Nüüd mängisid lapsed sel hiiglaslikul liivaväljal, mille linn oli rajanud täis aetud sadamabasseini kohale. Naer ja kilked täitsid karget õhku. Pärast lõputult pikka talve näis viimaks kevad tulnud olevat. Berliini talve vihkas Rath sestsaati, kui ta ühel hirmus külmal märtsipäeval Potsdami vaksalis kaugrongist väljus ning Potsdami väljakul lumetuisu ja liikluskaose kätte jäi. Külm oli tänavate kuningas kuni aprillini. Nüüd võttis linn tasapisi sõbralikumat ilmet. Rath lausa nautis lühikest jalgsirännakut Kottbusser Tori vaksalist.
Ta silmitses fassaade üksteise järel. Kõrts, juuksur, piimapood. Ta pidi veel kord sedelilt majanumbrit vaatama.
Hommikueine koos Elisabeth Behnkega ei kukkunudki nii hull välja, kui ta kartis. Nad vestlesid ainult märatseva venelase teemal ega puudutanud silpigi sellest, mis juhtus, võis juhtuda või oleks võinud juhtuda. Rath lubas naisele, et võtab Kardakovi jutule. Võlgu oleva üüri pärast, koli pärast keldris ja katkise kapi pärast. Ja sellepärast, et otsis põhjust vabal päeval välja minna.
Õige maja oli kohe piimapoe kõrval. Üle Wassertorplatzi viadukti kolistas parajasti rong, kui Rath majauksest sisse astus. Ta uuris postkaste, ka hoovimajade omi, kuid Kardakovi nime ta ei leidnud, üldse natukenegi venepärasemat nime mitte. Ta kontrollis sedelit. Aadress klappis. Majanumber ka.
Rath kontrollis ka kahe naabermaja kirjakaste, kuid siin oli sama lugu: mitte ühtki venelast. Kas mees varjas ennast, et mitte üüri maksta? Võib-olla polnud ta lihtsalt veel nimesilti ära vahetanud. Rath läks tagasi esimese maja juurde. Uks avanes täpselt siis, kui ta kohale jõudis. Talle vaatas otsa ühtaegu üllatunud ning umbusklik nägu.
„Otsite siin keskit või?“ Mees oli väike ja habras. Kaabu tundus kitsukese näo kohal liiga suur. Võimsad vuntsid niisamuti. Revääri küljes oli mehel väike teraskiiver.
„Võib nii öelda küll.“ Rath võttis sedeli ja luges ette. „Aleksei Ivanovitš Kardakov.“
„Põle kunagi kuuld. Siin piaks elama või?“
„Vähemalt selle aadressi on ta andnud.“
„Ah, venelastega ei tia kunagi.“
„Aga kas teie elate siin majas?“
„Ma ei pia seda teile küll ütlema.“
„Võib-olla siiski peate: kriminaalpolitsei!“ Rath lehvitas oma töötõendit. Ta oli otsustanud oma ametiautoriteeti kasutada ka sel vabal päeval.
„Ia küll, ia küll!“ Mees tõstis käed rahustavaks žestiks. „Mis te siis tiada tahate?“
„Kas teile on viimastel nädalatel midagi silma torganud? Kas siia on uusi inimesi kolinud?“
„Põle aimugi.“
„Võib-olla mõne teise nime all.“
„Einoh, mina küll ei tia. Mis ta siis on teind?“
„Lihtsalt rutiinne küsitlus.“ Rath juba kahetses, et oli oma töötõendit näidanud. Ta pidi nüüd uudishimulikust tegelasest, kes teda ilmselgelt aidata ei osanud, kuidagi lahti saama, enne kui tolle uudishimu veel suuremaks kasvab. „Tänan teid väga abi eest.“
„Põle tänu väärt. Ikke teie teenistuses.“
Rath oli juba ümber pöördunud, kui mees talle hüüdis: „Üks moment, vahtmeister!“
Rath jäi seisma.
„Järsku te olete selle mürgli pärast siin?“
„Mürgli?“
„No kesköösi siin üks tagus vasta uksi nigu ull, keegi ei saand magada. Siis kaks tükki siin veel kaklesid. Ma ütlen – no nii valjusti et! Ma juba mõtlesin, et löövad üksteist päris maha!“
„Nii?“
„No need olivad venelased. Sada protsenti. Järsku oli see ka, keda te otsite. Aga siin tema ei ela. Kindel see. Siin elavad ainumalt korralikud inimesed.“
Rath puudutas oma kaabuserva.
