tahaksin ma just tema kella. Sageli paneb rahakott piirid ja kui ainus viis selline kell saada oleks see näpata, siis see on juba küll selgelt patt. Asjad või ka raha ongi lihtsalt asjad. Nad võivad olla, aga kui neid pole, ei juhtu ka midagi. Küsimus on selles, kas sa oskaksid ilma nende asjadeta elada samamoodi kui siis, kui sul nad on. Sellised asjad ei tekita minus kiusatust, aga avaliku elu tegelasena pead sa mõtlema, milline sa välja näed ja millise mulje teistele jätad konkreetsest institutsioonist nagu kirik, mida sa esindad.
Sa ütlesid, et see on töö iseendaga, pidev valveolek, kogu aeg mingi hirm, et mitte kalduda himude poole. Kui palju peaks Jumalat üldse kartma? Miks peab Jumalaga üldse kedagi hirmutama? Kuidas ma saan Jumalat armastada, kui ta on nagu mingi järelevaataja, korrapidaja? Kes ta selline on mu jaoks?
Jumalakartus ei ole hirmu mõistes kartus. Luther ütleb ka oma „Väikeses katekismuses“, et sina pead Jumalat kartma ja armastama, aga see on pigem aukartus ja lugupidamine nagu oma ema või isa vastu. Hiljuti ütles Mihhail Lotman, et kristlus on ainus suur religioon, kus Jumal armastab inimest. Teistes religioonides saab Jumal kurjaks ja sa pead teda kartma, kui oled reegleid rikkunud, sest muidu Jumal karistab sind. Kristluses on selline aspekt, et Jumal pole armastanud mitte inimkonda üldiselt, vaid sind, mind, kõiki. Jumal on armastanud inimesi nii palju, et on saatnud oma poja siia meie eest surema. See tekitab lugupidamise ja aukartuse, tahtmise ise ka teisi armastada. Mina ei ole tajunud kunagi Jumalaga suhtes hirmu. Või siis samamoodi, nagu ma oleksin väikese lapsena pahandust teinud ja olen sunnitud selle üles tunnistama, aga ma tean, et ta armastab mind. Isegi kui ülestunnistusele järgneb mingi karistus, ma ei saa õue mängima minna või nii, siis samal ajal tunnen ma ennast turvaliselt. Ta on ju minu isa, minu ema, minu vanem, ta ju armastab mind, isegi kui ta kasutab minu suhtes noomivaid sõnu. Võib-olla on inimesi, kes tajuvad Jumalas seda salasilma, kes kogu aeg valvab, et inimesi vahele tõmmata ja karistada. Mina sellist Jumalat ei ole kogenud.
Võib juhtuda, et inimese elu paranedes ta ühel momendil jälle märkab, et tema ei ole koos Jumalaga, aga see ei tähenda, et Jumalat tema juures ei ole.
Miks jääb mulje, et Jumal käib ainult mööda tumedaid urkaid, kolooniaid, vanglaid? Mulle ei meenu, et keegi ütleks: istusime perega laua taga, jõime šampanjat, sõime kaaviari, meil oli väga mõnus olla ja ühtäkki ma tunnetasin, et Jumal on kohal, ma olin väga õnnelik ja sellest hetkest hakkasin saama kõike seda, mida ma armastan ja millega ma osaduses olen. Tavaliselt on need lood ikka sellised, et mingid retsid, pätid, vägistajad, kes on maailmast kaua ära lõigatud, hakkavad rääkima mingitest puudutustest ja äratundmisest. Miks Jumal ainult vanglaid külastab, miks ta ei käi uhketel perepidudel, kus inimesed prassivad? Mingu rääkigu nendega ka!
Ma loodan, et ta jõuab ka sinna. Me võime piiblist ju vaadata, kuidas ta aega veetis, eks ikka samasugustega. Kõrvalseisjad küsisid temalt, miks sa patuste ja roojastega aega veedad. Jumal on alati kohal. Kui inimene on jõudnud äärmisse üksindusse ja vaikusesse ning kõik teised on talle selja pööranud, siis Jumala hääl kostab kõige selgemini. Tema meid maha ei jäta. Võib juhtuda, et inimese elu paranedes ta ühel momendil jälle märkab, et tema ei ole koos Jumalaga, aga see ei tähenda, et Jumalat tema juures ei ole. Inimene on ennast teiste asjadega ümbritsenud ega pane tähele, et Jumal on kogu aeg kohal.
Ma olen märganud, et esimene põlvkond teadusega tegelenud inimesi näevad skeptikutena tõestamisega vaeva, et Jumalat pole olemas. Järgmise põlvkonna teadlaste hulgas aga kasvab usklike arv peadpööritava kiirusega. Millest see tuleb?
