meist sõidab tänapäeval sellest kohast lihtsalt mööda. Et Pärnu-Jaagupit tundma õppida, tuleb suurelt teelt maha keerata ja avastadki ajaloolise kihelkonnakeskuse. Pärnu-Jaagupi kogudus oli minu päris esimene kogudus ja aasta siis oli 1993. Kuu aega varem olin saanud telegrammi ja mind kutsuti sinna proovijutlust pidama. Olin 20-aastane noor diakon, kõigele avatud, ja läksin. 10. oktoobril pidasin oma proovijutluse ja koguduse nõukogu valis mind koguduse vaimulikuks ning 17. novembril panid isa ja ema mulle mõned kompsud auto peale ning sõitsime Pärnu-Jaagupisse. Ma ei teadnud sel hetkel, milline on täpselt koht, kus ma elama hakkan, sest kogudus oli just kätte saanud täitevkomitee poolt maha jäetud vana kirikumõisa, kus täitevkomitee oli nõukogude ajal asunud. Kui ma õhtul kohale jõudsin, näidati mulle hoone teisel korrusel ühte väikest tuba, kus rippusid akende ees kolletunud kardinad. Majas oli suitsuhais, sest kontor oli just välja kolinud. Seintes oli 1970-ndatel pandud tapeet ja toa suurus oli umbes 11 m2. Isa-ema tõstsid mu kompsud sinna maha ja ma ise olin elevil, ikkagi mu esimene töökoht, minu esimene kogudus. Ema ei suutnud nuttu tagasi hoida, isa läks õue, et suits ette panna. Sinna ma jäin. Hakkasin majas ringi vaatama. Seal oli üks tualett, mis talvel ära külmus, ja ma pidin minema 200 meetri kaugusele kiriku taha kuivkäimlasse. Totaalne pimedus. Ma ei tundnud mitte kedagi peale kirikuõpetaja, kellega ma olin paar korda kohtunud. Majas töötas raamatukogu, mis pani kell 19 uksed kinni. Ma veel ütlesin neile, et jätke alt uksed lahti, äkki keegi tahab veel kirikuõpetaja juurde tulla. Kell üheksa läksin panin ukse lukku ja kobisin oma kambrisse. Mul oli raadio ja hakkasin armastama Klassikaraadiot. Sedasi olles ja mitte kedagi tundes laskus igal õhtul üksindus mu peale. Peagi sain endale kassi, kes leevendas seda. Minu üksindus oli nagu tegelane Urr Muumitrolli raamatust, metsatont, kelle ees külmub loodus ära ja kõik põgenevad tema eest, aga samas on ta nii kurb. Tundsin, et minu peale laskub samasugune Urri külmus ja süngus. See oli aeg, kus mu ema kirjutas mulle. Telefoni mul polnud ja mobiiltelefon oli luksus. Käisin paar korda nädalas kirikuõpetaja juurest koju helistamas. Aga ometi oli selles üksinduses nagu mingi oma magusus, mida ma pole enam paar aastakümmet kogenud. Sõltuvust tekitav magusus, sa tunned ennast ühel hetkel selles üksinduses turvaliselt ega tahagi, et keegi su uksele koputab ja sind tülitama tuleb.
Kui inimene on jõudnud äärmisse üksindusse ja vaikusesse ning kõik teised on talle selja pööranud, siis Jumala hääl kostab kõige selgemini.
Raamatute lugemine ja hea muusika aitab sind sellest välja tulla. Hiljem, kui ma elasin sealsamas kirikumõisas natuke suuremas korteris, tekitasin vahel endale ise selle üksinduse. Panin hea muusika mängima, võtsin kohvitassi kätte ja lihtsalt olin. Televiisor oli aken tegelikkusesse, aga väga sageli ma seda sisse ei lülitanud. Tänapäeval on asjad muutunud. Ma loodan, et televisioon võib olla inimeste jaoks vahend, mis aitab neil jõuluõhtu üksinduses meiega koos olla.
Ühe perioodi eest oma elus tahaksin sind väga tänada: kui mina olin Afganistanis sõjalisel missioonil ja sina olid olukorras, kus sa ei teadnud, mis tulevik toob. Me pidasime kirjavahetust, mina teadsin sinust kõike ja sina teadsid minust. Mu hinge jättis sügava jälje sinu võitlus, kui seisis ees peapiiskopi ametisse valimine. Siis sa rõhutasid mitu korda, et see ei ole sinu soov, aga kui Jumal nii tahab, siis peab see sedasi minema.
Sa ilmselt ootasid minu kirju märksa sagedamini. Ma väga tänan sind selle perioodi eest, sest harva on tänapäeval vaja kirjutada kirju kellelegi, kelle puhul sa tead, et ta neid väga ootab. Need olid kirjad, mida ma tõsiselt ette valmistasin ja kirjutasin hingest hinge ja südamest südamesse. Ma tajusin vastuseid samamoodi. Sina olid oma otsingutel seal kõrbes – ma nimetasingi sind tol perioodil kõrbevennaks –, ma kirjutasingi sulle kõrbeisade, elanud erakute mõtisklusi. Mina ise olin omal kombel iseenda kõrbeperioodis, see oli aeg, mil mind oli peapiiskopi kandidaadina üles seatud. Ma tajusin, et ma pole ametiks valmis, aga ma mõistsin, et see ongi Jumala jaoks enese andmine. Ma tundsin, et läheb see nii või valitakse peapiiskopiks keegi teine, siis selline ongi õige valik. Need üksindusse minekud ja omaette olemised, Jumalaga kahekesi olemised, võivad toimuda ka keset rahvarohket kaubanduskeskust.