„Palju tänu.“
Imelik, mõtles ta üle Skalitzer Strasse minnes ja Kottbusser Tori poole siirdudes. Paistab, et tema polnud ainus, kes öösel selle venelase pärast magada ei saanud.
4
Uus kuu algas hästi. Rath seisis kirjutuslaua ääres, ühes käes tass kohvi, teises põlev sigaret. Tema ees lebasid fotod. Wilhelm II oli koopiatel ainus küsimärgiga tähistatud isik. Väike saladus, mida teadsid vaid tema ja Wolter. Muidu olid kõik siin kujutatud tegelased identifitseeritud, ka fotograaf, kes neil haarangu ajal käest põgenema pääses. Pärast seda, kui Vana Fritz oli ülekuulamisel lõhki löödud, pani Rath selle nimekirja Onklile laua peale. Wolter tegi rahuloleva näo. Esimene läbimurre uurimises.
Esimest korda Berliinis viibimise aja jooksul tundis Rath end iseenda ja maailmaga rahul olevat. Ta pilk rändas aknast välja üle trammirööbaste kohtuhoone tumeda müürini. Rong kolistas mööda.
Vaba päev oli talle hästi mõjunud, kuigi see sai raisatud mõttetute infootsingute peale. Vähemalt sai ta Elisabeth Behnke käest minema. Kui ta õhtul oma tühikäigust jutustas, oli naine talle süüa valmistanud ning pudeli veini avanud. Seekord Rath enam ülemäära ei joonud. Ta andis naisele vaid põse peale ühe head-ööd-musi, mis kõik lahtiseks jättis ega lubanud midagi.
Ja siis oli ta eile hommikul värske ja väljapuhanud peaga tööle läinud, esimest korda üle mitme nädala.
Wolter oli nõudnud tulemusi, sest aega oli vähe. „Me peame ülekuulamistega kiirustama,“ oli ta neid manitsenud. „IA vajab homme palju ruumi kongides, esimesel mail saadetakse meie sõbrad Moabiti, ja selleks ajaks peab meil neilt midagi käes olema, millest midagi teha.“
Ja seda olid nad saanud.
Osakond IA, poliitiline politsei, juhatas maiaktsioone Nad arvestasid ilmselgelt paljude vahistatutega. Kommunistid kavatsesid demonstratsioonikeeldu kõikide vahenditega eirata, nende press oli juba päevade kaupa agiteerinud. Politseipresident Zörgiebel oli vastanud üleskutsega, mille peaaegu kõik Berliini lehed ära trükkisid: Kommunistide tahe on, et Berliini tänavatel voolaks veri, oli ta kirjutanud ning veel kord kinnitanud selle nädala demonstratsioonikeeldu. Ma olen otsustanud kõigi minu käsutuses olevate vahenditega säilitada Berliinis riigi autoriteedi. Mis vahendid need oleksid, see oli ka selge. Kaitsepolitsei kasarmutes valitses kodusõjameeleolu. Punastel olid relvad ja paljud kartsid, et need lastakse ka käiku.
Inspektsioon E uurimised polnud selle taustal kuigi tähtsad. Kui Alexanderplatzi kongid saavad kommuniste täis, siis peavad pornograafid välja kolima. Wolteril paluti koguni enne nädalavahetust enam mitte võimalikke ülekuulamisi teha. See tumestas veidi Rathi eduelamust. Hoolimata läbimurdest ei saanud nad asja enam edasi ajada ja olid sunnitud pöidlaid keerutama. Ükskõik. Tema igatahes oli saanud kolleegile näidata, mida ta võib. Kriminaalkomissar Gereon Rath, provintsiment. Bruno oli imestanud. Ja uustulnuk Stephan Jänicke kah.
Kusagil on alati nõrk koht, selle kogemuse sai Rath juba Kölnis. Mingi kivi vaikimise müüris logises ikka. Kui see kätte leida, siis variseb kõik. Praeguse juhtumi puhul oli logisevaks kiviks