Tõepoolest, ma olen seda märganud. Enam ammu ei räägita usu ja teaduse vastasseisust. Tegu on sama mündi eri külgedega. Kui me võtame selle, mis puudutab maailmaruumi ja universumit, siis peaaegu igal nädalal ilmub mõni uudis, milles selgub, et aastakümneid kehtinud kontseptsioon või teooria pole olnud kõige tõesem. Juba termin teooria näitab, et tegu on hüpoteetilise asjaga, ja teooria või hüpotees kehtib täpselt niikaua, kuni pole uut arvamust, mis eelneva arutluse ümber lükkaks. Kokkuvõttes ei tea meist keegi, mis seal sadade miljonite valgusaastate kaugusel on. On vaid üks suur usk, et mõni konkreetne hüpotees peab paika. Lõpuks jõuame ikka välja usuni, milles mõni teadlane oma hüpoteesi esitades veendunud on.
Jumal pole armastanud mitte inimkonda üldiselt, vaid sind, mind, kõiki. Jumal on armastanud inimesi nii palju, et on saatnud oma poja siia meie eest surema.
Mu saate toimetaja (Monika Kuzmina – toim) on kasutanud tihti sõna „vanajumal“ ja mina olen talle vastu vaielnud, et mingit vanajumalat pole. Jumal on noor ja krapsakas vend. Kellel õigus on?
Teil mõlemal on õigus.
Ära ole diplomaat!
Ta on üsna eatu ja näeb välja sellises vanuses, nagu minu silmad teda näha tahavad.
Sinu peapiiskopiks saamisega sai Eesti endale kõige aegade noorima peapiiskopi. Ennustan, et ametiaja lõppedes oled sa juba täitsa hall.
Ametisolemise aeg on 25 aastat, viis on sellest juba möödas. Ma tajun nii pika perspektiivi puhul, et mul ei ole vajadust kõike rabistades teha. See muudab vahel mu teised kaastöölised veidi rahutuks, et võiks juba midagi kiiremini teha, aga mul on tunne, et minu perspektiiv on tõesti see 20 aastat. Kui Jumal tahab, et see on mingil põhjusel lühem või ma ei saa perioodi lõpuni olla, siis võtab keegi teine töö üle. Välja arvatud vanemana ei ole keegi meist asendamatu. Mulle meeldib, et mul on aega atra seada, üheksa kord mõõta ja üks kord lõigata. Ei pea jooksma valimistest valimisteni, ei pea mõtlema, et mu periood saab kohe-kohe ümber. On ametivendi, kes on vahepeal võtnud sabatiaasta, et ennast laadida, sest kogu aeg sa annad, annad, annad, oled kogu aeg kellegi kasutada. Mina loodan, et mul sabatiaastat vaja ei lähe.
Suur, suur tänu sulle, armas vend Urmas Viilma. Soovin kõigi hinge rahu.
Vahur Kersna:
Eestit hoiavad üleval tublid inimesed, mitte poliitikud
Vahur Kersna on sündinud 4. aprillil 1962 Võrus.
Eesti ajakirjanik, alustas teletööd 1985. aastal. Teinud arvukalt portreesaateid ja hääletatud korduvalt Eesti parimaks meessaatejuhiks.
Kõnelus oli eetris 20. märtsil 2018.
Kas see nõudis sinult suurt pingutust võtta ette teerada, mis sind TTV-sse tõi? Ütle ausalt, sest mulle ütlesid mitu inimest – usu mind, Kersna ei tule siia majja.
Kui mu kallis abikaasa kuulis, et ma lähen Tallinna Televisiooni, ütles ta: kui sa sinna lähed, siis ma ei armasta sind enam.
Tõsiselt või? Ahjaa, neil on TTV töö juures ju keelatud. Ma olen kutsunud mitut lugupeetud inimest, kes on öelnud, et riigikogus on vastu võetud otsus, et riigikogu liikmed ei käi Tallinna Televisioonis.
Nagu sa näed, ma võtsin selle riski. Tallinna Televisioon on muutumises ja kui Hans H. Luik selle lähipäevadel ära ostab, siis see muutus saab olema totaalne.
Huvitav, kuhu suunas?
Seni on TTV olnud, olgem ausad, tupiktee, kuhu on suunatud auru välja laskma vanad vedurid ...
... nagu mina?
See plejaad enne sind on olnud päris esinduslik. Võibolla sina oled siin uus hing ja toonud uut hingamist.
Vähemalt
