja kallale asuma. Taustakontroll oli tehtud ülesandeks neile. See ei pruukinud olla just kõige põnevam tegevus, kuid oli ikkagi lõpmata palju eelistatavam kohustusele viibida juures siis, kui Erla vestleb tüdruku vanematega. Nähes neid minemas läbi avatud planeeringuga büroo väikese kohtumiste toa poole, lõi Huldar kähku pilgu maha. Ta polnud ainus. Ema surus tütre sülearvutit rinnale nagu kilpi, millega kaitsta ennast uute löökide eest.
Nüüd oli sülearvuti Huldari laual ja ootas, et ta selle sisu läbi töötaks. Arvuti oli standardse musta bürootarkvaraga jõuliselt kontrastis: valge ja kaunistatud lepatriinukleepsudega, nagu üks äsja lapsepõlvest välja jõudnud teismelise tütarlapse arvuti olla võinukski. Jutuajamine tema vanematega oli ilmselt olnud südantlõhestav. Kuna Stella oli veel leidmata, pidid nad paratamatult hellitama nõrka lootust, et hoolimata sellest, mida neile räägiti, saadakse ta kätte elusana. Üks süngeid tõsiasju, mille Erla pidi neile selgeks tegema, oli see, et nende tütar on peaaegu kindlasti surnud.
Huldari pilku kisti armutu jõuga Erla kabineti poole, mis oli kunagi olnud tema oma, ehkki ta ei igatsenud seda viivukski taga. Vanemad olid lahkunud ning vaheliti käed rinnale pannud Erla seisis klaasseina juures sama vankumatuna nagu varem juhtimisruumis. Nende pilgud kohtusid sekundi murdosaks ja libisesid siis teine teisale.
Guðlaugur ei märganud seda. Ta paistis olevat sama sügavalt mõttesse vajunud kui Huldar, ehkki teistsugusel põhjusel. Viimaks tõi ta kuuldavale ohke ja ilmutas märke selle kohta, et läheb kohvi järele. Kuid kõigepealt esitas ta pealtnäha vastust ootamata ühe küsimuse: „Mille põrgu pärast ta laiba endaga kaasa võttis? Kui palju ma ka ei püüaks, ei tule mulle pähe, miks tal võis olla tarvis seda teha.”
Ta ei olnud ainus seesugune.
3. peatükk
„Mida sa teismelistest tüdrukutest tead?”
Ilma tervitamise, kena hommikut soovimise või küsimiseta, kuidas käsi käib. Ja ennast tutvustamata. Mitte et selle järele oleks vajadust olnud. Kuigi Freyja ei olnud Huldarit mitu kuud näinud ega temalt mingit teadet saanud, tundis ta hääle otsemaid ära – liigagi kiiresti, et ennast mõnusalt tunda. Tavaline värk. Mitte iial ei helistanud talle nagu välk selgest taevast keegi selline inimene, kellega ta oleks rääkida tahtnud.
„Tere päevast,” ütles ta külmalt. Ja kahetses seda niipea, kui oli seda öelnud. Miks ta ei moonutanud häält ega teeselnud, et on keegi teine? Ei teatanud, et Freyja ei olegi kogu järgmise kuu jooksul üldse kodumaal? Olenemata sellest, mida Huldar tahab, on tulemuseks ainult pahandused ja muserdatud tunded. Freyja oli juba liigagi palju kordi sinnamaani välja jõudnud.
„Oh. Tere. Vabandust. Siin Huldar.” Mees vakatas viivuks, et Freyja saaks vastata. Aga kui Freyja seda ei teinud, lisas ta: „Ma pidasin aru, et äkki saad sina mind aidata. Meil on üks juhtum, mis on seotud teismelise tüdrukuga, ja ma tahtsin sinu käest nõu küsida.”
Freyja seostas otsekohe ühe asja teisega ja hakkas tahtmatult huvi tundma. Ta unustas oma esialgse kavatsuse kõnele võimalikult ruttu lõpp peale teha. Lõunast saadik oli tulnud uudiseid eelmisel õhtul toimunud jõhkrast kallaletungist teismelisele tütarlapsele ning tema kadumisest kinost, kus ta töötas. Politsei ei teinud nagu ikka teatavaks mingeid üksikasju, nii et ajakirjanduse peamisteks allikateks olid selles järgus tüdruku sõbrad ja klassikaaslased, kellele oli saadetud sõnumeid videoklippidega kallaletungist.
Ehkki klippide sisu kirjeldati teadlikult ähmaselt, võis ridade vahelt lugedes aru saada, et nõrga südamega inimestele ei olnud nood videod küll mõeldud. Need noored, keda oli senimaani küsitletud, paistsid šokis olevat. Freyja ootas nagu üldsuse ülejäänud esindajadki läbematult uut informatsiooni mitte haiglasest ihast võigaste detailide keskel mõnuleda, vaid murest selle pärast, mis tüdrukuga juhtus ja mis võis kallaletungijat ajendada. Kuigi oli lootusetult lihtsameelne arvata, et nad sellest kunagi ka päriselt aru saavad, sest säärast jõhkrat rünnakut ei seletanud ega õigustanud miski. „Kas sellel on midagi pistmist kallaletungiga tollele tüdrukule?”
„Jah.” Ta kuulis, kuidas Huldar sügavalt sisse hingas. „Mul ei ole vist vaja sulle rääkida, kui tähtis on, et me tüdruku kiiresti üles leiaksime ja ründaja kätte saaksime. Kas on kuidagiviisi võimalik, et sa tuled täna jaoskonda? Nii ruttu, kui saad?”
Kui palju Freyja poleks seda ka tahtnud, ei suutnud ta ennast sundida paugupealt jaatavalt vastama. Tema kriime täis köögilauakesele oli kuhjatud õpikuid ja paberilehti, mida täitsid ebaõnnestunud katsed lahendada matemaatikaülesandeid, mille vastused ta pidi kolmapäeval ära andma. Ta oli juba tükk aega enne seda, kui telefon helises, seisnud silmitsi tõsiasjaga, et kui sageli ta neid ka käsile ei võtaks, on tulemus ikka ühesugune ehk pundar numbreid ja tehtemärke, mis keelduvad üksteisega kuidagiviisi seostuvat. Tema otsus jätkata töötamist lastemajas üksnes poole kohaga ja minna ülikooli ärijuhtimise kursusele oli olnud kohutav viga. See kursus ei