Kui jutlustad sina, on sinu piiskoplik Toomkirik rahvarohkem kui tavaliselt. Sinu jutlustes on midagi sellist, mis on arusaadav neile inimestele, kes väga sageli kirikusse ei satu. Kas oled märganud, et jõulude ajal käib suur leeritamine ja konfirmeerimine ning alates järgmisest nädalast sa neid inimesi rohkem ei näe?
Jah, ma olen nõus. Inimese tee on käänuline. Kui keegi on astunud kiriku uksest sisse, nii et meie mõtleme, et ta on nüüd koju jõudnud, siis tulija jaoks tee kiriku ja usu sügavustesse alles algab. Keegi, kes käis aastate eest leeris ja sai lapsena ristitud, jõuab mööda erinevaid teid ehk ikka kiriku juurde. Oluline on teada, et Jumal ei ole inimest kunagi maha jätnud. Meie võime oma elus teha käänakuid, aga tema meid ei jäta. See teadmine on hästi kinnitav ja julgustav.
Ma toon näite su viimasest missast, mis toimus esimesel advendipühal. Jutluse lõpus oli sul selline mõte: mistahes usulahku kuuluvad inimesed, kes oma usku koormana kannavad, on nagu eeslid, kelle Jeesus enda juurde kutsus, et nood seda kanda aitaksid. Meie kõik, kes me praegu siin kirikus oleme, olemegi need koorma kanda võtnud eeslid, aga peale meie on maailmas veel tavalised eeslid. See on teie valik, kas võtate usu kanda või olete lihtsalt eeslid.
Eesli metafoor tulenes evangeeliumi tekstist, kus Jeesus ratsutas eesli seljas Jeruusalemma ja rahvas tervitas teda, oksad käes, ja hüüdis „hosianna!“ Taaveti pojale. „Õnnistatud on, kes tuleb Issanda nimel.“ Ma võrdlesin tõepoolest meid kõiki eeslitega, meie kõigi ülesanne on kanda kristlastena Kristuse sõnumit. Me oleme need eeslid, kes kannavad kristlust oma õlgadel. Eks selliseid kalambuure tuleb oma jutluste sisse panna, et inimesed kuulama jääksid.
Ma ise ei ole kristlikust perest pärit. Minu tee Jumala juurde või kirikusse toimus nõnda, et ma tahtsin ise mingi usutõe nii selgeks ja sellest aru saada, mitte lihtsalt pähe õppida, enne kui seda teistele hakkan õpetama. Kuidas ma saan õpetada asja, mida ma ise ei usu või milliseid põhimõtteid ma ei jaga. Tulles mittekristlikust kontekstist mäletan ma endiselt seda keelt, millega tavalist inimest kõnetada. Midagi pole teha, kirikus on sellised kaanonid, kirikukeel, millest inimesed ei saa aru, väljendid „sa pead saama õndsaks“ ja kas sa oled päästetud ja ...
Inimese tee on käänuline. Kui keegi on astunud kiriku uksest sisse, nii et meie mõtleme, et ta on nüüd koju jõudnud, siis tulija jaoks tee kiriku ja usu sügavustesse alles algab.
... osadus.
Just. Kunagi tegime sinuga raadiosaadet ja ma mäletan, kuidas sa ütlesid, et mõiste „osadus“ avastasid sa kirikus. Ma olen märganud ka väljendeid, mis hakkavad elama oma elu väljaspool kiriku konteksti ja mul on tekkinud küsimus, kas sellest lõpuni aru saadakse, mida mingi väljend sisuliselt tähendab. Mida avaliku elu tegelane, kes eriti kirikus ei käi, mõistab näiteks sõna „ligimesearmastus“ all? Usuterminitel on oma sisu ja sa pead oskama neid lahti seletada.
Sa oled bioloogiliselt täiesti terve mees, kui sageli peab sellises positsioonis olev inimene nagu sina võitlema inimlike kiusatustega?
Iga päev. Peab kogu aeg valvama, iga päev palves olema. See nõuab teadlikku valvelolekut, et teadlikult vältida selliseid tegusid, selliseid pilke, selliseid mõtteid, mis juhivad sind ära õigelt teelt.
Kuidas sa seda teed? Oletame, et sa oled ostukeskuses, tütar ja naine lähevad naisteosakonda, sina kellaosakonda ning sa näed tervet rida kalleid käekellasid. Kas sul ei teki mõtet, et Putinil ja Ratasel on ju ägedad kellad, miks mul peapiiskopina ei võiks ka selline uhke käekell olla?
Siin paneb juba rahakott piirid. See ka mõni patt, mõnda käekella imetleda. (naerab)
Kas see ei ole himustamine?
Sa
